12.29.2015

Pam Jenoff. Talvine külaline

Poola, 1940.

Poola väikekülas Biekowices elvad kaks 18-aastast kaksikõde, Helena ja Ruth, kes hoolitsevad oma noorema venna ja kahe väiksema õe eest, kuna nende isa on surnud ja ema haiglas. Õed on koduse majapidamise ülesanded omavahel ära jaganud, et kõik toimiks ka ilma ema-isata. Ruth on naiselikum ning tegeleb nn naistetöödega: teeb süüa, õmbleb, koristab, hoolitseb selle eest, et nii tema kui ka lapsed näeksid head välja. Helena aga on seikleja, kellele meeldib metsas ringi kolada ning tema ülesanne on koduses majapidamises puude tassimine ja loomade eest hoolitsemine. Raskustest hoolimata on nad hakkama saanud ja lootnud, et väiksesse maakohta sõda ja sakslased ei jõua.

Helena käib iga nädal Krakowis haiglas ema  vaatamas ning see on ohtlik 20-kilomeetrine teekond läbi metsa. Ametlikult ei tohi elukohast väljaspool käia ning seetõttu tuleb hoiduda patrullide eest. Ühel korral haiglast kodu poole minnes leiab Helena tee äärest põõsastest haavatud Ameerika sõduri. Neiu süda ei luba meest surema jätta ning ta lohistab mehe lähedalasuvasse kabelisse. Helena hakkab iga paari päeva tagant meest vaatamas käima ja viib talle toitu. Noored saavad omavahel rohkem tuttavaks ning armuvad. Selgub, et sõdur tuli Poolasse vastupanuliikumist aitama. Kuna ta on aga haavatud, otsustab Helena ise linnas vajalikud kontaktid üles leida ja info edastada, pannes end mitmel korral ohtu.

Helena hoiab mehe leidmise ja nende suhted esialgu enda teada. Asi jõuab aga niikaugele, et Helenal tuleb oma saladus õele üles tunnistada. Ruth ei suhtu asjasse hästi – aidata võõrast meest ajal, mil oma pere samuti iga viimast kui senti ja toidupalukest vajab? Ruth sunnib õde mehest loobuma, Helena lubab seda, kuid ei saa hakkama ning käib salaja ikkagi meest vaatamas. Ruthis tärkab kadedus ning ta läheb kabelisse eesmärgiga sõdurit mõjutada, et see tema õe sinnapaika jätaks. Seatud eesmärgist ei tule aga midagi välja. Kuna õed on äravahetamiseni sarnased, ei saa mees aru, et külaline ei olegi tema silmarõõm, vaid hoopis tema õde.
Vahepeal on aga sakslased lähemale jõudnud.  Juudi haigla, kus oli Ruthi ja Helena ema, pekstakse laiali ning ema sureb. Selgub, et õdede ema oli hoopiski juut, millest tüdrukud mitte midagi ei teadnud. See asjaolu muudab olukorra veelgi ohtlikumaks.
Ühel päeval, kui Helena läheb oma armsamat vaatama, on kabel tühi ning mees on lahkunud. Kuigi mees oli sellest rääkinud, et peab edasi liikuma, ei arvanud Helena, et see nii ruttu ja ootamatult juhtub. Kuid lugu sellega ei lõpe. Mees ilmub tükk aega hiljem poolsurnuna nende ukse taha ning järgneb õdede ja sõduri ühine ohtlik ja meeleheitlik katse oma elu päästa ja riigist põgeneda.

* * * 

Võiks ju mõelda, et II maailmasõjast, natside tegevusest ja holokaustist on juba piisavalt kirjutatud. Ongi, kuid sellest hoolimata on see aeg ja need sündmused jubedad. Kui vaadata II maailmasõda kui statistilisi andmeid, on asi hull, kuid veelgi hullem on see üksikisiku perspektiivist ja inimlikust lähtepunktist vaadatuna. Just see üksikisiku perspektiiv sunnib kaasa elama ja tõmbab seest õõnsaks. See raamat ongi kirjutatud inimlikust vaatepunktist lähtudes, kirjeldatud on kahe noore neiu ja nende pere lugu ning raskusi, millega tuli silmitsi seista. Tänapäeva noorel on ilmselt veidi raske end peategelastega samastada, kuid õnneks on ajalootunnid andnud piisavalt taustateadmisi, et loole kaasa elada. Kindlasti on selles raamatus natuke klišeelikkust ja läägust – noor maatüdruk leiab sõduri ja nad armuvad. Kuid sellest hoolimata on tegu hea raamatuga. See lugu on palju suurem kui vaid kahe inimese armulugu. Ning siin ei ole happy end’i, terve pere ei jõua edukalt tõotatud maale. Kui proovida liigitada, kas see raamat on midagi uut ja põhjapanevat ja maailmaraputavat, siis seda mitte, kuid hea meelelahutusega on tegemist sellegipoolest.

