8.31.2014

Francesc Miralles. Armastus pisiasjadest

Peategelase Samueli elu oli kuni siiamaani üsna tühi. Ta elas üksi, käis tööl, vabal ajal valmistas loenguid ette, kuulas klassikalist muusikat või käis kinos. Ta oli veendunud, et uus aasta tuleb samasugune. Kuid selles ta eksis. Juhtumiste jada sai alguse sellest, et tema juurde eksis ära üks kass. Esialgu oli mees kindel, et viskab kassi välja. Kuid tänu kassile hakkasid juhtuma järgmised asjad. Kassi oli vaja vaktsineerida, seega ta helistas loomaarstile, kes tuli koduvisiiti tegema. Ühel päeval jooksis kass ülemisele korrusele ja tänu sellele sai Samuel tuttavaks vanamehega, kes seal elas. Samuti kohtas ta juhuslikult lapsepõlvetuttavat, kes teda esialgu küll ära ei tundnud, kuid kellega suhtlemine andis tema elule hoopis uue sisu.

Raamatust jääb kõlama üks suurepärane mõte. Just pisiasjad on need, mis on meie elus olulised ja mis mõjutavad seda, kuidas meie elu kulgeb. Tihti me vaatame millegi ootuses kaugusesse, mõtleme tulevikule ja ei pööra väikestele juhtumitele ja detailidele üldse tähelepanu. Kuid tagasi vaadates võib öelda, et need väiksed asjad olidki tegelikult olulised. Pisiasjadest võib alguse saada juhtumiste ahel, mis viib millegi suureni. Peale selle idee annab teos veel mõtteainet. Näiteks inimsuhted. Kuidas end avada - uuele, inimestele, armastusele-, kui senini oled endale paksu müüri ümber ehitanud. Kuidas lemmikloomad võivad olla uskumatult läbinägelikud. Me mõtleme, et loom ei saa aru, mis tema ümber toimub, kuid kohati on ta targem kui inimesed. Peale selle, et teos paneb lugeja mõtlema, on see ka hariv ja informatiivne. Tänu peategelaste huvidele (kirjandus, klassikaline muusika) saab teosest infot mitmete raamatute ja autorite, samuti muusikateoste kohta, näiteks Goethe "Noore Wertheri kannatused", Kafka "Loss", Brecht, Hesse, Mendelssohni "Sõnadeta laul" jpm.

Tegemist on tõeliselt mitmekihilise ja mõtlemapaneva raamatuga. Olemas on läbiv liin, samal ajal on teos hariv ja informatiivne, filosoofiline ja psühholoogiline. Tegelased on huvitavad ja omanäolised, kohati imelikudki. Pealkiri võib tunduda eksitav ja viia lugeja arvamusele, et tulemas on miskit armastusest nõretavat ja imalat, kuid tegelikult pole asi üldse nii. Loomulikult on teoses armastuse teema olemas, kuid see ei ole esitatud pealetükkivalt ja magusalt, vaid on põimitud infokildude ja filosoofiliste mõtete vahele. Soovitan kindlasti!

8.30.2014

Dagmar Lamp. Kortermaja

Ma pole ammu eesti kirjandust lugenud. Ei teagi miks, aga pigem ahvatleb tõlkekirjandus, kuigi ka eesti teoste hulgas on häid kirjatöid. Kui kuulsin, et "Kortermaja" ilmus, siis seda tahtsin küll lugeda, sest olen selle autori teoseid ka varem lugenud.

"Kortermaja" on jutukogu, mis tutvustab meile ühe paneelmaja elanike elu. Iga peatükk on sissevaade ühe korteri ja selle elanike igapäevaellu. Tutvume 40ndates töötu vanapoisiga, kes varjab oma ema eest suhet naisega; lahutatud kapi-geiga, kelle poeg asjast ootamatult teada saab; väärika vanahärraga, kes iga päev kindlal kellaajal oma kassiga jalutab; perekonnaga, kus naine on ärevushäirega ning aegajalt end vannituppa lukustab; kahe koos elava üksikemaga (nad ei ole lesbid); noortega, kes esimest korda elavad omaette; teiste järgi luurava vastasmaja elanikuga; keldrikorrusel magamas käiva kodutuga jpm. Peatükid on mõnusalt lühikesed ning annavad edasi mingi iseloomuliku sündmuse või olukorra.

