11.20.2014

Neil Strauss. Mäng

Viimase postituse kuupäev näitab halastamatult, et ma pole mitu kuud siia blogisse sattunud. See aga ei tähenda, et ma raamatuid lugenud ei oleks, lihtsalt pole leidnud seda õiget hetke (olgem ausad, viitsimist), et emotsioonid ja arvamused loetud raamatute kohta siia kirja panna. Aga alustan siis oma võla heastamist.

Vahepeal oli harukordne situatsioon, kus mul raamatukogust ei olnud ühtegi teost laenatud. Otsisin siis lugemist enda isiklikust raamaturiiulist ja näppu sattus abikaasa soovitusel Neil Straussi „Mäng“. Tegemist ei ole sugugi uue raamatuga, eesti keeles välja antud 2009. aastal, aga mul polnud selle teose olemasolust aimugi. Härra reklaamis teost igati positiivselt ning nii ma seda lugema sattusin.

Tegemist on tõestisündinud looga, kus autor Neil Strauss jutustab ühe tavalise nohiku (ehk enda) muutumisest sõnaosavaks, teravmeelseks, huvitavaks ja naistele vastupandamatuks meheks hüüdnimega Style. Mees satub netis ühte foorumisse, kus jagatakse nõuandeid, kuidas naisi lantida ning tänu sellele foorumile Neili ümbersünd toimubki. Neili teekond võrgutamiskunstis saab alguse Mystery käe all, kes jagab talle õpetussõnu, kuidas ligitõmbav välja paista, isegi kui sa ei ole ilus mees. Samuti on Mysteryl kindel süsteem selle kohta, kuidas naisi võrgutada – kuidas neile läheneda, seejärel tähelepanu tõmmata, huvi tekitada ning lõpuks ka voodisse saada. Võrgutamine on täiesti läbimõeldud, strateegiline tegevus, võib öelda ka mäng, kus on omad reeglid. Style saavutab edu ning tutvub peale Mystery õpetuste ka teiste lantimiskunstnike teooriatega, kujundandes lõpuks välja oma lähenemise. Style on edukas nii naiste kui meeste seas, sebides ära nt Britney Spearsi, samuti tekib talle suur järgijate ja austajate kogukond. Loomulikult ei kulge ka lantimiskunstnike omavahelised suhted sujuvalt, kuna tegemist on äriga – igaühe eesmärk on võimalikult palju järgijaid leida, raha teenida ning väita, et just nende õpetus on õige. Samuti hakkab mees aru saama, et selline lähenemine suhetele on kunstlik, naistesse suhtutakse kui objekti ning sel viisil ei leia tõelist armastust. Seikluste käigus satub mees kokku neiuga, kes talle kohe meeldib, kuid kelle peal tema nipid ja nõksud ei mõju – tõeline väljakutse lantimiskunstnikule.

Tegemist on täitsa hariva raamatuga. Oma isiklikest kogemustest lähtuvalt pole ma kunagi mõelnud, et minu peal kasutatatakse mingeid stateegiaid. Uue inimesega tutvudes käitun loomulikult ja instinktiivselt, ma ei ürita ise keegi teine olla, ega eelda, et ka teine pool seda teeb ja mingeid taktikaid kasutab. Seega oli päris huvitav lugeda, mis võtteid mehed naiste ärarääkimiseks kasutavad. Samuti on raamat päris naljakas, kohati oli üsna humoorikaid olukordi. Ning veider on see, et kuigi tegemist on täiesti seksistliku raamatuga (ma ei ole feminist muidu), kus naist koheldakse kui objekti, ei häirinud see mind üldse. Pigem mõtlesin ma lugedes paralleelselt sellele, kuidas mind on üritatud ära sebida. Meeslugejatel on aga nt võimalus enda tegevust teoses toodud teooriatega võrrrelda. Mõtlemapanev oli ka see, et tegelikult need suured lantimiskunstnikud, kes oma õpetusi jagasid, olid ise ebakindlad, düsfunktsionaalseid suhteid viljelevad tüübid. Nad võisid ju edukalt üheöösuhteid luua, aga enamus neist ei suutnud pikemaajalistesse suhetesse sattuda ja/või neid hoida. Seega enda isiku huvitavamaks tegemine ja justkui kõigile meeldimine oli enda ego upitamine ja puudujääkide kompenseerimine. Aga püüd keegi teine olla ei saagi suure õnneni viia, lõpuks tuleb siiski rahul olla sellega, kes sa oled. Nagu öeldakse, kui armastad end ise, siis armastavad sind ka teised.  

