8.05.2015

Michael Mortimer. "Neitsikivi" ja "Põgenemine paradiisist"

Märkamatult on juhtunud nii, et viimase postituse kirjutamisest on rohkem kui pool aastat möödas. Põhjuseks võib pidada nii magistriõpingite lõpetamist kui ka kiireid aegu tööl, kuid eks oma osa on ka laiskusel. Lugeda on ju nii mõnus, aga et siis veel end kätte võtta ja raamatu kohta midagi kirja panna... Tegelikult olen vahepeal läbi lugenud päris mitu raamatut, aga siia ei ole neist ükski jõudnud. Katsun oma võlga natuke heastada.

Puhkuse ajal avastasin enda jaoks sellise autori nagu Michael Mortimer (tegelikult on selle nime taga peidus kirjanike duo Daniel Sjölin ja Jerker Virdborg). Ta kirjutab kuueosalist raamatusarja, millest hetkel eesti keeles on ilmunud kaks, „Neitsikivi“ ja „Põgenemine paradiisist“. Tegelikult olen raamaturiiulite vahel neid teoseid ka varem näppinud, aga miskipärast nad ei tundunud sel hetkel minu jaoks lugemist väärt. Oi kui mööda ma selle arvamusega panin! Suvel oli mul lugemispõud ning raamatukogus riiulite vahel tiirutades jäid nad mulle uuesti näppu. Kõigepealt võtsin prooviks esimese ja kuna see sai läbi põhimõtteliselt ühe päevaga, sest nii põnev oli, siis läks teine osa ka loosi. Mitmeosaliste raamatute puhul on see muidugi tüütu, et nüüd tuleb oodata, millal järgmised osad eesti keeles ilmuvad.

Aga raamatute sisust ka natuke lähemalt. Tegemist on põnevikega, aga mitte tavaliste krimkadega, sest sekka on puistatud ka rohkelt fantaasiat ja reaalseid fakte. Tegevus toimub tänapäevas, aga hüpatakse ka ajas tagasi, nt 18. sajandisse ja 20. sajandi algusesse. Järgneva teksti kirjutamisel olen kasutanud teise osa alguses olevat kokkuvõtet (sest seal oli nii hästi kõik oluline ära toodud).

24aastane Ida Nordlund õpib Stockholmis Karolinska instituudis bioloogiat. Ühel päeval helistab tütarlapsele Moskvast tema vanaema Alma ja palub tal minna Nobeli auhinnatseremooniale, kus Ida kohtub Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga. Mees annab Idale 18. sajandist pärit kirja ja imepärase kivi - Neitsikivi -, misjärel venelane ootamatult sureb. Paanikas Ida helistab vanaemale, kes käsib tüdrukul Neitsikivi peita ja politsei eest hoiduda. Peagi taipab Ida, et keegi peokülalistest jälitab teda, nimelt vene teadlane Miranda ja tema abiline Vlad. Idal õnnestub siiski Nobeli tseremoonialt lahkuda tänu noorele arstile Paulile. Järgmisel hommikul ärkab Ida Pauli korteris, mõistes, et teda on seksuaalselt ära kasutatud. Lisaks näeb ta ajalehest, et on Lobovi mõrvas kahtlustatuna tagaotsitav. Ida sõidab otsekohe Pauli autoga Stockholmist lapsepõlvekoju Jämtlandi, kus ta saab abi kunagiselt naabrilt Lasselt, kes on olnud talle lapsepõlves isa eest. Ida kuuleb Lasselt, et Alma on töötanud pikka aega metsa rajatud laboratooriumis. Alma eriliseks tähelepanuobjektiks on olnud kaks mõistatuslikku ainet – solve ja coagula. Uurimistöö on seotud Neitsikiviga ning Ida mõistab, et Alma lakkamatu huvi kivi vastu on kuidagi seotud ka Ida pikka aega kadunud olnud ema Evaga. 

Ida leiab Alma laboratooriumist Carl von Linne, Frank Sinatra, Johann Wolfgang von Goethe, Greta Garbo ja Niels Bohri dokumente ning märkmeid, kusjuures tundub, et kõik need inimesed on olnud kuidagi Neitsikiviga seotud. Täpsemalt jõuab Ida selgusele selles, et Carl von Linne õpilane Daniel Solander, kes käis koos James Cookiga ümbermaailmareisil, leidis esialgse kivi 1769. aastal ühest Uus-Meremaa koopast. Kivi purunes neljaks tükiks ning Solanderi käes oli Londonisse naastes neist kaks. Tagaotsitavaks kuulutatud Ida põgeneb koos Lassega läbi Rootsi põhja poole, esimeseks eesmärgiks Soome ja seejärel Venemaa, kus elab vanaema Alma. 

See eespool kirjutatu juhtub siis esimeses osas. Teises osas, raamatus „Põgenemine paradiisist“ seiklus jätkub. Ida ja Lasse jõuavad edukalt Venemaale, leiavad üles Alma ning asuvad üheskoos teele, kõigepealt Ukrainasse Tšernobõli aladele ning sealt edasi Itaaliasse Rooma, et leida üles kõik kivid. Vatikanis tekitatakse korralik kaos, põgenetakse paavsti autoga. Lõpuks on kõik neli kivi seiklejatel käes. Just siis, kui tundub, et nad on nurka aetud, et politsei saab nad kätte, ilmub välja Miranda, kes neile appi tõttab. 

Tegemist on tõeliselt põnevate raamatutega. Kirjastuse Helios kodulehel oli „Neitsikivi“ kohta kirjutatud nii: oled sa valmis nii pingeliseks lugemiseks, et 500 lk tundub vähe? Ja tõepoolest nii ongi. Neelad lehekülg lehekülje järel ja juba on ka teine osa läbi ning nüüd tahaks teada, mis edasi saab. Autor kirjutab kaasahaaravalt ning mulle meeldib väga see, et sekka on põimitud ka ajalugu, osa sellest väljamõeldud ja osa päriselt olnud inimesed ja faktid. Nt saab lugeda Stalini ja Goethe isiklikust elust (seal on palju fantaasiat), samas on toodud väljavõtteid Vikipeediast ja muudest allikatest, mis on täiesti päris. Postimehe raamatublogis nimetatakse „Neitsikivi“ korralikuks action-muinasjutuks salapärast ja maailma päästmisest. Igatahes kindel lugemissoovitus.