Autoril on ladus kirjastiil, seda tuleb tunnistada. Tabatud on sotsiaalseid küsimusi ja olukordi, nagu homoseksuaalsus, üksikemadus, kodutud, varjatud tunded, noorte inimeste omavaheline suhtlus, depressioon ja ärevushäired, noorte tüdrukute välismaale prostituudiks parseldamine jpm.  Hoolimata olulistest teemadest ja sule sujuvast jooksust pean ütlema, et teos pole väga meeldejääv. Peale raamatu läbilugemist ei olnud mul enam meeles, kes missuguses korteris elas ja mis probleemidega maadles. Raamatut oli kahtlemata mõnus lugeda, kuid see jutukogu ei puudutanud mind sügavamalt, ei pannud mind mõtlema (kuigi teemadest võiks seda eeldada) ja ei andnud suurt midagi peale meele lahutamise. Aga eks meelelahutus on ka oluline. Ning kui otsite viisi, kuidas paar õhtutundi sisustada, siis miks mitte seda raamatut lugeda.

8.14.2014

Michael Frayn. Spioonid.

Kui ma Michael Frayn'i „Spioonide“ kohta veebist tutvustust lugesin, siis oletasin, et teos meenutab William Boyd'i „Rahutut“, kus üks naisterahvas avastas, et tema ema oli spioon ning tegevus toimus vaheldumisi minevikus ja olevikus, läbi ema ja tütre silmade. Käesolevas raamatus on ka spioonid mängus, aga tegemist on hoopis teistsuguse teosega.

Michael Frayn'i loos on peategelaseks Stephen, kes vana mehena meenutab lapsepõlveaegu. Raamatu tegevus toimub suuremas osas minevikus, II maailmasõja ajal, ainult ajuti on põiked vana Stepheni juurde olevikku. Mees üritab meelde tuletada sündmusi, mis juhtusid peale seda, kui parim sõber Keith teatas, et tema ema on Saksa spioon. Poisid asusid ema jälitama ja tema asjades sobrama. Süütu detektiivimängu käigus tuleb välja hoopis midagi muud. Keithi ema ei ole spioon, aga ta käib ühte meesterahvast aitamas ja talle asju viimas. Vahepeal jääb Stephen Keithi emale luuramisega vahele ning siis tekib sisemine võitlus, mis mõjutab ka poiste omavahelisi suhteid. Stephen jätkab sõbra ema jälitamist üksi, võideldes oma südametunnistuse ja uudishimuga, sooviga aidata ja kartusega inimeste suhteid rikkuda. See süütu detektiivimäng katkestab poiste sõpruse ning kumbki läheb oma eluga edasi.

Raamatu tagakaanel on õigusega nimetatud seda psühholoogiliseks romaaniks. Autor paljastab teose sisu väikeste vihjete haaval ning nende vihjete mõistmine sõltub iga lugeja silmaringist ja avatusest. Näiteks teose alguses tuuakse välja, et Stepheni perekond on teistsugune. Vihjati isa tumedatele käekarvadele ja automaatselt ma mõtlesin, et tegemist on juudiga. Ikkagi II maailmasõja aeg, siis oli juutide teema aktuaalne ning neid peeti ikka väga teistsuguseks. Aga teose lõpus tuleb hoopis välja, et Londonis elav Stepheni pere oli saksa päritolu ja just seetõttu olid nad teistsugused. Kes oskab saksa keelt, oleks sellest kohe aru saanud, kuna raamatus on ka võõrkeelseid väljendeid kasutatud. Lugu areneb vihjete varal edasi ning alles lõpus paljastatakse tõde. Kel on hea vaist, saab võibolla neist vihjetest kohe aru, aga minu jaoks oli loo lõpplahendus üllatav.

