3.23.2014

Lars Kepler. Hüpnotisöör.

Kunagi oli aeg, kus ma krimkasid ei lugenud. Lihtsalt ei haaranud kaasa, ei viitsinud koguaeg mingit mõrva lahendamist jälgida, vaid tahtsin lugeda ka inimsuhetest. Aga vaikselt olen enda jaoks krimkad avastanud, eriti just Rootsi kirjanikud. Minu krimka-vaen sai esmalt murtud Stieg Larssoniga, kelle Millenniumi-triloogia loetud päevadega endasse ahmisin, järgmine avastus oli Camilla Läckberg, peale seda Anders de la Motte. Ning kindlasti on häid kirjanikke veel, vaja ainult inimeste soovitusi kuulata ja avastada. Oma koduraamatukogu riiulist avastasin järgmise Rootsi ime, Lars Kepleri. Selle pseudonüümi taha peitub tegelikult kaks kirjanikku, Alexander Ahndoril ja Alexandra Coelho Ahndoril. Kui tuttavad seda raamatut mulle kunagi reklaamisid, kasutasid nad sõnu "verine" ja "põnev". See verine kõlas esialgu ehmatavalt, seega ta jäi riiulile ootama, aga kuna külmetus mu eelmise nädala lõpus maha murdis, siis tundus paras aeg ühe mõnusa krimkaga aega sisustada.

Raamat algab õõvastava tapmislooga - leitakse jõhkralt veristatud ja tapetud perekond. Ainsaks ellujäänuks on raskelt vigastatud 15-aastane poeg. Algul on erinevad teooriad, kas tegu on pereisalt võlgade sissenõudmisega või sarimõrtsukaga. Selleks, et politsei juhtniite leiaks, palub konstaabel Joona Linna Erik Maria Barkil ohvrit hüpnotiseerida. Mees on sellele esialgu vastu, kuid lõpuks nõustub. Hüpnoosi käigus tuleb aga välja, et just poiss on see, kes on oma pere tapnud. Kui kuulatakse üle poisi vanem õde Evelyn, kes viibis suvilas ning jäi seetõttu ka ellu, selguvad uskumatult jubedad üksikasjad. Vahepeal aga kaob Eriku poeg Benjamin. Erik ja tema naine Simone on paanikas ning asuvad oma poega otsima, Erik Joona Linna ja Simone oma erruläinud politseinikust isa abiga. Kui raamatu algul tundub, et esimestel lehekülgedel esitletud mõrv saab olema teose tuum, siis tegelikult algab raamatu kõige põnevam osa Benjamini kadumisega. Erik arvab algul, et see 15-aastane poiss, Josef, on tema poja kadumises süüdi. Uuritakse ka teisi võimalusi. Erik mõtleb läbi oma 10-aasta taguse hüpnoosi praktiseerimise ja analüüsib oma tollaseid patsiente. Nagu arvatagi võite, peituvad vastused just seal.

Tegemist on uskumatult põneva looga. Autor oskab hoida pinget kuni raamatu lõpuni. Tegelikult ei ole raamat üldse verine, kuigi üsna õõvastavaid kirjeldusi sealt võib leida. Kuid need ei ole raamatu põhi-idee. Autor on osanud hästi avada inimhinge ja -mõistust. Karakterid on huvitavad, hästi välja töötatud ja kirjeldatud. Raamat pani mõtlema, kui uskumatuid tegelasi maailmas ikka leiduda võib, kuidas viltu läinud lapsepõlv inimeste elu täiega võib tuksi keerata, ning kuidas need rikkis inimesed omakorda oma lapsi rikuvad. Lisaks saab lugeja teadmisi ka hüpnoosi kohta. Mulle on see alati tundunud paraja hookus-pookusena, kuid peategelane Erik kasutas seda ravimeetodina, et trauma läbielanud patsiente aidata. Kõige selle kõrval on paeluvaks ka inimsuhted. Peale krimiloo näeb lugeja Eriku ja Simone omavahelisi suhteid, kuidas mees on naist kunagi petnud ning naine teda siiamaani ei usalda. Kuidas inimeste käitumine pingeolukordades võib muutuda. Ning kuidas kõige lõpus jäävad ikka peale pereväärtused. Tõesti, uskumatult haarav lugu - pingeline, psühholoogiline, kaasa elama panev.

3.15.2014

Amy Tan. Köögijumala naine.

Veel Aasiat. Kui viimane raamat siin lugemispäevikus annab edasi Jaapani kultuuri veidi fantaasiapärases võtmes, siis "Köögijumala naine" on sissevaade Hiina ajalukku.

