1.13.2015

Camilla Läckberg. Kiviraidur

Ma vahel ikka mõtlen, kui veider see on, et mina, kes ma kunagi krimkadest kauge kaarega eemale hoidsin, neist nüüd rõõmu tunnen. Ja kuna esimene loetud kriminaalromaan oli rootslase sulest, on Rootsi krimkad siiani kuidagi eriti südamelähedased. Camilla Läckbergilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut. Esimesed kaks, "Jääprintsess" ja "Jutlustaja" on mul juba loetud, seega oli järg kolmanda, "Kiviraiduri" käes.

Lugu saab alguse hirmsa juhtumiga - kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Esialgu õnnetusjuhtumiks peetu pole seda teps mitte, nimelt on tüdrukule eelnevalt söödetud tuhka ja seejärel uputatud ta vanni. Lugejale juba tuntud uurijale Patrik Hedströmile on juhtum kohe eriti õõvastav, sest esiteks ta oli üsna alles isaks saanud ning teiseks oli hukkunu tema naise sõbranna laps. Uurimise käigus kahtlusalused muutuvad, mida enam lahendusele lähemale jõutakse. Palleelselt tüdruku mõrva uurimisega tuuakse lugejani pilte minevikust, kus hargneb lahti rikkast perest neiu Agnese ja vaese kiviraiduri lugu. Tegemist pole sugugi õnneliku looga. Rikas tüdruk, kes on harjunud kõike saama, ihaldab vaest kiviraidurit, kuna tegemist on keelatud viljaga, teisest ühiskonnaklassist pärit mehega. Alguses süütu flirt päädib naise rasedusega ning tema isa viskab neiu kodust välja. Agulis elades ei ole suhted enam roosilised ning naine näitab mehe suhtes üles ainult põlgust, salamisi oodates, millal ta sellest põrgust tagasi hea elu juurde pääseb. Hea elu juurde Agnes lõpuks pääsebki...üle kivide ja kändude ning vaid näiliselt, sest tema lõpp on üsna õnnetu ja kibestunud. Otseloomulikult on minevikusündmused olevikus toimuva juurdlusega seotud. Kuidas, lasen lugejal endal teada saada.

Tegemist on mõnusalt kaasahaarava krimkaga, kus otseloomulikult toimub mõrv, mida lahendama asutakse. Lisaks mõrvaloole saab lugeja aimu asjaosaliste hingeelust. Tegelaskujud on huvitavad ja põhjalikult avatud. Tapetud tüdruk pole just päris inglike ning ka uurija Hedström pole vaid kuiv ja igav töömesilane. Ühelt poolt ta naudib värskelt osaks saanud isarolli, samas põgeneb heameelega tusase ja väsinud naise juurest nn pärisellu, mis sest, et tema argipäeva töölaud on täis tõsiseid ja hirmutavaid juhtumeid. Ladusalt kirjutatud kaasakiskuv lugu, kus põnevust jagub kuni lõpuni. Või noh, peaaegu lõpuni. Minu jaoks ei tulnud loo finaal üllatusena, sest millalgi enne lõppu hakkas juba üsna otseseid vihjeid tulema ning polnud raske süüdlast ära arvata. Muidu aga hoidis autor edukalt pinget ning süüd veeretati kord ühe, kord teise tegelase kaela. Soovitan kindlasti, meeldivalt veedetud õhtupoolik garanteeritud.

0 comments:

Post a Comment