Esialgu tundus see kirjatükk täielik „poistekas“ - kaks jõnglast mängivad oma detektiivimängu ja jagavad maid. Aga kuskil poole peal hakkas raamat mind köitma. Tegemist on mitmekihilise teosega nagu maal, kus erinevad värvikihid üheskoos loovad lõpptulemuse. Esiteks võlus mind lapsepõlve kujutamine. II maailmasõja ajal ja ka minu lapsepõlves käisid asjad nii, et kui tahtsid kellegagi õue mängima minna, siis tuli minna ukse taha, lasta kella, küsida „Kas Mari on kodus?“ ja siis Mari ema ütles, et jah, ja võime minna mängima. Just sellisest lapsepõlvest lugedes tuli äärmiselt nostalgiline soe tunne. Tänapäeval kasutavad lapsed mobiiltelefone, mitte ei käi uksekella helistamas, ning pigem on nii, et nad ei lähegi välja mängima, vaid istuvad arvuti taga ja suhtlevad teineteisega internetis mänge mängides. Teiseks peresuhted. Selles suhtes ei ole midagi muutunud. Alati on olnud perekondi, kus näiliselt on kõik suurepärane, aga ilusa klantspildi varjus toimub vägivald nii naise kui ka laste suhtes. Alati on olnud perekondi, kes teistest eristuvad, kas vaesuse või rahvuse tõttu ning tunduvad teistele seetõttu veidrad. Autor on osanud väga kaasahaaravalt kirjeldada poiste omavahelisi suhteid. Spioonimängu käigus tehtud avastused panid kohati muhelema. Näiteks avastasid poisid ema kalendermärkmikust iga kuu kindla aja tagant märgitud x-id, mida nad äärmiselt müstiliseks pidasid. Mina naisterahvana neid kord kuus esinevaid x-e imelikeks ei pidanud, vaid aimasin hoopis teist lahendust. Kuid kõik ei olnud alati muheleva panev. Keith oli domineeriv pool ning enamasti sõltus mängude käik tema tahtest. Nende suhetes esines aegu, kus nad tükk aega teineteist ei näinud, oli siis põhjuseks Keithi isa rakendatav vaimne vägivald oma poja suhtes või lihtsalt noormehe tujud, ning lõpuks lakkasid kontaktid täielikult.

Tegemist on kindlasti mõtlemapaneva teosega, aga see, kauaks raamat meelde mõlkuma jääb, sõltub juba igast lugejast endast.


8.13.2014

Lars Kepler. Tuletunnistaja

Joona Linna sarja kolmandas raamatus on raskestikasvatatavate neidude hoolekandeasutuses toime pandud jõhker mõrv. Üks hoolealustest on äärmiselt vägivaldselt tapetud, ruum on verd täis ning mõrvatu on asetatud raamatu kaanel nähtavasse poosi - käed silmadel, keha katmas vaid valged aluspüksid. Samuti leitakse tapetuna asutuse töötaja. Kõik tõendid osutavad ühele asutuse patsiendile, noorele neiule, kes on aga jäljetult kadunud. Kohalikele uurijatele asub vaatlejana appi Joona Linna, kes avastab loos aina uusi juhtlõngu. Kuna Linna on tegelikult sisejuurdluse kontrolli all, ei tohi ta uurimist juhtida, kuid talle omasel kangekaelsel moel aitab ta kohalikud käpardlikud uurijad õigetele radadele. Mõrvadega on seotud ka ühe väikse poisi kadumise lugu, mida paralleelselt lahendatakse. Kui sarja esimeses raamatus oli mängus hüpnotisöör, siis käesolevas osas on pildil sensitiiv, kes tegelikult ikkagi ei ole päris sensitiiv, vaid nn soolapuhuja. Kuigi oma lugudega osutub ta politseile korralikuks tüütuseks, on just see naisterahvas loo lahenduses olulise tähtsusega. Lisaks saab lugeja rohkem teada Joona Linna minevikust, miks soome päritolu uurija on selline üksiklane, nagu ta on.

