1.31.2015

Marcelo Birmajer. Abielumeeste lood

Selle raamatu leidsin ma Kiiksu blogist. Ma ei teagi, kuidas, aga selle raamatu ilmumine raamatukoguriiulitele on minust täiesti mööda läinud. Varem rahvaraamatukogus töötades teadsin alati, mida uut on tulnud, ükskõik mis kirjastuselt ja ükskõik mis sarjast. „Punase raamatu“ sarjas on olnud väga häid raamatuid ja on ka neid, mida ei taha kättegi võtta, rääkimata lugemisest. See raamat kuidagi tõmbas. Ilmselt see, et mees kirjutab meestest, väike vaheldus naiste silme läbi kirjutatud teostele.

Ja see on tõepoolest mehelik raamat, nõretades seksist, õigemini soovist kellegi teisega peale oma abikaasa magada. Aga see ei ole sugugi kõik, mida sellest teosest võib leida. Iga peatükk maalib lugejale pildi ühe abielumehe elust – olukordadest, sündmustest, inimestest ja tunnetest, millega ta silmitsi peab seisma, mida ta nendest arvab ja kuidas nendega toime tuleb. Siin on seiklusi, põnevaid ja ootamatuid; nostalgiat, hetki, kus minevik külastab olevikku; kurbust ja toimetulekut raskustega; üllatavaid ja veidraid olukordi. Siin on filosoofilisi killukesi ja mõtlemapanevaid lauseid. Nii et esialgu pinnapealsena tunduv raamat (no mis ta olla saab, kui mees räägib seksist, eksole – aga enneaegne järeldus), on tegelikult väga sügavutiminev.

Mulle meeldisid need lood. Meeldis vahelduseks lugeda jutukogu, mille puhul ei pea meeles pidama kindlat süžeeliini ja tegelasi, vaid iga lugu toob uued liinid ja tegelased. Esimese hooga hämmastas mind see, kui palju abielumehed unistavad teistest naistest ja petmisest, et kas see tõepoolest on nii. Ent nagu Kiiks oma blogis ka kirjutas, päris võrdlusjoont Argentiina ja Eesti meeste vahel siiski tõmmata ei saa, kuna tõenäoliselt lõunamaised mehepojad on temperamentsemad ja kirglikumad kui nende põhjamaa vennad (kuigi ei tohi üldistada). Ning kohati olid need lood veidi kummalised (minu jaoks), lõppesid ootamatult ning jäid õhku rippuma, kui ootasin asjade edasist kulgu. Aga eks neil hetkedel saabki lugeja ise edasi mõelda, mis ta asjast arvab ning kuidas lugu edasi võiks minna.

Üldiselt olen ma üsna lihtne lugeja ning lasen raamatutel end mõjutada ja korda minna peamiselt emotsionaalsel pinnal. See raamat aga pakkus mulle palju nii emotsionaalselt kui ka vaimselt – peale sündmustele kaasa elamisele jäid pähe kummitama mitmed tabavad ütlused ja mõtted. Seega julgen soovitada küll. Kes tahab lugeda põhjalikumat tutvustust, siis Kiiks oma blogis on sellest väga huvitavalt kirjutanud.

1.18.2015

Carlos Ruiz Zafon. Marina

Ühel päeval raamatupoes teoseid sirvides avastasin, et Carlos Ruiz Zafonilt on eesti keelde tõlgitud järjekordne raamat. Triloogia "Tuule vari", "Ingli mäng" ja "Taeva vang" on loetud ning olin nendest raamatutest täiesti vaimustuses. Müstiline Barcelona, imetabased kirjeldused ning kaasahaarav põnevuslugu on esindatud ka "Marinas" ning vaimustus jätkub.

Raamatu peategelaseks on 15-aastane Oscar, kes käis internaatkoolis ning sisustas oma vähest vaba aega Barcelona unustatud tänavatel hulkumisega. Ühel päeval kuulis ta ühest majast, mille arvas mahajäetud olevat, imekaunist viisi ning järgnes sellele. Majja hiilides avastas Oscar, et seal on elanikud ning tormas välja, haarates kaasa vanaaegse kuldkella. Otseloomulikult hakkas süütunne noormeest närima ning ta otsustas kella tagasi viia. Kella tagasi viies kohtas ta noort neiut Marinat, kes elas selles majas koos oma haiglase isaga. Sellest hetkest said Oscari päevad uue sisu - ta hakkas aega veetma imekauni neiuga. Koos läksid nad surnuaiale, et jälitada müstilist looritatud naist, kes kindlal nädalapäeval külastas nimetut hauda. Sellest sai alguse tõeline seiklus, mille käigus said nad selgust tulekahjus hukkunud ärimehe ja tema imekauni lauljast kaasa legendile. Kui alguses oli asi põnev, muutus lugu hiljem ohtlikuks.