„Mäng“ ei ole revolutsiooniline ja maailma muutev teos, vähemalt mitte minu jaoks. Muidugi sain ma sealt kasulikku infot, nt ma pole kunagi mõelnud sellele, et on olemas spetsiaalsed nn koolkonnad, kes võtavad võrgutamiskunsti kui teadust ning igaühel on sellele oma lähenemine. Minu jaoks oli tegemist meelelahutusliku, humoorika ja hariva raamatuga, millel tegelikult oli täiesti tüüpiline happy end. Aga see ei tähenda, et ma seda ei soovitaks. Kui otsite mõnusat ajaviidet, siis miks mitte mõni tunnike selle raamatuga veeta. Igal lugejal tekivad kindlasti omad seosed ja mõtted lähtuvalt oma kogemustest.


8.31.2014

Francesc Miralles. Armastus pisiasjadest

Peategelase Samueli elu oli kuni siiamaani üsna tühi. Ta elas üksi, käis tööl, vabal ajal valmistas loenguid ette, kuulas klassikalist muusikat või käis kinos. Ta oli veendunud, et uus aasta tuleb samasugune. Kuid selles ta eksis. Juhtumiste jada sai alguse sellest, et tema juurde eksis ära üks kass. Esialgu oli mees kindel, et viskab kassi välja. Kuid tänu kassile hakkasid juhtuma järgmised asjad. Kassi oli vaja vaktsineerida, seega ta helistas loomaarstile, kes tuli koduvisiiti tegema. Ühel päeval jooksis kass ülemisele korrusele ja tänu sellele sai Samuel tuttavaks vanamehega, kes seal elas. Samuti kohtas ta juhuslikult lapsepõlvetuttavat, kes teda esialgu küll ära ei tundnud, kuid kellega suhtlemine andis tema elule hoopis uue sisu.

Raamatust jääb kõlama üks suurepärane mõte. Just pisiasjad on need, mis on meie elus olulised ja mis mõjutavad seda, kuidas meie elu kulgeb. Tihti me vaatame millegi ootuses kaugusesse, mõtleme tulevikule ja ei pööra väikestele juhtumitele ja detailidele üldse tähelepanu. Kuid tagasi vaadates võib öelda, et need väiksed asjad olidki tegelikult olulised. Pisiasjadest võib alguse saada juhtumiste ahel, mis viib millegi suureni. Peale selle idee annab teos veel mõtteainet. Näiteks inimsuhted. Kuidas end avada - uuele, inimestele, armastusele-, kui senini oled endale paksu müüri ümber ehitanud. Kuidas lemmikloomad võivad olla uskumatult läbinägelikud. Me mõtleme, et loom ei saa aru, mis tema ümber toimub, kuid kohati on ta targem kui inimesed. Peale selle, et teos paneb lugeja mõtlema, on see ka hariv ja informatiivne. Tänu peategelaste huvidele (kirjandus, klassikaline muusika) saab teosest infot mitmete raamatute ja autorite, samuti muusikateoste kohta, näiteks Goethe "Noore Wertheri kannatused", Kafka "Loss", Brecht, Hesse, Mendelssohni "Sõnadeta laul" jpm.

Tegemist on tõeliselt mitmekihilise ja mõtlemapaneva raamatuga. Olemas on läbiv liin, samal ajal on teos hariv ja informatiivne, filosoofiline ja psühholoogiline. Tegelased on huvitavad ja omanäolised, kohati imelikudki. Pealkiri võib tunduda eksitav ja viia lugeja arvamusele, et tulemas on miskit armastusest nõretavat ja imalat, kuid tegelikult pole asi üldse nii. Loomulikult on teoses armastuse teema olemas, kuid see ei ole esitatud pealetükkivalt ja magusalt, vaid on põimitud infokildude ja filosoofiliste mõtete vahele. Soovitan kindlasti!

8.30.2014

Dagmar Lamp. Kortermaja

Ma pole ammu eesti kirjandust lugenud. Ei teagi miks, aga pigem ahvatleb tõlkekirjandus, kuigi ka eesti teoste hulgas on häid kirjatöid. Kui kuulsin, et "Kortermaja" ilmus, siis seda tahtsin küll lugeda, sest olen selle autori teoseid ka varem lugenud.