Raamat algab Ameerikas ja tänapäevas. Tütar on läinud emale külla, tulemas on sugulaste pulm. Erinevate asjaolude sunnil otsustab ema tütrele rääkida oma minevikust, asju, mida keegi ei tea, ning seejärel satub lugeja Hiinasse 1920ndatesse aastatesse. Raamat jutustab suure, kaasahaarava, kurva ja ka inimliku loo. Selle käigus saame aimu Hiina ajaloost ja kultuurist läbi ühe vapra naise eluloo, saame hämmastuda selle üle, missugused olid mehe ja naise omavahelised suhted siis. Muidugi, ka Eestis oli 20. sajandi alguses olukord palju rangem kui praegu, sel ajal ei lahutatud naljalt abielusid, kuid kultuuritaust oli siiski teine. Peategelane pidi läbi elama uskumatuid võitlusi - raske lapsepõlv, abielu kohutava mehega, kes teda piinas ja alandas ning naise roll oli leppida ja alistuda, laste kaotus, II maailmasõja kannatused ning lõpuks ka päiksekiir muidu nii raskesse ja halli ellu. Ning see kultuur - missugune oli inimeste suhtumine erinevatesse elunähtustesse, tavad, kombed, traditsioonid - niivõrd erinev Lääne maailmast. Raamatu lõpuks tuuakse otsad taas Ameerikasse - maale, kuhu peategelane peale II maailmasõda oma armsamaga kolis. Ema selgitamas tütrele oma mineviku valikuid ja otsuseid -  kui erinevad on need kaks kultuuri tegelikult. Kui ema esindab Hiinat, siis Ameerikas sündinud tütar on hoopis teise mõtteviisiga.

Tegemist on tõeliselt huvitava ja kaasahaarava raamatuga. See pakub lugemisnaudingut nii ajaloolisest, kultuurilisest kui ka inimsuhete alasest vaatenurgast. Kuigi mul selle teose kohta niipalju kirjaridu ei tulnud, soovitan kindlasti.

3.01.2014

Haruki Murakami. 1Q84

Haruki Murakamiga olen varemgi kokku puutunud. Ta võitis mu südame oma raamatuga "Norra mets", mis oli jaapanipäraselt karge, aga kaashaarav lugemine. Sarnane stiil on ka käesolevas raamatus "1Q84", aga erinevuseks on see, et siin on loosse põimitud ka üksjagu fantaasiat.

Raamatu tegevus toimub Jaapanis aastal 1984. Peategelasteks on kaks noort inimest - Aomame, kes töötab spordiklubis, aga käib ka salapärastel tingimustel inimesi tapmas, ning Tengo, kes töötab õpetajana ja on väikestviisi kirjanik. Noori ühendab see, et nad on kunagi lapsepõlves õppinud ühes klassis. Mõlemad olid ja on siiamaani eraklikud. Neiu kuulus lapsena ühte ususekti, mis meenutab Jehoova tunnistajaid (raamatus oli selle nimeks Shoninkai). Tengo isa oli maksukoguja ning laps pidi isaga ringkäikudel kaasas käima. Teised lapsed ei suhelnud nendega, kuna neid peeti veidraks. Kuigi Tengo ja Aomame käisid ühes klassis, ei suhelnud nad üksteisega. Neil on vaid üks ühine elamus: kui neiu noormehe kätt pigistas. Peale seda viisid nende eluteed lahku, kuid mõlemad mõtlesid ka edaspidi teineteise peale. Kumbki pole elus leidnud armastust, vaid on otsinud rahuldust suhetest, mille sisuks on vaid seks, ei midagi enamat. Mõlemad loodavad, et nad uuesti kohtuvad, kuid kumbki pole ühtegi sammu astunud selleks, et teineteist üles otsida. Lisaks sellele seob neid üks raamat ja lugu, mida Tengo asus ümber kirjutama. Nimelt, toimetajast sõber palus Tengol ümber kirjutada 17-aastase neiu poolt kirjutatud romaani, kuna see oli kohmakalt kirja pandud. Sõber arvas, et lool on romaanivõistlusel edu ning nad võiksid sellest teenida kasu. Loomulikult jääks neiu autoriks ning Tengo nime kuskil ei mainitaks. Kui Tengo oli raamatu ümber kirjutanud ja see avaldati, sai see uskumatult populaarseks. Raamat aga haaras Tengo endasse ning see, mis tundus vaid fiktsioon ja fantaasia, muutus tõeliseks. Aasta 1984 muutus aastaks 1Q84, kus oli taevas kaks kuud. Aomame sattus samasse loosse. Mainisin eespool, et neiu tegeles tapmisega. Kõlab üsna uskumatult, aga neiu oli justkui palgamõrvar, kes pidi teise ilma saatma mehi, kes on naisi kuritarvitanud. Üheks tema tööks oli tappa tuntud ususekti Sakigake liider. Liidri tütar oligi see, kes oli kirjutanud raamatu õhunukust ja väikestest inimestest. Maailm, mida oli kirjeldatud raamatus, muutus tõeliseks ning seda nägid vaid asjaosalised.

