5.25.2014

Ardo Reinsalu. Ajajuhtimine argipäevaks.

Sügisel astusin magistriõppesse ning esimese semestri keskel laenutasin endale Ardo Reinsalu raamatu "Ajajuhtimine argipäevaks", et oma kohustustest paremat ülevaadet omada ja ehk leida kasulikke soovitusi aja paremaks juhtimiseks. Irooniline on see, et lõpetasin raamatu alles nüüd, seega on mul ajajuhtimisega ilmselgelt probleeme :) Tegelikult ei ole ma päris lootusetu juhtum, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ardo Reinsalu on varem kirjutanud raamatu "Praktiline ajajuhtimine", mis oli pigem mõeldud kontoritöötajatele. Käesoleva kirjutise eesmärk on käsitleda ka tööväliseid olukordi nagu puhkus, pere, hobid, autosõit jpm ning anda nõuandeid tunduvalt laiemale lugejaskonnale. Tegemist on äärmiselt praktilise raamatuga, kuna ei räägita lihtsalt teooriast, kuidas asjad peaksid olema, vaid tuuakse näpunäiteid, kuidas reaalselt midagi ära teha. Peatükid on lühikesed ja konkreetsed, seega edeneb lugemine ruttu. Tegemist ei ole sugugi igava või kuiva lugemisega, kuna peale nõuannete on teksti pikitud huvitavaid fakte, mis silmaringi laiendavad.

Mina panin kõrva taha järgmised asjad:
1. Eesmärgid. Tuleb seada eesmärgid, nii töö kui ka pere valdkonnas. Eesmärkidele tuleks panna ka ajaline piirang, millal neid saavutada soovid. Eesmärkide kirja panemiseks ei ole vaja rohkem kui 10 minutit, selle aja leiab igaüks. Seatud eesmärke peaks mingi aja tagant üle vaatama, kasvõi kord aastas.
2. Töö juures võimalusel grupeerida sarnased tegevused.
3. Väldi katkestusi.
4. Pausid töö juures on vajalikud, nt iga 30 minuti järel. Kui pausi teha ei saa, aitab ka millegi muu tegemine.
5. Mitme tegevuse korraga tegemine kulutab tegelikult rohkem aega, ehk tuleb tegeleda ühe asjaga korraga.
6. Ära loe e-kirju siis, kui need laekuvad, vaid võta kindel aeg, millal oma postkasti üle vaatad. Muidu on jälle katkestused, mis segavad.

Eelnevad soovitused on tööga seotud, samas käsitletakse raamatus ka nt seda, kuidas leida aega hobidele, kuidas efektiivsemalt šopata, kuidas end motiveerida, seega mõtlemisainet peaks jaguma piisavalt. Kõik toodud nõuanded pole muidugi uued, aga siiski on kasulik neid meelde tuletada. Kuna inimesed on erinevad ning igaühel on omad eesmärgid ja töötegemise stiil, peaks igaüks siit raamatust midagi kõrva taha panemiseks leidma.

5.21.2014

Elena Ferrante. Üksilduse päevad

Raamatu peategelaseks on naine, kelle mees ühel päeval peale 15-aastast abielu maha jätab. Naise jaoks tuleb see täiesti ootamatult, tema meelest on neil täiesti toimiv suhe ning esialgu ta arvab, et mehel on lihtsalt vaja korraks aega maha võtta ning ta ei mõtle seda tõsiselt. Kui aga selgub, et mehel on tõsi taga, üritab ta toimunuga kuidagi hakkama saada. Naine üritab oma suhet analüüsida, mis läks valesti, mida tema on valesti teinud. Mees käib aegajalt ikka külas lapsi vaatamas ning ühe külaskäigu ajal tunnistab ta üles, et tal on teine. Naise jaoks ühelt poolt see selgitab mahajätmist, teiselt poolt tekitab temas viha. Muidu alati tasakaalukas, viisakas ja hoolitsetud naine muutub täielikuks fuuriaks, kes inimesi sõimab ja nende peale karjub, kasutab roppusi, ei hoolitse enam enda ja oma kodu eest. Saades teada, kes mehe teine on, ründab ta neid täiesti loomalikul moel. Naisel tekivad mälulüngad ja unehäired. Ma ei ole küll arst, kes oskaks täpset diagnoosi panna, kuid võib öelda, et tegemist on närvivapustuse või millegi säärasega. Igal juhul elab naine seda raskelt üle. Kulminatsiooniks on üks päev, kus nii laps kui ka koer jäävad haigeks. Naine ise on samuti füüsiliselt ja vaimselt vaevatud ja üritab neid kuidagi aidata, kuid see läheb üle kivide ja kändude. Järgmiseks päevaks aga kõik selgineb. Koer küll sureb, tõenäoliselt strühniinimürgitusse, kuid laps saab terveks ja ka naine saab selge mõistuse tagasi ning kõik hakkab liikuma paremuse poole. Naine lepib olukorraga, ta avastab, et ei armasta enam oma meest, kellel on nüüd teine.

