3.23.2014

Lars Kepler. Hüpnotisöör.

Kunagi oli aeg, kus ma krimkasid ei lugenud. Lihtsalt ei haaranud kaasa, ei viitsinud koguaeg mingit mõrva lahendamist jälgida, vaid tahtsin lugeda ka inimsuhetest. Aga vaikselt olen enda jaoks krimkad avastanud, eriti just Rootsi kirjanikud. Minu krimka-vaen sai esmalt murtud Stieg Larssoniga, kelle Millenniumi-triloogia loetud päevadega endasse ahmisin, järgmine avastus oli Camilla Läckberg, peale seda Anders de la Motte. Ning kindlasti on häid kirjanikke veel, vaja ainult inimeste soovitusi kuulata ja avastada. Oma koduraamatukogu riiulist avastasin järgmise Rootsi ime, Lars Kepleri. Selle pseudonüümi taha peitub tegelikult kaks kirjanikku, Alexander Ahndoril ja Alexandra Coelho Ahndoril. Kui tuttavad seda raamatut mulle kunagi reklaamisid, kasutasid nad sõnu "verine" ja "põnev". See verine kõlas esialgu ehmatavalt, seega ta jäi riiulile ootama, aga kuna külmetus mu eelmise nädala lõpus maha murdis, siis tundus paras aeg ühe mõnusa krimkaga aega sisustada.

Raamat algab õõvastava tapmislooga - leitakse jõhkralt veristatud ja tapetud perekond. Ainsaks ellujäänuks on raskelt vigastatud 15-aastane poeg. Algul on erinevad teooriad, kas tegu on pereisalt võlgade sissenõudmisega või sarimõrtsukaga. Selleks, et politsei juhtniite leiaks, palub konstaabel Joona Linna Erik Maria Barkil ohvrit hüpnotiseerida. Mees on sellele esialgu vastu, kuid lõpuks nõustub. Hüpnoosi käigus tuleb aga välja, et just poiss on see, kes on oma pere tapnud. Kui kuulatakse üle poisi vanem õde Evelyn, kes viibis suvilas ning jäi seetõttu ka ellu, selguvad uskumatult jubedad üksikasjad. Vahepeal aga kaob Eriku poeg Benjamin. Erik ja tema naine Simone on paanikas ning asuvad oma poega otsima, Erik Joona Linna ja Simone oma erruläinud politseinikust isa abiga. Kui raamatu algul tundub, et esimestel lehekülgedel esitletud mõrv saab olema teose tuum, siis tegelikult algab raamatu kõige põnevam osa Benjamini kadumisega. Erik arvab algul, et see 15-aastane poiss, Josef, on tema poja kadumises süüdi. Uuritakse ka teisi võimalusi. Erik mõtleb läbi oma 10-aasta taguse hüpnoosi praktiseerimise ja analüüsib oma tollaseid patsiente. Nagu arvatagi võite, peituvad vastused just seal.

Tegemist on uskumatult põneva looga. Autor oskab hoida pinget kuni raamatu lõpuni. Tegelikult ei ole raamat üldse verine, kuigi üsna õõvastavaid kirjeldusi sealt võib leida. Kuid need ei ole raamatu põhi-idee. Autor on osanud hästi avada inimhinge ja -mõistust. Karakterid on huvitavad, hästi välja töötatud ja kirjeldatud. Raamat pani mõtlema, kui uskumatuid tegelasi maailmas ikka leiduda võib, kuidas viltu läinud lapsepõlv inimeste elu täiega võib tuksi keerata, ning kuidas need rikkis inimesed omakorda oma lapsi rikuvad. Lisaks saab lugeja teadmisi ka hüpnoosi kohta. Mulle on see alati tundunud paraja hookus-pookusena, kuid peategelane Erik kasutas seda ravimeetodina, et trauma läbielanud patsiente aidata. Kõige selle kõrval on paeluvaks ka inimsuhted. Peale krimiloo näeb lugeja Eriku ja Simone omavahelisi suhteid, kuidas mees on naist kunagi petnud ning naine teda siiamaani ei usalda. Kuidas inimeste käitumine pingeolukordades võib muutuda. Ning kuidas kõige lõpus jäävad ikka peale pereväärtused. Tõesti, uskumatult haarav lugu - pingeline, psühholoogiline, kaasa elama panev.

0 comments:

Post a Comment