Ühelt poolt on see raamat kahe üksiku inimese lugu, kes üritavad oma eluga toime tulla. Mõlemal on olnud raske lapsepõlv, aga nad on saanud hakkama, leidnud endale töö ning otsivad armastust. Teiselt poolt on see lugu ühiskonna erinevatest kihtidest, ning kuidas ususektid suudavad maailma mõjutada. Lisaks on tegu ka ulmelise seiklusega, mis räägib Väikestest inimesest, kes ehitavad õhunukku. Õhunukus on inimese nn hingekaaslane. Üks on inimese hing, teine kehastus. Müstiline mütoloogia.

Raamatust õhkub kargust ja salapära. Selles on midagi hoopis teistsugust kui Ameerika või Euroopa autorite teostes. Viis, kuidas inimesi kirjeldatakse, missugune on nende sisemaailm ja otsused, näitab hoopis teist kultuuriruumi. Samuti see mütoloogiline pool. See tundub täielik ulme, samas on selles mingi tõetera sees, millest ma suutsin aru saada. Ma olen Jaapani inimesi alati pidanud tõsisteks, vaoshoituteks, töökateks, vähemalt selline pilt on meile neist maalitud. Aga raamatus räägivad ja mõtlevad need inimesed uskumatult palju seksist. Noh, iga inimene mõtleb neil teemadel, eksole, aga just see viis, kuidas nad oma soove ja mõtteid väljendasid, oli minu jaoks kohati veider. Inimese juures märgati kõigepealt seksuaalseid aspekte. Mitte vaid seda, et tütarlaps on ilus, vaid ka nt seda, et tal on ilusad rinnad. Seksuaalsetest aspektidest räägiti raamatus palju, aga tegemist ei olnud läägete või nilbete kirjeldustega a'la Sandra Brown.

Raamat on kahtlemata põnev ja kaasahaarav. Sündmusi on kirjeldatud kord Tengo, kord Aomame silme läbi. Kohati olukorrad korduvad, sündmustest räägitakse erineva nurga alt ja erinevatele inimestele. Loos on ka teisi värvikaid kõrvaltegelasi, kellele kaasa elada, nt Aomame sõbranna Ayumi, salapärane kirjaneitsi Fukaeri, geist turvamees Tamaru ning Tengo isa, kes lõpetab oma elu vanadekodus. Raamat on mitmetahuline ning seal on mitmeid liine ja aspekte, mida jälgida. Peale selle, et see on kahe inimese lugu ja fantaasiaromaan, on tegemist ka mõtlemapaneva teosega sellest, kuidas minevik inimesi mõjutab ning kuidas sellega leppida ja hakkama saada. Soovitan kindlasti.


Maria Semple. Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?

Tegemist on muheda ja humoorika looga Bernadette Foxist, kes on kuulus arhitekt ja muidu ekstsentriline naine. Nagu pealkirjast aimatagi võite, kaob Bernadette ühel päeval jäljetult, vahetult enne seda, kui ta pidi koos oma tütre Bee ja mehe Elgie'ga minema Antarktikasse reisile. Raamat on kirjutatud läbi Bee silmade, kes asub oma ema kadumislugu lahendama. Tegemist ei ole päris tavalises vormis romaaniga. Enamus on jutustatud läbi Bee silmade, kuid teiste osaliste vaatenurka annavad edasi mitmed kirjad, mis on peatükkide vahel ära toodud.

Raamat kulgeb hoogsas rütmis ning areneb järkjärgult. Mida lehekülg edasi, seda rohkem saame teada infot Bernadette ja tema pere elu kohta - mis juhtus minevikus ning kuidas nad sattusid Seattle'sse elama. Lugeja saab teada Bernadette veidruste kohta, nt talle ei meeldi oma tütre koolikaaslaste vanemad, keda ta sääskedeks kutsub. Samuti ei meeldi talle üldse teiste inimestega suhtlemine ning ta tellib kaupasid ja teenuseid läbi indialase Manjula, kes hoopistükkis osutub Vene maffiaks, kes üritab nende pangakontosid kaaperdada. Samuti Bernadette kadumise lugu. Vahepeal jääb mulje, et tema mees on naise hulluks tembeldanud ja üritab naist hullumajja panna. Loo käigus aga tulevad "hulluse" tegelikud üksikasjad välja. Ning üks sääskedest, keda Bernadette silmaotsastki ei sallinud, osutub aga hoopis tema päästeingliks, kes teda raskest olukorrast päästab.

Raamat on humoorikas ja südamlik lugu ühest perekonnast ja nende veidrustest. Mõnus meelelahutus kohe kindlasti.