Autor on kaasahaaravalt kirjeldanud ühe suhte lagunemise ja selle tagajärgedega leppimise lugu, missugused on need etapid, mis läbi tehakse. Iga inimene ja suhe on erinev ning inimesed elavad seda ka erinevalt üle. Käesoleva loo peategelane võttis juhtunut väga raskelt ning käis põhjas ära. Raamatu lõpuks suutis ta siiski olukorraga leppida ja eluga edasi minna. Peategelase peas valitsevaid mõtteid on värvikalt kirjeldatud, tema põhjendusi, arusaamisi, ning mina elasin küll talle kaasa. Usun, et paljud lugejad on kogenud mahajätmist ning omavad selle koha pealt võrdlusmomenti. Ma ei saa öelda, kuidas mina oleks samas olukorras käitunud, kuna ma pole kunagi samas olukorras olnud. Mul ei ole 15-aastast abielu ja lapsi. Ma ei tea, mis tunne on ühel päeval kaotada turvaline pereidüll, aga ma võin seda oletada. Loo edenedes ma ikka aegajalt mõtlesin, kuidas mina oleks käitunud. Kõige hirmsam oli lugeda kohti, kus ta lastega halvasti käitus, nende peale karjus ning koera peksis. Eks see sündis meeltesegaduses, kuid siiski. Õnneks läks lõpus kõik paremuse poole, naine suutis näha maailma uue pilguga ja läks eluga edasi. Võib öelda, et tegemist on õnneliku lõpuga raamatuga. Igastahes, täitsa mõtlemapanev lugemine ning julgen soovitada küll.

5.19.2014

Sigrid Suu-Peica. Minu Horvaatia.

"Minu Horvaatia" jäi näppu konkreetsel põhjusel. Nimelt planeerin suvist reisi Horvaatiasse ning kohe tuli idee, et sellest raamatust saaks mõtteid, mida vaadata ja külastada.

Raamatu autor Sigrid Suu-Peica sattus Horvaatiasse kõigepealt vabatahtlikuks. Ta oli vabatahtlik Cresi saarel Beli asulas kaeluskotkaste kaitsega tegelevas organisatsioonis. Peale tema seikluste vabatahtlikuna annab ta infot ka kaeluskotkaste ja Cresi saare looduse kohta. Teadupärast on Horvaatias kaunis ja vaheldusrikas loodus ning autor on osanud seda väga kaasahaaravalt kirjeldada. Kuue vabatahtlikuna veedetud kuu jooksul armus Sigrid sellesse paika. Rolli mängis ka see, et ta leidis Horvaatiast omale elukaaslase, seega jäi ta Cresi saarele edasi elama, seekord küll saare samanimelisse pealinna. Autor viibis Horvaatias aastatel 2004-2006. Nüüdseks on ta Eestis koos elukaaslasega tagasi, kuid enda sõnul sai endale teise kodumaa.

Tegemist on täitsa huvitava ja informatiivse raamatuga. Raamatus on sobival määral kombineeritud riiki tutvustav info ja autori isiklikud läbielamised. Tekst on ladus, saab mõnusalt seiklustele kaasa elada, samas on vahele pikitud informatiivseid kilde Horvaatia ajaloost, kultuurist, kommetest, traditsioonidest ja turismist. Kõige rohkem on kirjutatud Cresi saarest, kuna just seal autor viibiski. Lisaks on tutvustatud ka pealinna Zagrebit. Autor annab konkreetseid näpunäiteid, mida erinevates piirkondades külastada ning mida võiks kaasa osta. Igatahes, mina sain küll mõtteainet :)