8.05.2015

Michael Mortimer. "Neitsikivi" ja "Põgenemine paradiisist"

Märkamatult on juhtunud nii, et viimase postituse kirjutamisest on rohkem kui pool aastat möödas. Põhjuseks võib pidada nii magistriõpingite lõpetamist kui ka kiireid aegu tööl, kuid eks oma osa on ka laiskusel. Lugeda on ju nii mõnus, aga et siis veel end kätte võtta ja raamatu kohta midagi kirja panna... Tegelikult olen vahepeal läbi lugenud päris mitu raamatut, aga siia ei ole neist ükski jõudnud. Katsun oma võlga natuke heastada.

Puhkuse ajal avastasin enda jaoks sellise autori nagu Michael Mortimer (tegelikult on selle nime taga peidus kirjanike duo Daniel Sjölin ja Jerker Virdborg). Ta kirjutab kuueosalist raamatusarja, millest hetkel eesti keeles on ilmunud kaks, „Neitsikivi“ ja „Põgenemine paradiisist“. Tegelikult olen raamaturiiulite vahel neid teoseid ka varem näppinud, aga miskipärast nad ei tundunud sel hetkel minu jaoks lugemist väärt. Oi kui mööda ma selle arvamusega panin! Suvel oli mul lugemispõud ning raamatukogus riiulite vahel tiirutades jäid nad mulle uuesti näppu. Kõigepealt võtsin prooviks esimese ja kuna see sai läbi põhimõtteliselt ühe päevaga, sest nii põnev oli, siis läks teine osa ka loosi. Mitmeosaliste raamatute puhul on see muidugi tüütu, et nüüd tuleb oodata, millal järgmised osad eesti keeles ilmuvad.

Aga raamatute sisust ka natuke lähemalt. Tegemist on põnevikega, aga mitte tavaliste krimkadega, sest sekka on puistatud ka rohkelt fantaasiat ja reaalseid fakte. Tegevus toimub tänapäevas, aga hüpatakse ka ajas tagasi, nt 18. sajandisse ja 20. sajandi algusesse. Järgneva teksti kirjutamisel olen kasutanud teise osa alguses olevat kokkuvõtet (sest seal oli nii hästi kõik oluline ära toodud).

24aastane Ida Nordlund õpib Stockholmis Karolinska instituudis bioloogiat. Ühel päeval helistab tütarlapsele Moskvast tema vanaema Alma ja palub tal minna Nobeli auhinnatseremooniale, kus Ida kohtub Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga. Mees annab Idale 18. sajandist pärit kirja ja imepärase kivi - Neitsikivi -, misjärel venelane ootamatult sureb. Paanikas Ida helistab vanaemale, kes käsib tüdrukul Neitsikivi peita ja politsei eest hoiduda. Peagi taipab Ida, et keegi peokülalistest jälitab teda, nimelt vene teadlane Miranda ja tema abiline Vlad. Idal õnnestub siiski Nobeli tseremoonialt lahkuda tänu noorele arstile Paulile. Järgmisel hommikul ärkab Ida Pauli korteris, mõistes, et teda on seksuaalselt ära kasutatud. Lisaks näeb ta ajalehest, et on Lobovi mõrvas kahtlustatuna tagaotsitav. Ida sõidab otsekohe Pauli autoga Stockholmist lapsepõlvekoju Jämtlandi, kus ta saab abi kunagiselt naabrilt Lasselt, kes on olnud talle lapsepõlves isa eest. Ida kuuleb Lasselt, et Alma on töötanud pikka aega metsa rajatud laboratooriumis. Alma eriliseks tähelepanuobjektiks on olnud kaks mõistatuslikku ainet – solve ja coagula. Uurimistöö on seotud Neitsikiviga ning Ida mõistab, et Alma lakkamatu huvi kivi vastu on kuidagi seotud ka Ida pikka aega kadunud olnud ema Evaga. 

