8.05.2014

Aleksei Pehhov. Siala kroonikad.

Seda blogi jälgides võib oletada, et ma suvel polegi ühtegi raamatut kätte võtnud, aga päris nii see õnneks ei ole. Viimane lugemiselamus on Aleksei Pehhovi triloogia "Siala kroonikad", mis koosneb vastavalt kolmest raamatust: "Varjus hiilija", "Džanga varjudega" ja "Varjude tuisk". Kuna lugesin neid alles nüüd, kui kõik osad on ilmunud, oli mul lihtsam kui paljudel teistel fantaasiafännidel, kes lugesid triloogia esimest raamatut 2010. aastal, kui see eesti keeles ilmus ning pidid pikisilmi järgi ootama. Ma ei tea, mis värk kirjanikel nende järgedega on, aga igatahes truu lugeja suhtes on see tänamatu, kuna tuleb hirmus kaua järgmist raamatut oodata ning vahepeal jõuab sisu juba meelest minna. See selleks.

Sissejuhatuseks mainin, et antud triloogia näol on tegemist Aleksei Pehhovi debüüdiga, aga samas on see täitsa hästi välja kukkunud, kuna 2002. aastal sai kirjanik oma selle eest Nimetu Mõõga kirjandusauhinna.

Pehhovi "Siala kroonikad" on ehtne fantaasialugu. Siin on loodud müstiline maailm täis kõikvõimalikke maagilisi tegelasi, sõditakse, kaotatakse ja võidetakse. Põhilugu seisneb selles, et meistervaras Garret saab Siala kuningalt tellimustöö ära varastada maagiline objekt Vikerkaare sarv, mis asub kaugel jubedates Kondilossides. Tegemist on ilmselgelt väljakutsega, kuna teised tegelased sealt eluga tagasi ei ole tulnud. Vikerkaare sarve on vaja jõudude vahekorra tasakaalustamiseks maailmas. Garret saab teekonnale kaasa saatjaskonna, kuhu kuuluvad haldjad, päkapikk, härjapõlvlane, paharet ja muidu sõjamehed. Läbi raamatute vaadeldakse tema teekonda Hrad Speini (ehk Kondilossidesse), mis on tihedalt täis pikitud seiklusi, ootamatusi ja ka vedamist. Ma ei tea, kas see on minu kiiks, aga triloogia põhiidee on väga sarnane Tolkieni "Sõrmuste isandaga", väikeste varieerumistega. Seal oli küll tegemist maagilise eseme viimise, mitte toomisega, aga siiski. Maailmas on pead tõstmas kuri jõud, mis plaanib kõik enda alla vallutada ning selle ohjeldamiseks tuleb ette võtta teekond täis katsumusi. Kangelane koos kaaskonnaga asub teele, et tuua (või "Sõrmuste isanda" puhul viia) ära maagiline objekt, mis taastaks tasakaalu maailmas. Samuti on sarnane see, et mõlemas triloogias seiklevad haldjad, orkid, ogred, päkapikud ja otseloomulikud erinevate piirkondade inimesed. Kui haldjate ja orkide kujutamise osas on Tolkieni ja Pehhovi nägemused erinevad, siis päkapikk Hallase tegelaskuju tõi mulle kohe silme ette "Sõrmuste isanda" Gimli - habetunud, pidevalt torisev-porisev ja sõdimist armastav tüüp. Pehhov on oma loosse toonud ka tegelasi, keda "Sõrmuste isandas" ei näe, nt kiilsikud ja flinnid, mullipugu, lindkarud ja paharetid.

Pehhovi kiituseks peab ütlema, et ta on loonud päris põhjaliku maailma, hoolimata mõningatest sarnastustest teiste kirjanike looduga. Ning kirjanikuhärral sulg lippab libedalt. Tegemist on teosega, kus peale fantaasiamaailma ja seikluste kujutamise on tubli annus huumorit ja irooniat. "Sõrmuste isanda" triloogia on suhteliselt tõsine, jah, seikluslik ja põnev, aga mitte naljakas. Pehhovi kirjaread on aga väga mõnus lugemine ja nalja saab palju. Olgu, kohati kisub lugu üsna ettearvatavaks, aga seda kompenseerib peenest irooniast pakatav kirjastiil. Ning hoolimata mõningasest ettearvatavusest on loos ka üllatusmomente. Fantaasiahuvilistele soovitan kindlasti, täitsa mõnus lugemine.

Põhjalikumat ülevaadet võite lugeda Kiiksu lugemisarhiivist.

0 comments:

Post a Comment