8.13.2014

Lars Kepler. Tuletunnistaja

Joona Linna sarja kolmandas raamatus on raskestikasvatatavate neidude hoolekandeasutuses toime pandud jõhker mõrv. Üks hoolealustest on äärmiselt vägivaldselt tapetud, ruum on verd täis ning mõrvatu on asetatud raamatu kaanel nähtavasse poosi - käed silmadel, keha katmas vaid valged aluspüksid. Samuti leitakse tapetuna asutuse töötaja. Kõik tõendid osutavad ühele asutuse patsiendile, noorele neiule, kes on aga jäljetult kadunud. Kohalikele uurijatele asub vaatlejana appi Joona Linna, kes avastab loos aina uusi juhtlõngu. Kuna Linna on tegelikult sisejuurdluse kontrolli all, ei tohi ta uurimist juhtida, kuid talle omasel kangekaelsel moel aitab ta kohalikud käpardlikud uurijad õigetele radadele. Mõrvadega on seotud ka ühe väikse poisi kadumise lugu, mida paralleelselt lahendatakse. Kui sarja esimeses raamatus oli mängus hüpnotisöör, siis käesolevas osas on pildil sensitiiv, kes tegelikult ikkagi ei ole päris sensitiiv, vaid nn soolapuhuja. Kuigi oma lugudega osutub ta politseile korralikuks tüütuseks, on just see naisterahvas loo lahenduses olulise tähtsusega. Lisaks saab lugeja rohkem teada Joona Linna minevikust, miks soome päritolu uurija on selline üksiklane, nagu ta on.

Lars Kepleri raamatud on üsna vägivaldsed ning seegi kirjatöö ei erine selle koha pealt. Lugejale maalitakse õõvastav pilt verisest tapatööst, samuti kirjeldatakse elavalt noortekodus elavate tütarlaste vägivaldseid harjumusi. Esmapilgul ehmatavana tunduva pildi taga on aga hoopis rohkemat peidus. Peale vägivaldsete tegude esitlemise laseb autor lugejal piiluda tegelaste hinge ning on väga kaasahaaravalt kirjeldanud nende isiklikke võitlusi. Igal inimesel on omad luukered kapis - saladused, mida varjata, valupunktid, mis panevad tegutsema. Inimpsühholoogia on keeruline, igaühel on omad viisid probleemide lahendamiseks, näiteks need vägivaldselt välja elada või enda sisse matta. Raamat pani mõtlema sellele, kui olulise tähtsusega on inimese elus lapsepõlv ja kuidas siis toimunud sündmused meid mõjutavad ja ülejäänud elu suunavad. Tihtipeale inimene ei mäletagi oma elu alguses toimunut, aga see võib edasises elukäigus olla määrava tähtsusega.

Loos on ka üllatusmomente. Võibolla staažikad krimikirjanduse lugejad oskasid aimata, kes mõrvades tegelikult süüdi on, kuid mulle tuli lahendus küll ootamatuna. Väga kaasa elama panev teos, mina ei suutnud seda küll käest panna. Aga peale kahe krimka lugemist tahaksin vahelduseks nüüd midagi muud nautida :)

0 comments:

Post a Comment