Ida leiab Alma laboratooriumist Carl von Linne, Frank Sinatra, Johann Wolfgang von Goethe, Greta Garbo ja Niels Bohri dokumente ning märkmeid, kusjuures tundub, et kõik need inimesed on olnud kuidagi Neitsikiviga seotud. Täpsemalt jõuab Ida selgusele selles, et Carl von Linne õpilane Daniel Solander, kes käis koos James Cookiga ümbermaailmareisil, leidis esialgse kivi 1769. aastal ühest Uus-Meremaa koopast. Kivi purunes neljaks tükiks ning Solanderi käes oli Londonisse naastes neist kaks. Tagaotsitavaks kuulutatud Ida põgeneb koos Lassega läbi Rootsi põhja poole, esimeseks eesmärgiks Soome ja seejärel Venemaa, kus elab vanaema Alma. 

See eespool kirjutatu juhtub siis esimeses osas. Teises osas, raamatus „Põgenemine paradiisist“ seiklus jätkub. Ida ja Lasse jõuavad edukalt Venemaale, leiavad üles Alma ning asuvad üheskoos teele, kõigepealt Ukrainasse Tšernobõli aladele ning sealt edasi Itaaliasse Rooma, et leida üles kõik kivid. Vatikanis tekitatakse korralik kaos, põgenetakse paavsti autoga. Lõpuks on kõik neli kivi seiklejatel käes. Just siis, kui tundub, et nad on nurka aetud, et politsei saab nad kätte, ilmub välja Miranda, kes neile appi tõttab. 

Tegemist on tõeliselt põnevate raamatutega. Kirjastuse Helios kodulehel oli „Neitsikivi“ kohta kirjutatud nii: oled sa valmis nii pingeliseks lugemiseks, et 500 lk tundub vähe? Ja tõepoolest nii ongi. Neelad lehekülg lehekülje järel ja juba on ka teine osa läbi ning nüüd tahaks teada, mis edasi saab. Autor kirjutab kaasahaaravalt ning mulle meeldib väga see, et sekka on põimitud ka ajalugu, osa sellest väljamõeldud ja osa päriselt olnud inimesed ja faktid. Nt saab lugeda Stalini ja Goethe isiklikust elust (seal on palju fantaasiat), samas on toodud väljavõtteid Vikipeediast ja muudest allikatest, mis on täiesti päris. Postimehe raamatublogis nimetatakse „Neitsikivi“ korralikuks action-muinasjutuks salapärast ja maailma päästmisest. Igatahes kindel lugemissoovitus.

1.31.2015

Marcelo Birmajer. Abielumeeste lood

Selle raamatu leidsin ma Kiiksu blogist. Ma ei teagi, kuidas, aga selle raamatu ilmumine raamatukoguriiulitele on minust täiesti mööda läinud. Varem rahvaraamatukogus töötades teadsin alati, mida uut on tulnud, ükskõik mis kirjastuselt ja ükskõik mis sarjast. „Punase raamatu“ sarjas on olnud väga häid raamatuid ja on ka neid, mida ei taha kättegi võtta, rääkimata lugemisest. See raamat kuidagi tõmbas. Ilmselt see, et mees kirjutab meestest, väike vaheldus naiste silme läbi kirjutatud teostele.

Ja see on tõepoolest mehelik raamat, nõretades seksist, õigemini soovist kellegi teisega peale oma abikaasa magada. Aga see ei ole sugugi kõik, mida sellest teosest võib leida. Iga peatükk maalib lugejale pildi ühe abielumehe elust – olukordadest, sündmustest, inimestest ja tunnetest, millega ta silmitsi peab seisma, mida ta nendest arvab ja kuidas nendega toime tuleb. Siin on seiklusi, põnevaid ja ootamatuid; nostalgiat, hetki, kus minevik külastab olevikku; kurbust ja toimetulekut raskustega; üllatavaid ja veidraid olukordi. Siin on filosoofilisi killukesi ja mõtlemapanevaid lauseid. Nii et esialgu pinnapealsena tunduv raamat (no mis ta olla saab, kui mees räägib seksist, eksole – aga enneaegne järeldus), on tegelikult väga sügavutiminev.