Ma lihtsalt armastan Zafoni Barcelona kirjeldusi. Ta maalib sellest linnast imetabase ja müstilise pildi ning tekib selline tunne, nagu jalutaks ise neil mahajäetud tänavatel. Tundub, nagu elaks see linn hoopis teises ajastus ning sellega sobib hästi ka vana aegade hämarusse mattunud legendi lahendamine. Noored armunud, kelle salapärane surm tekitab küsimärke - see lugu on täis armastust, põnevust, müstikat ja maagiat. Kurvasti lõppev armastuslugu on ka peategelaste Oscari ja Marina vahel ning tegelikult heidetakse loos valgust mitmele saladusele, mitte vaid ammusurnud ärimehe loole. Peale selle, et tegemist on armastus-, põnevus- ja ajaloolise romaaniga, on loos ka paras annus fantaasiat ning see sarnaneb päris palju Mary Shelley "Frankensteiniga".

Tõeliselt kaasahaarav lugemine. Selle raamatu võtmesõna on müstilisus - just sellesse on mähkunud Barcelona tänavad ja mahajäetud häärberid, vana legend ning Marina minevik ja saatus. Kurvad armastuslood, põnevad seiklused, võitlus elu ja surma vahel. Autor kirjutab raamatu eessõnas, et tegemist on noorteromaaniga, "ent kõigest hoolimata leiavad igas vanuses lugejad selle romaani lehekülgedelt endiselt midagi, mis neid liigutab, ja astuvad meeleldi hinge pööningukambrisse, millest räägib selle loo jutustaja Oscar". Imeline raamat, imelised lood.

1.13.2015

Camilla Läckberg. Kiviraidur

Ma vahel ikka mõtlen, kui veider see on, et mina, kes ma kunagi krimkadest kauge kaarega eemale hoidsin, neist nüüd rõõmu tunnen. Ja kuna esimene loetud kriminaalromaan oli rootslase sulest, on Rootsi krimkad siiani kuidagi eriti südamelähedased. Camilla Läckbergilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut. Esimesed kaks, "Jääprintsess" ja "Jutlustaja" on mul juba loetud, seega oli järg kolmanda, "Kiviraiduri" käes.

Lugu saab alguse hirmsa juhtumiga - kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Esialgu õnnetusjuhtumiks peetu pole seda teps mitte, nimelt on tüdrukule eelnevalt söödetud tuhka ja seejärel uputatud ta vanni. Lugejale juba tuntud uurijale Patrik Hedströmile on juhtum kohe eriti õõvastav, sest esiteks ta oli üsna alles isaks saanud ning teiseks oli hukkunu tema naise sõbranna laps. Uurimise käigus kahtlusalused muutuvad, mida enam lahendusele lähemale jõutakse. Palleelselt tüdruku mõrva uurimisega tuuakse lugejani pilte minevikust, kus hargneb lahti rikkast perest neiu Agnese ja vaese kiviraiduri lugu. Tegemist pole sugugi õnneliku looga. Rikas tüdruk, kes on harjunud kõike saama, ihaldab vaest kiviraidurit, kuna tegemist on keelatud viljaga, teisest ühiskonnaklassist pärit mehega. Alguses süütu flirt päädib naise rasedusega ning tema isa viskab neiu kodust välja. Agulis elades ei ole suhted enam roosilised ning naine näitab mehe suhtes üles ainult põlgust, salamisi oodates, millal ta sellest põrgust tagasi hea elu juurde pääseb. Hea elu juurde Agnes lõpuks pääsebki...üle kivide ja kändude ning vaid näiliselt, sest tema lõpp on üsna õnnetu ja kibestunud. Otseloomulikult on minevikusündmused olevikus toimuva juurdlusega seotud. Kuidas, lasen lugejal endal teada saada.

Tegemist on mõnusalt kaasahaarava krimkaga, kus otseloomulikult toimub mõrv, mida lahendama asutakse. Lisaks mõrvaloole saab lugeja aimu asjaosaliste hingeelust. Tegelaskujud on huvitavad ja põhjalikult avatud. Tapetud tüdruk pole just päris inglike ning ka uurija Hedström pole vaid kuiv ja igav töömesilane. Ühelt poolt ta naudib värskelt osaks saanud isarolli, samas põgeneb heameelega tusase ja väsinud naise juurest nn pärisellu, mis sest, et tema argipäeva töölaud on täis tõsiseid ja hirmutavaid juhtumeid. Ladusalt kirjutatud kaasakiskuv lugu, kus põnevust jagub kuni lõpuni. Või noh, peaaegu lõpuni. Minu jaoks ei tulnud loo finaal üllatusena, sest millalgi enne lõppu hakkas juba üsna otseseid vihjeid tulema ning polnud raske süüdlast ära arvata. Muidu aga hoidis autor edukalt pinget ning süüd veeretati kord ühe, kord teise tegelase kaela. Soovitan kindlasti, meeldivalt veedetud õhtupoolik garanteeritud.