"Kortermaja" on jutukogu, mis tutvustab meile ühe paneelmaja elanike elu. Iga peatükk on sissevaade ühe korteri ja selle elanike igapäevaellu. Tutvume 40ndates töötu vanapoisiga, kes varjab oma ema eest suhet naisega; lahutatud kapi-geiga, kelle poeg asjast ootamatult teada saab; väärika vanahärraga, kes iga päev kindlal kellaajal oma kassiga jalutab; perekonnaga, kus naine on ärevushäirega ning aegajalt end vannituppa lukustab; kahe koos elava üksikemaga (nad ei ole lesbid); noortega, kes esimest korda elavad omaette; teiste järgi luurava vastasmaja elanikuga; keldrikorrusel magamas käiva kodutuga jpm. Peatükid on mõnusalt lühikesed ning annavad edasi mingi iseloomuliku sündmuse või olukorra.

Autoril on ladus kirjastiil, seda tuleb tunnistada. Tabatud on sotsiaalseid küsimusi ja olukordi, nagu homoseksuaalsus, üksikemadus, kodutud, varjatud tunded, noorte inimeste omavaheline suhtlus, depressioon ja ärevushäired, noorte tüdrukute välismaale prostituudiks parseldamine jpm.  Hoolimata olulistest teemadest ja sule sujuvast jooksust pean ütlema, et teos pole väga meeldejääv. Peale raamatu läbilugemist ei olnud mul enam meeles, kes missuguses korteris elas ja mis probleemidega maadles. Raamatut oli kahtlemata mõnus lugeda, kuid see jutukogu ei puudutanud mind sügavamalt, ei pannud mind mõtlema (kuigi teemadest võiks seda eeldada) ja ei andnud suurt midagi peale meele lahutamise. Aga eks meelelahutus on ka oluline. Ning kui otsite viisi, kuidas paar õhtutundi sisustada, siis miks mitte seda raamatut lugeda.

8.14.2014

Michael Frayn. Spioonid.

Kui ma Michael Frayn'i „Spioonide“ kohta veebist tutvustust lugesin, siis oletasin, et teos meenutab William Boyd'i „Rahutut“, kus üks naisterahvas avastas, et tema ema oli spioon ning tegevus toimus vaheldumisi minevikus ja olevikus, läbi ema ja tütre silmade. Käesolevas raamatus on ka spioonid mängus, aga tegemist on hoopis teistsuguse teosega.

Michael Frayn'i loos on peategelaseks Stephen, kes vana mehena meenutab lapsepõlveaegu. Raamatu tegevus toimub suuremas osas minevikus, II maailmasõja ajal, ainult ajuti on põiked vana Stepheni juurde olevikku. Mees üritab meelde tuletada sündmusi, mis juhtusid peale seda, kui parim sõber Keith teatas, et tema ema on Saksa spioon. Poisid asusid ema jälitama ja tema asjades sobrama. Süütu detektiivimängu käigus tuleb välja hoopis midagi muud. Keithi ema ei ole spioon, aga ta käib ühte meesterahvast aitamas ja talle asju viimas. Vahepeal jääb Stephen Keithi emale luuramisega vahele ning siis tekib sisemine võitlus, mis mõjutab ka poiste omavahelisi suhteid. Stephen jätkab sõbra ema jälitamist üksi, võideldes oma südametunnistuse ja uudishimuga, sooviga aidata ja kartusega inimeste suhteid rikkuda. See süütu detektiivimäng katkestab poiste sõpruse ning kumbki läheb oma eluga edasi.

Raamatu tagakaanel on õigusega nimetatud seda psühholoogiliseks romaaniks. Autor paljastab teose sisu väikeste vihjete haaval ning nende vihjete mõistmine sõltub iga lugeja silmaringist ja avatusest. Näiteks teose alguses tuuakse välja, et Stepheni perekond on teistsugune. Vihjati isa tumedatele käekarvadele ja automaatselt ma mõtlesin, et tegemist on juudiga. Ikkagi II maailmasõja aeg, siis oli juutide teema aktuaalne ning neid peeti ikka väga teistsuguseks. Aga teose lõpus tuleb hoopis välja, et Londonis elav Stepheni pere oli saksa päritolu ja just seetõttu olid nad teistsugused. Kes oskab saksa keelt, oleks sellest kohe aru saanud, kuna raamatus on ka võõrkeelseid väljendeid kasutatud. Lugu areneb vihjete varal edasi ning alles lõpus paljastatakse tõde. Kel on hea vaist, saab võibolla neist vihjetest kohe aru, aga minu jaoks oli loo lõpplahendus üllatav.