Lars Kepleri raamatud on üsna vägivaldsed ning seegi kirjatöö ei erine selle koha pealt. Lugejale maalitakse õõvastav pilt verisest tapatööst, samuti kirjeldatakse elavalt noortekodus elavate tütarlaste vägivaldseid harjumusi. Esmapilgul ehmatavana tunduva pildi taga on aga hoopis rohkemat peidus. Peale vägivaldsete tegude esitlemise laseb autor lugejal piiluda tegelaste hinge ning on väga kaasahaaravalt kirjeldanud nende isiklikke võitlusi. Igal inimesel on omad luukered kapis - saladused, mida varjata, valupunktid, mis panevad tegutsema. Inimpsühholoogia on keeruline, igaühel on omad viisid probleemide lahendamiseks, näiteks need vägivaldselt välja elada või enda sisse matta. Raamat pani mõtlema sellele, kui olulise tähtsusega on inimese elus lapsepõlv ja kuidas siis toimunud sündmused meid mõjutavad ja ülejäänud elu suunavad. Tihtipeale inimene ei mäletagi oma elu alguses toimunut, aga see võib edasises elukäigus olla määrava tähtsusega.

Loos on ka üllatusmomente. Võibolla staažikad krimikirjanduse lugejad oskasid aimata, kes mõrvades tegelikult süüdi on, kuid mulle tuli lahendus küll ootamatuna. Väga kaasa elama panev teos, mina ei suutnud seda küll käest panna. Aga peale kahe krimka lugemist tahaksin vahelduseks nüüd midagi muud nautida :)

8.07.2014

Lars Kepler. Painajalik leping

Peale fantaasiaraamatute lugemist tundus hea plaan ette võtta üks krimka. Kuulasin maad, mida ja millal on ilmnud ning avastasin, et olen maha maganud Lars Kepleri kaks raamatut. Olen lugenud autori esimest teost "Hüpnotisöör" ning kuna see mulle meeldis, siis tundus loogiline järg ette võtta.

"Painajalik leping" algab noore neiu laiba leidmisest merel triivivast lõbusõidukaatrist. Neiu kopsud on täis soolast vett, kuid kehal ei ole sellest jälgegi. Kuna tegemist on ebatavalise surmaga, astub mängu politseikomissar Joona Linna, andekas uurija, kes on Kepleri teostes läbiv tegelane. Uurimise käigus tehakse kindlaks neiu isik, tegemist on patsifisti ja rahukohtu esinaise Penelope Fernandezi õega. Penelope on peamine sihtmärk ning õe tapmine oli kas eksitus või soovis mõrvar talt infot välja pressida, aga tulutult. Üsna pea peale esimest surma avastatakse veel üks. Oma korterist leitakse pooduna Carl Palmcrona, strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektor. Nagu lugeja võib arvata, on nende surmade vahel seos. Tundmatu palgamõrvar jälitab Penelopet, kes tema eest põgeneb. Politseil õnnestub neiu elusana leida, kuid sellega lugu veel ei lõpe. Üritatakse selgeks teha, miks naist tappa tahetakse ning loo arenedes rullub lahti ebaseaduslik relvakaubitsemise äri.

Rootslased kohe oskavad krimkasid kirjutada. Kepleri romaan on kaasahaarav, sisutihe, aga samas kerge lugeda ning pinget hoitakse edukalt kuni lõpuni. Võib ju arvata, et Penelope leidmine on raamatu lõpplahenduseks, kuid sealt arenes süžee veel edasi. Lisaks mõrvari(te) tagaajamisele on loos ka inimlik mõõde. Igal karakteril on oma kiiks, nõrkus, mis teda mõjutab. Naisuurija Saga Baueri tegelaskuju tundub veidi ebareaalne, blond muinasjutuprintsess, kes käsitseb osavalt nii relvi kui poksikindaid, kuid muidu on tegelased kaasahaaravad ja huvitavad. Võib ju mõelda, et krimka pole teab mis tõsine žanr ning täidab pigem meelelahutuse eesmärki, kuid teosest saab teada ka huvitavaid fakte, nt viiulivirtuoos Niccolo Paganini kohta. Justkui tasakaalustamiseks on teoses ühendatud omavahel koletud roimarid ja imeilus viiulimuusika. Tõeliselt põnev raamat, meelelahutus paariks õhtuks on kindlustatud.

8.05.2014

Aleksei Pehhov. Siala kroonikad.

