1.13.2014

Tiina Tiitus. Õnnelik suhe

Ma pole suurem asi eneseabi-raamatute lugeja. Tunnen, et ei vaja selliseid raamatuid ning need ei anna mulle midagi. Palju põnevam on lugeda mõnda kaasahaaravart romaani või elulugu. Sellest hoolimata langesin niiöelda reklaami ohvriks ja otsustasin läbi lugeda Tiina Tiituse raamatu "Õnnelik suhe". Kuna olen ka ise suhtes, kus alguse suur armumine on möödas, ajendas mind tegelikult ka väike uudishimu, et mida siis õnneliku suhte kohta öeldakse - mis see on ning kuidas seda hoida.

Autor annab ülevaate sellest, mis on mehelikkus ja naiselikkus, seksuaalsus, miks me lähisuhet vajame, kuidas armastusest rääkida ja suhet hoida. Kuigi see raamat liigitub psühholoogia valdkonda, on ta kirjutatud läbi esoteerilise vaatenurga. Mehelik ja naiselik energia maailmas ning iga inimese sees. Kuidas inimene enne sündi ise valib, kelleks ta sünnib. Eelmised elud, mis inimesi mõjutavad. Sekka kultuuriajaloolisi infokilde. Tõele au andes ma ei usu elusse enne või pärast surma ning kohe kindlasti ei usu ma seda, et loode enne sündi endale soo valib. Kahtlemata oli see teatav skeptitsism määravaks teguriks raamatule hinnangu andmisel. Ning kui täiesti aus olla, siis ei jäänud sellest raamatust mulle sügavat elamust. Läbi teose käis mingisugune ... heietamine. Igas peatükis käsitleti mingit teemat, jagati infokilde, aga minu jaoks oli teemade käsitlus poolik. Visati mingid väited õhku ning jäeti need sinna. Ma ei saanud sellest raamatust teada midagi uut ja põhjapanevat. Aga rõhutan siinkohal, et see kõik on vaid minu arvamus ning tingitud sellest, et ma ei usu teatavatesse nähtustesse, millest on kirjutatud tuhandeid kirjaridu. Inimene, kes on teemas sees, arvaks selle raamatu kohta ilmselt midagi muud. Iga inimest kõnetavad kindlad teemad, igale lugejale oma raamat ja vastupidi.

Kuigi ma ei jaga autori vaatenurka, olin ma mõnede väidetega siiski ka nõus. Olen nõus, et me oleme see, mida me mõtleme. Kui me hädaldame ja mõtleme negatiivsetest asjadest, siis me ka kiirgame maailma seda negatiivsust, mis omakorda tõmbab negatiivset ligi. Lase vabaks, nagu ütles Mare Õnne 13st, ning mõtle positiivselt. Lapsepõlves kogetu mõjutab meid, kuid see ei pea tervet meie elu määrama. Sellest saab üle olla, tuleb vaid ise piisavalt tahta. Samuti olen ma nõus, et midagi ei juhtu ise. Ei ole nii, et ma vaid ootan ja siis tuleb prints valgel hobusel ja algab muinasjutt. Tuleb ise midagi teha, astuda esimene samm, sest muidu võid ootama jäädagi. Tõde on ka see, et eestlased ei ole rahvas, kes kallistaks ja räägiks armastusest. Minusse on lapsepõlvest alates juurdunud teadmine, et need kolm sõna on midagi, mida öelda kord elus sellele õigele ning neid ei tohi raisata. Aga tegelikult on see vale. Armastust tuleb avaldada just siis ja niipalju, kui sa ise tunned ja soovid. Mis on õnneliku suhte saladus? Tuleb jääda iseendaks. Nii vaba kui ka suhtes olles. Armastav suhe iseendaga on tingimuseks, et meie ellu saabuks soovitud partner. Kui inimene endaga rahul ei ole, siis ei ole seda ka teised. Taaskord midagi, mida me kõik teame, aga nii on.

Kokkuvõtlikult öeldes andis see raamat kahtlemata mõtteainet, kuid sellest hoolimata ei olnud ta minu jaoks suurem asi lugemiselamus. 