Esialgu tundus see kirjatükk täielik „poistekas“ - kaks jõnglast mängivad oma detektiivimängu ja jagavad maid. Aga kuskil poole peal hakkas raamat mind köitma. Tegemist on mitmekihilise teosega nagu maal, kus erinevad värvikihid üheskoos loovad lõpptulemuse. Esiteks võlus mind lapsepõlve kujutamine. II maailmasõja ajal ja ka minu lapsepõlves käisid asjad nii, et kui tahtsid kellegagi õue mängima minna, siis tuli minna ukse taha, lasta kella, küsida „Kas Mari on kodus?“ ja siis Mari ema ütles, et jah, ja võime minna mängima. Just sellisest lapsepõlvest lugedes tuli äärmiselt nostalgiline soe tunne. Tänapäeval kasutavad lapsed mobiiltelefone, mitte ei käi uksekella helistamas, ning pigem on nii, et nad ei lähegi välja mängima, vaid istuvad arvuti taga ja suhtlevad teineteisega internetis mänge mängides. Teiseks peresuhted. Selles suhtes ei ole midagi muutunud. Alati on olnud perekondi, kus näiliselt on kõik suurepärane, aga ilusa klantspildi varjus toimub vägivald nii naise kui ka laste suhtes. Alati on olnud perekondi, kes teistest eristuvad, kas vaesuse või rahvuse tõttu ning tunduvad teistele seetõttu veidrad. Autor on osanud väga kaasahaaravalt kirjeldada poiste omavahelisi suhteid. Spioonimängu käigus tehtud avastused panid kohati muhelema. Näiteks avastasid poisid ema kalendermärkmikust iga kuu kindla aja tagant märgitud x-id, mida nad äärmiselt müstiliseks pidasid. Mina naisterahvana neid kord kuus esinevaid x-e imelikeks ei pidanud, vaid aimasin hoopis teist lahendust. Kuid kõik ei olnud alati muheleva panev. Keith oli domineeriv pool ning enamasti sõltus mängude käik tema tahtest. Nende suhetes esines aegu, kus nad tükk aega teineteist ei näinud, oli siis põhjuseks Keithi isa rakendatav vaimne vägivald oma poja suhtes või lihtsalt noormehe tujud, ning lõpuks lakkasid kontaktid täielikult.

Tegemist on kindlasti mõtlemapaneva teosega, aga see, kauaks raamat meelde mõlkuma jääb, sõltub juba igast lugejast endast.


8.13.2014

Lars Kepler. Tuletunnistaja

Joona Linna sarja kolmandas raamatus on raskestikasvatatavate neidude hoolekandeasutuses toime pandud jõhker mõrv. Üks hoolealustest on äärmiselt vägivaldselt tapetud, ruum on verd täis ning mõrvatu on asetatud raamatu kaanel nähtavasse poosi - käed silmadel, keha katmas vaid valged aluspüksid. Samuti leitakse tapetuna asutuse töötaja. Kõik tõendid osutavad ühele asutuse patsiendile, noorele neiule, kes on aga jäljetult kadunud. Kohalikele uurijatele asub vaatlejana appi Joona Linna, kes avastab loos aina uusi juhtlõngu. Kuna Linna on tegelikult sisejuurdluse kontrolli all, ei tohi ta uurimist juhtida, kuid talle omasel kangekaelsel moel aitab ta kohalikud käpardlikud uurijad õigetele radadele. Mõrvadega on seotud ka ühe väikse poisi kadumise lugu, mida paralleelselt lahendatakse. Kui sarja esimeses raamatus oli mängus hüpnotisöör, siis käesolevas osas on pildil sensitiiv, kes tegelikult ikkagi ei ole päris sensitiiv, vaid nn soolapuhuja. Kuigi oma lugudega osutub ta politseile korralikuks tüütuseks, on just see naisterahvas loo lahenduses olulise tähtsusega. Lisaks saab lugeja rohkem teada Joona Linna minevikust, miks soome päritolu uurija on selline üksiklane, nagu ta on.