Mulle meeldisid need lood. Meeldis vahelduseks lugeda jutukogu, mille puhul ei pea meeles pidama kindlat süžeeliini ja tegelasi, vaid iga lugu toob uued liinid ja tegelased. Esimese hooga hämmastas mind see, kui palju abielumehed unistavad teistest naistest ja petmisest, et kas see tõepoolest on nii. Ent nagu Kiiks oma blogis ka kirjutas, päris võrdlusjoont Argentiina ja Eesti meeste vahel siiski tõmmata ei saa, kuna tõenäoliselt lõunamaised mehepojad on temperamentsemad ja kirglikumad kui nende põhjamaa vennad (kuigi ei tohi üldistada). Ning kohati olid need lood veidi kummalised (minu jaoks), lõppesid ootamatult ning jäid õhku rippuma, kui ootasin asjade edasist kulgu. Aga eks neil hetkedel saabki lugeja ise edasi mõelda, mis ta asjast arvab ning kuidas lugu edasi võiks minna.

Üldiselt olen ma üsna lihtne lugeja ning lasen raamatutel end mõjutada ja korda minna peamiselt emotsionaalsel pinnal. See raamat aga pakkus mulle palju nii emotsionaalselt kui ka vaimselt – peale sündmustele kaasa elamisele jäid pähe kummitama mitmed tabavad ütlused ja mõtted. Seega julgen soovitada küll. Kes tahab lugeda põhjalikumat tutvustust, siis Kiiks oma blogis on sellest väga huvitavalt kirjutanud.

1.18.2015

Carlos Ruiz Zafon. Marina

Ühel päeval raamatupoes teoseid sirvides avastasin, et Carlos Ruiz Zafonilt on eesti keelde tõlgitud järjekordne raamat. Triloogia "Tuule vari", "Ingli mäng" ja "Taeva vang" on loetud ning olin nendest raamatutest täiesti vaimustuses. Müstiline Barcelona, imetabased kirjeldused ning kaasahaarav põnevuslugu on esindatud ka "Marinas" ning vaimustus jätkub.

Raamatu peategelaseks on 15-aastane Oscar, kes käis internaatkoolis ning sisustas oma vähest vaba aega Barcelona unustatud tänavatel hulkumisega. Ühel päeval kuulis ta ühest majast, mille arvas mahajäetud olevat, imekaunist viisi ning järgnes sellele. Majja hiilides avastas Oscar, et seal on elanikud ning tormas välja, haarates kaasa vanaaegse kuldkella. Otseloomulikult hakkas süütunne noormeest närima ning ta otsustas kella tagasi viia. Kella tagasi viies kohtas ta noort neiut Marinat, kes elas selles majas koos oma haiglase isaga. Sellest hetkest said Oscari päevad uue sisu - ta hakkas aega veetma imekauni neiuga. Koos läksid nad surnuaiale, et jälitada müstilist looritatud naist, kes kindlal nädalapäeval külastas nimetut hauda. Sellest sai alguse tõeline seiklus, mille käigus said nad selgust tulekahjus hukkunud ärimehe ja tema imekauni lauljast kaasa legendile. Kui alguses oli asi põnev, muutus lugu hiljem ohtlikuks.

Ma lihtsalt armastan Zafoni Barcelona kirjeldusi. Ta maalib sellest linnast imetabase ja müstilise pildi ning tekib selline tunne, nagu jalutaks ise neil mahajäetud tänavatel. Tundub, nagu elaks see linn hoopis teises ajastus ning sellega sobib hästi ka vana aegade hämarusse mattunud legendi lahendamine. Noored armunud, kelle salapärane surm tekitab küsimärke - see lugu on täis armastust, põnevust, müstikat ja maagiat. Kurvasti lõppev armastuslugu on ka peategelaste Oscari ja Marina vahel ning tegelikult heidetakse loos valgust mitmele saladusele, mitte vaid ammusurnud ärimehe loole. Peale selle, et tegemist on armastus-, põnevus- ja ajaloolise romaaniga, on loos ka paras annus fantaasiat ning see sarnaneb päris palju Mary Shelley "Frankensteiniga".