1.12.2014

Caitlin Moran. Kuidas olla naine

Vahelduseks emotsionaalsele naistekale natuke huumorit ja irooniat. Tegemist on raamatuga, kus autor enda kogemuste põhjal ja tuues näiteid ühiskonnast kirjutab erinevatest naiseks olemisega seotud teemadest, nt menstruatsiooni algus ja puberteedieas keha arenemine-kujunemine, armumine ja suhted meestega, mood ja riietumine, abiellumine, laste saamine jne. Neid teemasid käsitletakse läbi huumoriprisma, iroonia ja feminismi vaatenurga.

Ma senini ei ole feminismist eriti midagi arvanud. Õigemini, ma tean kindlasti, et ma see ei ole ning arvan, et mehed ja naised ei saa olla kunagi võrdsed, sest me oleme füsioloogiliselt, vaimselt ja sotsiaalsete rollide poolest erinevad. Caitlin Moran annab aga feminismile uue mõõtme, vähemalt minu jaoks, ning väidab, et see on see, kui me end oma nahas vabalt tunneme. Ning naised ei tahagi kogu maailma vallutada, vaid ainult osa sellest. Kõlab üsna mõistlikult.

Ühiskonnas on ajaloo jooksul naistele olnud palju nõudmisi. Tänapäeva naine peab ilmtingimata olema ilus, sile, moodne. See hõlmab endas tohutuid summasid riietele, kosmeetikale, juuksurile ja karvade eemaldamisele. Miks kõiki neid asju vaja teha on? Kingad. Kuidas enamusele naistele meeldivad ilusad kingad, millega tegelikult käia ei saa, aga neid ostetakse sellest hoolimata kokku. Miks? Naise kohus olla koguaeg ilus, ka vananedes, samal ajal kui mees võib lubada endale üle püksivärvli rippuvat kõhtu ja olla endiselt hinnas. Vananev naine aga kantakse maha. Suhtumine naistesse. Kuidas naistelt mingis vanuses küsitakse, miks tal veel lapsi ei ole - see on ju naiseksolemise eesmärk ja püha kohus. Ometi on täiesti ok, kui kõik naised ei saagi lapsi. Nad ei ole sellepärast inimlikus mõttes halvemad. Ja tähendusvarjund sõnades "poissmees" ja "vanatüdruk". Poissmehel on kogu elu ees ja võimalused lahti, samas vanatüdruk on justkui aegunud kaup, keda enam keegi ei taha ning tuleb kasutada viimseid võimalusi, et vallaliste turult ära saada. Emaksolemine. Mitte sugugi kõik naised ei oska seda ning pole seda õiget instinkti. Arvad, et sured sünnitamise käigus ära ning et teed beebi katki. Autor ütleb raamatu lõpus, et tegelikult tahab ta olla mitte naine, vaid lihtsalt inimene. Et naisi ja mehi ei peaks soo järgi lahterdama, vaid võtma kui inimesi.

Minul naisena (ja kindlasti ka teistel naistel) oli seda raamatut lugedes palju äratundmisrõõmu. Peale selle on tegemist naljaka raamatuga, tõepoolest. Autor kirjeldab mõnusalt ja mahlakalt juhtumisi oma elust, kohati puksusin ikka korralikult naerda. Ma ise küll kõiki asju nii ei teeks, aga sellest hoolimata oli huvitav lugeda. Autor tundub raamatu põhjal tõeliselt muheda naisena, kelle sõbranna oleksin hea meelega. Ta on elanud raju elu, tal on olemas oma arvamus, mida ta ei karda välja öelda. Kindlasti mõnes mõttes eeskuju. Me ei pea pimedalt järgima ühiskonna norme, sest asjad on koguaeg nii olnud. Tuleb julgeda olla teistsugune.

Kuna raamat on originaalis inglise keeles, on osad väljendid tõlkimatud. Osates inglise keelt sain ma sellest aru, kui tõlge kõlas veidi kohmakalt ning mõtlesin kohe originaali peale, et mis väljend seal pidi olema. Aga muidu on tegu igati õnnestunud kirjatükiga. Tõeliselt mõnus ajaviide, mis lisaks naerutamisele pani ka mõtlema erinevatel sotsiaalsetel teemadel.

P.S. Kui tavaliselt on raamatu lõpus see tänamise osa üsna igav ning ma seda kunagi ei loe, siis selle teose puhul oli teisiti. Caitlin Moran suutis isegi seda naljakalt kirjutada.