Lars Kepleri raamatud on üsna vägivaldsed ning seegi kirjatöö ei erine selle koha pealt. Lugejale maalitakse õõvastav pilt verisest tapatööst, samuti kirjeldatakse elavalt noortekodus elavate tütarlaste vägivaldseid harjumusi. Esmapilgul ehmatavana tunduva pildi taga on aga hoopis rohkemat peidus. Peale vägivaldsete tegude esitlemise laseb autor lugejal piiluda tegelaste hinge ning on väga kaasahaaravalt kirjeldanud nende isiklikke võitlusi. Igal inimesel on omad luukered kapis - saladused, mida varjata, valupunktid, mis panevad tegutsema. Inimpsühholoogia on keeruline, igaühel on omad viisid probleemide lahendamiseks, näiteks need vägivaldselt välja elada või enda sisse matta. Raamat pani mõtlema sellele, kui olulise tähtsusega on inimese elus lapsepõlv ja kuidas siis toimunud sündmused meid mõjutavad ja ülejäänud elu suunavad. Tihtipeale inimene ei mäletagi oma elu alguses toimunut, aga see võib edasises elukäigus olla määrava tähtsusega.

Loos on ka üllatusmomente. Võibolla staažikad krimikirjanduse lugejad oskasid aimata, kes mõrvades tegelikult süüdi on, kuid mulle tuli lahendus küll ootamatuna. Väga kaasa elama panev teos, mina ei suutnud seda küll käest panna. Aga peale kahe krimka lugemist tahaksin vahelduseks nüüd midagi muud nautida :)

8.07.2014

Lars Kepler. Painajalik leping

Peale fantaasiaraamatute lugemist tundus hea plaan ette võtta üks krimka. Kuulasin maad, mida ja millal on ilmnud ning avastasin, et olen maha maganud Lars Kepleri kaks raamatut. Olen lugenud autori esimest teost "Hüpnotisöör" ning kuna see mulle meeldis, siis tundus loogiline järg ette võtta.

"Painajalik leping" algab noore neiu laiba leidmisest merel triivivast lõbusõidukaatrist. Neiu kopsud on täis soolast vett, kuid kehal ei ole sellest jälgegi. Kuna tegemist on ebatavalise surmaga, astub mängu politseikomissar Joona Linna, andekas uurija, kes on Kepleri teostes läbiv tegelane. Uurimise käigus tehakse kindlaks neiu isik, tegemist on patsifisti ja rahukohtu esinaise Penelope Fernandezi õega. Penelope on peamine sihtmärk ning õe tapmine oli kas eksitus või soovis mõrvar talt infot välja pressida, aga tulutult. Üsna pea peale esimest surma avastatakse veel üks. Oma korterist leitakse pooduna Carl Palmcrona, strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektor. Nagu lugeja võib arvata, on nende surmade vahel seos. Tundmatu palgamõrvar jälitab Penelopet, kes tema eest põgeneb. Politseil õnnestub neiu elusana leida, kuid sellega lugu veel ei lõpe. Üritatakse selgeks teha, miks naist tappa tahetakse ning loo arenedes rullub lahti ebaseaduslik relvakaubitsemise äri.

Rootslased kohe oskavad krimkasid kirjutada. Kepleri romaan on kaasahaarav, sisutihe, aga samas kerge lugeda ning pinget hoitakse edukalt kuni lõpuni. Võib ju arvata, et Penelope leidmine on raamatu lõpplahenduseks, kuid sealt arenes süžee veel edasi. Lisaks mõrvari(te) tagaajamisele on loos ka inimlik mõõde. Igal karakteril on oma kiiks, nõrkus, mis teda mõjutab. Naisuurija Saga Baueri tegelaskuju tundub veidi ebareaalne, blond muinasjutuprintsess, kes käsitseb osavalt nii relvi kui poksikindaid, kuid muidu on tegelased kaasahaaravad ja huvitavad. Võib ju mõelda, et krimka pole teab mis tõsine žanr ning täidab pigem meelelahutuse eesmärki, kuid teosest saab teada ka huvitavaid fakte, nt viiulivirtuoos Niccolo Paganini kohta. Justkui tasakaalustamiseks on teoses ühendatud omavahel koletud roimarid ja imeilus viiulimuusika. Tõeliselt põnev raamat, meelelahutus paariks õhtuks on kindlustatud.

8.05.2014

Aleksei Pehhov. Siala kroonikad.