Tõeliselt kaasahaarav lugemine. Selle raamatu võtmesõna on müstilisus - just sellesse on mähkunud Barcelona tänavad ja mahajäetud häärberid, vana legend ning Marina minevik ja saatus. Kurvad armastuslood, põnevad seiklused, võitlus elu ja surma vahel. Autor kirjutab raamatu eessõnas, et tegemist on noorteromaaniga, "ent kõigest hoolimata leiavad igas vanuses lugejad selle romaani lehekülgedelt endiselt midagi, mis neid liigutab, ja astuvad meeleldi hinge pööningukambrisse, millest räägib selle loo jutustaja Oscar". Imeline raamat, imelised lood.

1.13.2015

Camilla Läckberg. Kiviraidur

Ma vahel ikka mõtlen, kui veider see on, et mina, kes ma kunagi krimkadest kauge kaarega eemale hoidsin, neist nüüd rõõmu tunnen. Ja kuna esimene loetud kriminaalromaan oli rootslase sulest, on Rootsi krimkad siiani kuidagi eriti südamelähedased. Camilla Läckbergilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut. Esimesed kaks, "Jääprintsess" ja "Jutlustaja" on mul juba loetud, seega oli järg kolmanda, "Kiviraiduri" käes.

Lugu saab alguse hirmsa juhtumiga - kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Esialgu õnnetusjuhtumiks peetu pole seda teps mitte, nimelt on tüdrukule eelnevalt söödetud tuhka ja seejärel uputatud ta vanni. Lugejale juba tuntud uurijale Patrik Hedströmile on juhtum kohe eriti õõvastav, sest esiteks ta oli üsna alles isaks saanud ning teiseks oli hukkunu tema naise sõbranna laps. Uurimise käigus kahtlusalused muutuvad, mida enam lahendusele lähemale jõutakse. Palleelselt tüdruku mõrva uurimisega tuuakse lugejani pilte minevikust, kus hargneb lahti rikkast perest neiu Agnese ja vaese kiviraiduri lugu. Tegemist pole sugugi õnneliku looga. Rikas tüdruk, kes on harjunud kõike saama, ihaldab vaest kiviraidurit, kuna tegemist on keelatud viljaga, teisest ühiskonnaklassist pärit mehega. Alguses süütu flirt päädib naise rasedusega ning tema isa viskab neiu kodust välja. Agulis elades ei ole suhted enam roosilised ning naine näitab mehe suhtes üles ainult põlgust, salamisi oodates, millal ta sellest põrgust tagasi hea elu juurde pääseb. Hea elu juurde Agnes lõpuks pääsebki...üle kivide ja kändude ning vaid näiliselt, sest tema lõpp on üsna õnnetu ja kibestunud. Otseloomulikult on minevikusündmused olevikus toimuva juurdlusega seotud. Kuidas, lasen lugejal endal teada saada.

Tegemist on mõnusalt kaasahaarava krimkaga, kus otseloomulikult toimub mõrv, mida lahendama asutakse. Lisaks mõrvaloole saab lugeja aimu asjaosaliste hingeelust. Tegelaskujud on huvitavad ja põhjalikult avatud. Tapetud tüdruk pole just päris inglike ning ka uurija Hedström pole vaid kuiv ja igav töömesilane. Ühelt poolt ta naudib värskelt osaks saanud isarolli, samas põgeneb heameelega tusase ja väsinud naise juurest nn pärisellu, mis sest, et tema argipäeva töölaud on täis tõsiseid ja hirmutavaid juhtumeid. Ladusalt kirjutatud kaasakiskuv lugu, kus põnevust jagub kuni lõpuni. Või noh, peaaegu lõpuni. Minu jaoks ei tulnud loo finaal üllatusena, sest millalgi enne lõppu hakkas juba üsna otseseid vihjeid tulema ning polnud raske süüdlast ära arvata. Muidu aga hoidis autor edukalt pinget ning süüd veeretati kord ühe, kord teise tegelase kaela. Soovitan kindlasti, meeldivalt veedetud õhtupoolik garanteeritud.