Poola, 1940.
Poola väikekülas Biekowices elvad kaks 18-aastast kaksikõde,
Helena ja Ruth, kes hoolitsevad oma noorema venna ja kahe väiksema õe eest,
kuna nende isa on surnud ja ema haiglas. Õed on koduse majapidamise ülesanded
omavahel ära jaganud, et kõik toimiks ka ilma ema-isata. Ruth on naiselikum
ning tegeleb nn naistetöödega: teeb süüa, õmbleb, koristab, hoolitseb selle
eest, et nii tema kui ka lapsed näeksid head välja. Helena aga on seikleja,
kellele meeldib metsas ringi kolada ning tema ülesanne on koduses majapidamises
puude tassimine ja loomade eest hoolitsemine. Raskustest hoolimata on nad hakkama
saanud ja lootnud, et väiksesse maakohta sõda ja sakslased ei jõua.
Helena käib iga nädal Krakowis haiglas ema vaatamas ning see on ohtlik 20-kilomeetrine
teekond läbi metsa. Ametlikult ei tohi elukohast väljaspool käia ning seetõttu
tuleb hoiduda patrullide eest. Ühel korral haiglast kodu poole minnes leiab
Helena tee äärest põõsastest haavatud Ameerika sõduri. Neiu süda ei luba meest
surema jätta ning ta lohistab mehe lähedalasuvasse kabelisse. Helena hakkab iga
paari päeva tagant meest vaatamas käima ja viib talle toitu. Noored saavad
omavahel rohkem tuttavaks ning armuvad. Selgub, et sõdur tuli Poolasse
vastupanuliikumist aitama. Kuna ta on aga haavatud, otsustab Helena ise linnas vajalikud
kontaktid üles leida ja info edastada, pannes end mitmel korral ohtu.
Helena hoiab mehe leidmise ja nende suhted esialgu enda
teada. Asi jõuab aga niikaugele, et Helenal tuleb oma saladus õele üles
tunnistada. Ruth ei suhtu asjasse hästi – aidata võõrast meest ajal, mil oma
pere samuti iga viimast kui senti ja toidupalukest vajab? Ruth sunnib õde
mehest loobuma, Helena lubab seda, kuid ei saa hakkama ning käib salaja ikkagi
meest vaatamas. Ruthis tärkab kadedus ning ta läheb kabelisse eesmärgiga
sõdurit mõjutada, et see tema õe sinnapaika jätaks. Seatud eesmärgist ei tule
aga midagi välja. Kuna õed on äravahetamiseni sarnased, ei saa mees aru, et
külaline ei olegi tema silmarõõm, vaid hoopis tema õde.
Vahepeal on aga sakslased lähemale jõudnud. Juudi haigla, kus oli Ruthi ja Helena ema,
pekstakse laiali ning ema sureb. Selgub, et õdede ema oli hoopiski juut,
millest tüdrukud mitte midagi ei teadnud. See asjaolu muudab olukorra veelgi
ohtlikumaks.
Ühel päeval, kui Helena läheb oma armsamat vaatama, on kabel
tühi ning mees on lahkunud. Kuigi mees oli sellest rääkinud, et peab edasi
liikuma, ei arvanud Helena, et see nii ruttu ja ootamatult juhtub. Kuid lugu
sellega ei lõpe. Mees ilmub tükk aega hiljem poolsurnuna nende ukse taha ning järgneb
õdede ja sõduri ühine ohtlik ja meeleheitlik katse oma elu päästa ja riigist
põgeneda.
* * *
Võiks ju mõelda, et II maailmasõjast, natside tegevusest ja
holokaustist on juba piisavalt kirjutatud. Ongi, kuid sellest hoolimata on see
aeg ja need sündmused jubedad. Kui vaadata II maailmasõda kui statistilisi
andmeid, on asi hull, kuid veelgi hullem on see üksikisiku perspektiivist ja
inimlikust lähtepunktist vaadatuna. Just see üksikisiku perspektiiv sunnib
kaasa elama ja tõmbab seest õõnsaks. See raamat ongi kirjutatud inimlikust
vaatepunktist lähtudes, kirjeldatud on kahe noore neiu ja nende pere lugu ning
raskusi, millega tuli silmitsi seista. Tänapäeva noorel on ilmselt veidi raske
end peategelastega samastada, kuid õnneks on ajalootunnid andnud piisavalt
taustateadmisi, et loole kaasa elada. Kindlasti on selles raamatus natuke
klišeelikkust ja läägust – noor maatüdruk leiab sõduri ja nad armuvad. Kuid
sellest hoolimata on tegu hea raamatuga. See lugu on palju suurem kui vaid kahe
inimese armulugu. Ning siin ei ole happy end’i, terve pere ei jõua edukalt
tõotatud maale. Kui proovida liigitada, kas see raamat on midagi uut ja
põhjapanevat ja maailmaraputavat, siis seda mitte, kuid hea meelelahutusega on
tegemist sellegipoolest.