Seda blogi jälgides võib oletada, et ma suvel polegi ühtegi raamatut kätte võtnud, aga päris nii see õnneks ei ole. Viimane lugemiselamus on Aleksei Pehhovi triloogia "Siala kroonikad", mis koosneb vastavalt kolmest raamatust: "Varjus hiilija", "Džanga varjudega" ja "Varjude tuisk". Kuna lugesin neid alles nüüd, kui kõik osad on ilmunud, oli mul lihtsam kui paljudel teistel fantaasiafännidel, kes lugesid triloogia esimest raamatut 2010. aastal, kui see eesti keeles ilmus ning pidid pikisilmi järgi ootama. Ma ei tea, mis värk kirjanikel nende järgedega on, aga igatahes truu lugeja suhtes on see tänamatu, kuna tuleb hirmus kaua järgmist raamatut oodata ning vahepeal jõuab sisu juba meelest minna. See selleks.

Sissejuhatuseks mainin, et antud triloogia näol on tegemist Aleksei Pehhovi debüüdiga, aga samas on see täitsa hästi välja kukkunud, kuna 2002. aastal sai kirjanik oma selle eest Nimetu Mõõga kirjandusauhinna.

Pehhovi "Siala kroonikad" on ehtne fantaasialugu. Siin on loodud müstiline maailm täis kõikvõimalikke maagilisi tegelasi, sõditakse, kaotatakse ja võidetakse. Põhilugu seisneb selles, et meistervaras Garret saab Siala kuningalt tellimustöö ära varastada maagiline objekt Vikerkaare sarv, mis asub kaugel jubedates Kondilossides. Tegemist on ilmselgelt väljakutsega, kuna teised tegelased sealt eluga tagasi ei ole tulnud. Vikerkaare sarve on vaja jõudude vahekorra tasakaalustamiseks maailmas. Garret saab teekonnale kaasa saatjaskonna, kuhu kuuluvad haldjad, päkapikk, härjapõlvlane, paharet ja muidu sõjamehed. Läbi raamatute vaadeldakse tema teekonda Hrad Speini (ehk Kondilossidesse), mis on tihedalt täis pikitud seiklusi, ootamatusi ja ka vedamist. Ma ei tea, kas see on minu kiiks, aga triloogia põhiidee on väga sarnane Tolkieni "Sõrmuste isandaga", väikeste varieerumistega. Seal oli küll tegemist maagilise eseme viimise, mitte toomisega, aga siiski. Maailmas on pead tõstmas kuri jõud, mis plaanib kõik enda alla vallutada ning selle ohjeldamiseks tuleb ette võtta teekond täis katsumusi. Kangelane koos kaaskonnaga asub teele, et tuua (või "Sõrmuste isanda" puhul viia) ära maagiline objekt, mis taastaks tasakaalu maailmas. Samuti on sarnane see, et mõlemas triloogias seiklevad haldjad, orkid, ogred, päkapikud ja otseloomulikud erinevate piirkondade inimesed. Kui haldjate ja orkide kujutamise osas on Tolkieni ja Pehhovi nägemused erinevad, siis päkapikk Hallase tegelaskuju tõi mulle kohe silme ette "Sõrmuste isanda" Gimli - habetunud, pidevalt torisev-porisev ja sõdimist armastav tüüp. Pehhov on oma loosse toonud ka tegelasi, keda "Sõrmuste isandas" ei näe, nt kiilsikud ja flinnid, mullipugu, lindkarud ja paharetid.

Pehhovi kiituseks peab ütlema, et ta on loonud päris põhjaliku maailma, hoolimata mõningatest sarnastustest teiste kirjanike looduga. Ning kirjanikuhärral sulg lippab libedalt. Tegemist on teosega, kus peale fantaasiamaailma ja seikluste kujutamise on tubli annus huumorit ja irooniat. "Sõrmuste isanda" triloogia on suhteliselt tõsine, jah, seikluslik ja põnev, aga mitte naljakas. Pehhovi kirjaread on aga väga mõnus lugemine ja nalja saab palju. Olgu, kohati kisub lugu üsna ettearvatavaks, aga seda kompenseerib peenest irooniast pakatav kirjastiil. Ning hoolimata mõningasest ettearvatavusest on loos ka üllatusmomente. Fantaasiahuvilistele soovitan kindlasti, täitsa mõnus lugemine.

Põhjalikumat ülevaadet võite lugeda Kiiksu lugemisarhiivist.

5.25.2014

Ardo Reinsalu. Ajajuhtimine argipäevaks.

