8.14.2014

Michael Frayn. Spioonid.

Kui ma Michael Frayn'i „Spioonide“ kohta veebist tutvustust lugesin, siis oletasin, et teos meenutab William Boyd'i „Rahutut“, kus üks naisterahvas avastas, et tema ema oli spioon ning tegevus toimus vaheldumisi minevikus ja olevikus, läbi ema ja tütre silmade. Käesolevas raamatus on ka spioonid mängus, aga tegemist on hoopis teistsuguse teosega.

Michael Frayn'i loos on peategelaseks Stephen, kes vana mehena meenutab lapsepõlveaegu. Raamatu tegevus toimub suuremas osas minevikus, II maailmasõja ajal, ainult ajuti on põiked vana Stepheni juurde olevikku. Mees üritab meelde tuletada sündmusi, mis juhtusid peale seda, kui parim sõber Keith teatas, et tema ema on Saksa spioon. Poisid asusid ema jälitama ja tema asjades sobrama. Süütu detektiivimängu käigus tuleb välja hoopis midagi muud. Keithi ema ei ole spioon, aga ta käib ühte meesterahvast aitamas ja talle asju viimas. Vahepeal jääb Stephen Keithi emale luuramisega vahele ning siis tekib sisemine võitlus, mis mõjutab ka poiste omavahelisi suhteid. Stephen jätkab sõbra ema jälitamist üksi, võideldes oma südametunnistuse ja uudishimuga, sooviga aidata ja kartusega inimeste suhteid rikkuda. See süütu detektiivimäng katkestab poiste sõpruse ning kumbki läheb oma eluga edasi.

Raamatu tagakaanel on õigusega nimetatud seda psühholoogiliseks romaaniks. Autor paljastab teose sisu väikeste vihjete haaval ning nende vihjete mõistmine sõltub iga lugeja silmaringist ja avatusest. Näiteks teose alguses tuuakse välja, et Stepheni perekond on teistsugune. Vihjati isa tumedatele käekarvadele ja automaatselt ma mõtlesin, et tegemist on juudiga. Ikkagi II maailmasõja aeg, siis oli juutide teema aktuaalne ning neid peeti ikka väga teistsuguseks. Aga teose lõpus tuleb hoopis välja, et Londonis elav Stepheni pere oli saksa päritolu ja just seetõttu olid nad teistsugused. Kes oskab saksa keelt, oleks sellest kohe aru saanud, kuna raamatus on ka võõrkeelseid väljendeid kasutatud. Lugu areneb vihjete varal edasi ning alles lõpus paljastatakse tõde. Kel on hea vaist, saab võibolla neist vihjetest kohe aru, aga minu jaoks oli loo lõpplahendus üllatav.

Esialgu tundus see kirjatükk täielik „poistekas“ - kaks jõnglast mängivad oma detektiivimängu ja jagavad maid. Aga kuskil poole peal hakkas raamat mind köitma. Tegemist on mitmekihilise teosega nagu maal, kus erinevad värvikihid üheskoos loovad lõpptulemuse. Esiteks võlus mind lapsepõlve kujutamine. II maailmasõja ajal ja ka minu lapsepõlves käisid asjad nii, et kui tahtsid kellegagi õue mängima minna, siis tuli minna ukse taha, lasta kella, küsida „Kas Mari on kodus?“ ja siis Mari ema ütles, et jah, ja võime minna mängima. Just sellisest lapsepõlvest lugedes tuli äärmiselt nostalgiline soe tunne. Tänapäeval kasutavad lapsed mobiiltelefone, mitte ei käi uksekella helistamas, ning pigem on nii, et nad ei lähegi välja mängima, vaid istuvad arvuti taga ja suhtlevad teineteisega internetis mänge mängides. Teiseks peresuhted. Selles suhtes ei ole midagi muutunud. Alati on olnud perekondi, kus näiliselt on kõik suurepärane, aga ilusa klantspildi varjus toimub vägivald nii naise kui ka laste suhtes. Alati on olnud perekondi, kes teistest eristuvad, kas vaesuse või rahvuse tõttu ning tunduvad teistele seetõttu veidrad. Autor on osanud väga kaasahaaravalt kirjeldada poiste omavahelisi suhteid. Spioonimängu käigus tehtud avastused panid kohati muhelema. Näiteks avastasid poisid ema kalendermärkmikust iga kuu kindla aja tagant märgitud x-id, mida nad äärmiselt müstiliseks pidasid. Mina naisterahvana neid kord kuus esinevaid x-e imelikeks ei pidanud, vaid aimasin hoopis teist lahendust. Kuid kõik ei olnud alati muheleva panev. Keith oli domineeriv pool ning enamasti sõltus mängude käik tema tahtest. Nende suhetes esines aegu, kus nad tükk aega teineteist ei näinud, oli siis põhjuseks Keithi isa rakendatav vaimne vägivald oma poja suhtes või lihtsalt noormehe tujud, ning lõpuks lakkasid kontaktid täielikult.

Tegemist on kindlasti mõtlemapaneva teosega, aga see, kauaks raamat meelde mõlkuma jääb, sõltub juba igast lugejast endast.


0 comments:

Post a Comment