5.21.2014

Elena Ferrante. Üksilduse päevad

Raamatu peategelaseks on naine, kelle mees ühel päeval peale 15-aastast abielu maha jätab. Naise jaoks tuleb see täiesti ootamatult, tema meelest on neil täiesti toimiv suhe ning esialgu ta arvab, et mehel on lihtsalt vaja korraks aega maha võtta ning ta ei mõtle seda tõsiselt. Kui aga selgub, et mehel on tõsi taga, üritab ta toimunuga kuidagi hakkama saada. Naine üritab oma suhet analüüsida, mis läks valesti, mida tema on valesti teinud. Mees käib aegajalt ikka külas lapsi vaatamas ning ühe külaskäigu ajal tunnistab ta üles, et tal on teine. Naise jaoks ühelt poolt see selgitab mahajätmist, teiselt poolt tekitab temas viha. Muidu alati tasakaalukas, viisakas ja hoolitsetud naine muutub täielikuks fuuriaks, kes inimesi sõimab ja nende peale karjub, kasutab roppusi, ei hoolitse enam enda ja oma kodu eest. Saades teada, kes mehe teine on, ründab ta neid täiesti loomalikul moel. Naisel tekivad mälulüngad ja unehäired. Ma ei ole küll arst, kes oskaks täpset diagnoosi panna, kuid võib öelda, et tegemist on närvivapustuse või millegi säärasega. Igal juhul elab naine seda raskelt üle. Kulminatsiooniks on üks päev, kus nii laps kui ka koer jäävad haigeks. Naine ise on samuti füüsiliselt ja vaimselt vaevatud ja üritab neid kuidagi aidata, kuid see läheb üle kivide ja kändude. Järgmiseks päevaks aga kõik selgineb. Koer küll sureb, tõenäoliselt strühniinimürgitusse, kuid laps saab terveks ja ka naine saab selge mõistuse tagasi ning kõik hakkab liikuma paremuse poole. Naine lepib olukorraga, ta avastab, et ei armasta enam oma meest, kellel on nüüd teine.

Autor on kaasahaaravalt kirjeldanud ühe suhte lagunemise ja selle tagajärgedega leppimise lugu, missugused on need etapid, mis läbi tehakse. Iga inimene ja suhe on erinev ning inimesed elavad seda ka erinevalt üle. Käesoleva loo peategelane võttis juhtunut väga raskelt ning käis põhjas ära. Raamatu lõpuks suutis ta siiski olukorraga leppida ja eluga edasi minna. Peategelase peas valitsevaid mõtteid on värvikalt kirjeldatud, tema põhjendusi, arusaamisi, ning mina elasin küll talle kaasa. Usun, et paljud lugejad on kogenud mahajätmist ning omavad selle koha pealt võrdlusmomenti. Ma ei saa öelda, kuidas mina oleks samas olukorras käitunud, kuna ma pole kunagi samas olukorras olnud. Mul ei ole 15-aastast abielu ja lapsi. Ma ei tea, mis tunne on ühel päeval kaotada turvaline pereidüll, aga ma võin seda oletada. Loo edenedes ma ikka aegajalt mõtlesin, kuidas mina oleks käitunud. Kõige hirmsam oli lugeda kohti, kus ta lastega halvasti käitus, nende peale karjus ning koera peksis. Eks see sündis meeltesegaduses, kuid siiski. Õnneks läks lõpus kõik paremuse poole, naine suutis näha maailma uue pilguga ja läks eluga edasi. Võib öelda, et tegemist on õnneliku lõpuga raamatuga. Igastahes, täitsa mõtlemapanev lugemine ning julgen soovitada küll.

0 comments:

Post a Comment