Seda blogi jälgides võib oletada, et ma suvel polegi ühtegi raamatut kätte võtnud, aga päris nii see õnneks ei ole. Viimane lugemiselamus on Aleksei Pehhovi triloogia "Siala kroonikad", mis koosneb vastavalt kolmest raamatust: "Varjus hiilija", "Džanga varjudega" ja "Varjude tuisk". Kuna lugesin neid alles nüüd, kui kõik osad on ilmunud, oli mul lihtsam kui paljudel teistel fantaasiafännidel, kes lugesid triloogia esimest raamatut 2010. aastal, kui see eesti keeles ilmus ning pidid pikisilmi järgi ootama. Ma ei tea, mis värk kirjanikel nende järgedega on, aga igatahes truu lugeja suhtes on see tänamatu, kuna tuleb hirmus kaua järgmist raamatut oodata ning vahepeal jõuab sisu juba meelest minna. See selleks.

Sissejuhatuseks mainin, et antud triloogia näol on tegemist Aleksei Pehhovi debüüdiga, aga samas on see täitsa hästi välja kukkunud, kuna 2002. aastal sai kirjanik oma selle eest Nimetu Mõõga kirjandusauhinna.

Pehhovi "Siala kroonikad" on ehtne fantaasialugu. Siin on loodud müstiline maailm täis kõikvõimalikke maagilisi tegelasi, sõditakse, kaotatakse ja võidetakse. Põhilugu seisneb selles, et meistervaras Garret saab Siala kuningalt tellimustöö ära varastada maagiline objekt Vikerkaare sarv, mis asub kaugel jubedates Kondilossides. Tegemist on ilmselgelt väljakutsega, kuna teised tegelased sealt eluga tagasi ei ole tulnud. Vikerkaare sarve on vaja jõudude vahekorra tasakaalustamiseks maailmas. Garret saab teekonnale kaasa saatjaskonna, kuhu kuuluvad haldjad, päkapikk, härjapõlvlane, paharet ja muidu sõjamehed. Läbi raamatute vaadeldakse tema teekonda Hrad Speini (ehk Kondilossidesse), mis on tihedalt täis pikitud seiklusi, ootamatusi ja ka vedamist. Ma ei tea, kas see on minu kiiks, aga triloogia põhiidee on väga sarnane Tolkieni "Sõrmuste isandaga", väikeste varieerumistega. Seal oli küll tegemist maagilise eseme viimise, mitte toomisega, aga siiski. Maailmas on pead tõstmas kuri jõud, mis plaanib kõik enda alla vallutada ning selle ohjeldamiseks tuleb ette võtta teekond täis katsumusi. Kangelane koos kaaskonnaga asub teele, et tuua (või "Sõrmuste isanda" puhul viia) ära maagiline objekt, mis taastaks tasakaalu maailmas. Samuti on sarnane see, et mõlemas triloogias seiklevad haldjad, orkid, ogred, päkapikud ja otseloomulikud erinevate piirkondade inimesed. Kui haldjate ja orkide kujutamise osas on Tolkieni ja Pehhovi nägemused erinevad, siis päkapikk Hallase tegelaskuju tõi mulle kohe silme ette "Sõrmuste isanda" Gimli - habetunud, pidevalt torisev-porisev ja sõdimist armastav tüüp. Pehhov on oma loosse toonud ka tegelasi, keda "Sõrmuste isandas" ei näe, nt kiilsikud ja flinnid, mullipugu, lindkarud ja paharetid.

Pehhovi kiituseks peab ütlema, et ta on loonud päris põhjaliku maailma, hoolimata mõningatest sarnastustest teiste kirjanike looduga. Ning kirjanikuhärral sulg lippab libedalt. Tegemist on teosega, kus peale fantaasiamaailma ja seikluste kujutamise on tubli annus huumorit ja irooniat. "Sõrmuste isanda" triloogia on suhteliselt tõsine, jah, seikluslik ja põnev, aga mitte naljakas. Pehhovi kirjaread on aga väga mõnus lugemine ja nalja saab palju. Olgu, kohati kisub lugu üsna ettearvatavaks, aga seda kompenseerib peenest irooniast pakatav kirjastiil. Ning hoolimata mõningasest ettearvatavusest on loos ka üllatusmomente. Fantaasiahuvilistele soovitan kindlasti, täitsa mõnus lugemine.

Põhjalikumat ülevaadet võite lugeda Kiiksu lugemisarhiivist.