Sügisel astusin magistriõppesse ning esimese semestri keskel laenutasin endale Ardo Reinsalu raamatu "Ajajuhtimine argipäevaks", et oma kohustustest paremat ülevaadet omada ja ehk leida kasulikke soovitusi aja paremaks juhtimiseks. Irooniline on see, et lõpetasin raamatu alles nüüd, seega on mul ajajuhtimisega ilmselgelt probleeme :) Tegelikult ei ole ma päris lootusetu juhtum, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ardo Reinsalu on varem kirjutanud raamatu "Praktiline ajajuhtimine", mis oli pigem mõeldud kontoritöötajatele. Käesoleva kirjutise eesmärk on käsitleda ka tööväliseid olukordi nagu puhkus, pere, hobid, autosõit jpm ning anda nõuandeid tunduvalt laiemale lugejaskonnale. Tegemist on äärmiselt praktilise raamatuga, kuna ei räägita lihtsalt teooriast, kuidas asjad peaksid olema, vaid tuuakse näpunäiteid, kuidas reaalselt midagi ära teha. Peatükid on lühikesed ja konkreetsed, seega edeneb lugemine ruttu. Tegemist ei ole sugugi igava või kuiva lugemisega, kuna peale nõuannete on teksti pikitud huvitavaid fakte, mis silmaringi laiendavad.

Mina panin kõrva taha järgmised asjad:
1. Eesmärgid. Tuleb seada eesmärgid, nii töö kui ka pere valdkonnas. Eesmärkidele tuleks panna ka ajaline piirang, millal neid saavutada soovid. Eesmärkide kirja panemiseks ei ole vaja rohkem kui 10 minutit, selle aja leiab igaüks. Seatud eesmärke peaks mingi aja tagant üle vaatama, kasvõi kord aastas.
2. Töö juures võimalusel grupeerida sarnased tegevused.
3. Väldi katkestusi.
4. Pausid töö juures on vajalikud, nt iga 30 minuti järel. Kui pausi teha ei saa, aitab ka millegi muu tegemine.
5. Mitme tegevuse korraga tegemine kulutab tegelikult rohkem aega, ehk tuleb tegeleda ühe asjaga korraga.
6. Ära loe e-kirju siis, kui need laekuvad, vaid võta kindel aeg, millal oma postkasti üle vaatad. Muidu on jälle katkestused, mis segavad.

Eelnevad soovitused on tööga seotud, samas käsitletakse raamatus ka nt seda, kuidas leida aega hobidele, kuidas efektiivsemalt šopata, kuidas end motiveerida, seega mõtlemisainet peaks jaguma piisavalt. Kõik toodud nõuanded pole muidugi uued, aga siiski on kasulik neid meelde tuletada. Kuna inimesed on erinevad ning igaühel on omad eesmärgid ja töötegemise stiil, peaks igaüks siit raamatust midagi kõrva taha panemiseks leidma.

5.21.2014

Elena Ferrante. Üksilduse päevad

Raamatu peategelaseks on naine, kelle mees ühel päeval peale 15-aastast abielu maha jätab. Naise jaoks tuleb see täiesti ootamatult, tema meelest on neil täiesti toimiv suhe ning esialgu ta arvab, et mehel on lihtsalt vaja korraks aega maha võtta ning ta ei mõtle seda tõsiselt. Kui aga selgub, et mehel on tõsi taga, üritab ta toimunuga kuidagi hakkama saada. Naine üritab oma suhet analüüsida, mis läks valesti, mida tema on valesti teinud. Mees käib aegajalt ikka külas lapsi vaatamas ning ühe külaskäigu ajal tunnistab ta üles, et tal on teine. Naise jaoks ühelt poolt see selgitab mahajätmist, teiselt poolt tekitab temas viha. Muidu alati tasakaalukas, viisakas ja hoolitsetud naine muutub täielikuks fuuriaks, kes inimesi sõimab ja nende peale karjub, kasutab roppusi, ei hoolitse enam enda ja oma kodu eest. Saades teada, kes mehe teine on, ründab ta neid täiesti loomalikul moel. Naisel tekivad mälulüngad ja unehäired. Ma ei ole küll arst, kes oskaks täpset diagnoosi panna, kuid võib öelda, et tegemist on närvivapustuse või millegi säärasega. Igal juhul elab naine seda raskelt üle. Kulminatsiooniks on üks päev, kus nii laps kui ka koer jäävad haigeks. Naine ise on samuti füüsiliselt ja vaimselt vaevatud ja üritab neid kuidagi aidata, kuid see läheb üle kivide ja kändude. Järgmiseks päevaks aga kõik selgineb. Koer küll sureb, tõenäoliselt strühniinimürgitusse, kuid laps saab terveks ja ka naine saab selge mõistuse tagasi ning kõik hakkab liikuma paremuse poole. Naine lepib olukorraga, ta avastab, et ei armasta enam oma meest, kellel on nüüd teine.

