1.31.2015

Marcelo Birmajer. Abielumeeste lood

Selle raamatu leidsin ma Kiiksu blogist. Ma ei teagi, kuidas, aga selle raamatu ilmumine raamatukoguriiulitele on minust täiesti mööda läinud. Varem rahvaraamatukogus töötades teadsin alati, mida uut on tulnud, ükskõik mis kirjastuselt ja ükskõik mis sarjast. „Punase raamatu“ sarjas on olnud väga häid raamatuid ja on ka neid, mida ei taha kättegi võtta, rääkimata lugemisest. See raamat kuidagi tõmbas. Ilmselt see, et mees kirjutab meestest, väike vaheldus naiste silme läbi kirjutatud teostele.

Ja see on tõepoolest mehelik raamat, nõretades seksist, õigemini soovist kellegi teisega peale oma abikaasa magada. Aga see ei ole sugugi kõik, mida sellest teosest võib leida. Iga peatükk maalib lugejale pildi ühe abielumehe elust – olukordadest, sündmustest, inimestest ja tunnetest, millega ta silmitsi peab seisma, mida ta nendest arvab ja kuidas nendega toime tuleb. Siin on seiklusi, põnevaid ja ootamatuid; nostalgiat, hetki, kus minevik külastab olevikku; kurbust ja toimetulekut raskustega; üllatavaid ja veidraid olukordi. Siin on filosoofilisi killukesi ja mõtlemapanevaid lauseid. Nii et esialgu pinnapealsena tunduv raamat (no mis ta olla saab, kui mees räägib seksist, eksole – aga enneaegne järeldus), on tegelikult väga sügavutiminev.

Mulle meeldisid need lood. Meeldis vahelduseks lugeda jutukogu, mille puhul ei pea meeles pidama kindlat süžeeliini ja tegelasi, vaid iga lugu toob uued liinid ja tegelased. Esimese hooga hämmastas mind see, kui palju abielumehed unistavad teistest naistest ja petmisest, et kas see tõepoolest on nii. Ent nagu Kiiks oma blogis ka kirjutas, päris võrdlusjoont Argentiina ja Eesti meeste vahel siiski tõmmata ei saa, kuna tõenäoliselt lõunamaised mehepojad on temperamentsemad ja kirglikumad kui nende põhjamaa vennad (kuigi ei tohi üldistada). Ning kohati olid need lood veidi kummalised (minu jaoks), lõppesid ootamatult ning jäid õhku rippuma, kui ootasin asjade edasist kulgu. Aga eks neil hetkedel saabki lugeja ise edasi mõelda, mis ta asjast arvab ning kuidas lugu edasi võiks minna.

Üldiselt olen ma üsna lihtne lugeja ning lasen raamatutel end mõjutada ja korda minna peamiselt emotsionaalsel pinnal. See raamat aga pakkus mulle palju nii emotsionaalselt kui ka vaimselt – peale sündmustele kaasa elamisele jäid pähe kummitama mitmed tabavad ütlused ja mõtted. Seega julgen soovitada küll. Kes tahab lugeda põhjalikumat tutvustust, siis Kiiks oma blogis on sellest väga huvitavalt kirjutanud.

0 comments:

Post a Comment