Autor on kaasahaaravalt kirjeldanud ühe suhte lagunemise ja selle tagajärgedega leppimise lugu, missugused on need etapid, mis läbi tehakse. Iga inimene ja suhe on erinev ning inimesed elavad seda ka erinevalt üle. Käesoleva loo peategelane võttis juhtunut väga raskelt ning käis põhjas ära. Raamatu lõpuks suutis ta siiski olukorraga leppida ja eluga edasi minna. Peategelase peas valitsevaid mõtteid on värvikalt kirjeldatud, tema põhjendusi, arusaamisi, ning mina elasin küll talle kaasa. Usun, et paljud lugejad on kogenud mahajätmist ning omavad selle koha pealt võrdlusmomenti. Ma ei saa öelda, kuidas mina oleks samas olukorras käitunud, kuna ma pole kunagi samas olukorras olnud. Mul ei ole 15-aastast abielu ja lapsi. Ma ei tea, mis tunne on ühel päeval kaotada turvaline pereidüll, aga ma võin seda oletada. Loo edenedes ma ikka aegajalt mõtlesin, kuidas mina oleks käitunud. Kõige hirmsam oli lugeda kohti, kus ta lastega halvasti käitus, nende peale karjus ning koera peksis. Eks see sündis meeltesegaduses, kuid siiski. Õnneks läks lõpus kõik paremuse poole, naine suutis näha maailma uue pilguga ja läks eluga edasi. Võib öelda, et tegemist on õnneliku lõpuga raamatuga. Igastahes, täitsa mõtlemapanev lugemine ning julgen soovitada küll.

5.19.2014

Sigrid Suu-Peica. Minu Horvaatia.

"Minu Horvaatia" jäi näppu konkreetsel põhjusel. Nimelt planeerin suvist reisi Horvaatiasse ning kohe tuli idee, et sellest raamatust saaks mõtteid, mida vaadata ja külastada.

Raamatu autor Sigrid Suu-Peica sattus Horvaatiasse kõigepealt vabatahtlikuks. Ta oli vabatahtlik Cresi saarel Beli asulas kaeluskotkaste kaitsega tegelevas organisatsioonis. Peale tema seikluste vabatahtlikuna annab ta infot ka kaeluskotkaste ja Cresi saare looduse kohta. Teadupärast on Horvaatias kaunis ja vaheldusrikas loodus ning autor on osanud seda väga kaasahaaravalt kirjeldada. Kuue vabatahtlikuna veedetud kuu jooksul armus Sigrid sellesse paika. Rolli mängis ka see, et ta leidis Horvaatiast omale elukaaslase, seega jäi ta Cresi saarele edasi elama, seekord küll saare samanimelisse pealinna. Autor viibis Horvaatias aastatel 2004-2006. Nüüdseks on ta Eestis koos elukaaslasega tagasi, kuid enda sõnul sai endale teise kodumaa.

Tegemist on täitsa huvitava ja informatiivse raamatuga. Raamatus on sobival määral kombineeritud riiki tutvustav info ja autori isiklikud läbielamised. Tekst on ladus, saab mõnusalt seiklustele kaasa elada, samas on vahele pikitud informatiivseid kilde Horvaatia ajaloost, kultuurist, kommetest, traditsioonidest ja turismist. Kõige rohkem on kirjutatud Cresi saarest, kuna just seal autor viibiski. Lisaks on tutvustatud ka pealinna Zagrebit. Autor annab konkreetseid näpunäiteid, mida erinevates piirkondades külastada ning mida võiks kaasa osta. Igatahes, mina sain küll mõtteainet :)



4.17.2014

Anders de la Motte. [bubble]

Anders de la Motte triloogia viimane osa. Eelmises osas üritas HP mängule ära teha ja enda meelest see tal ka õnnestus. Peale seda suurt aktsiooni hoiab mees madalat profiili ja üritab endast võimalikult vähe jälgi maha jätta, et Mäng teda kätte ei saaks. Hoolimata oma pingutustest on HP täiesti kindel, et teda jälgitakse. Politsei kutsumata külaskäik ei muuda just asju paremaks. HP satub veel teravamalt politsei vaatevälja seoses rünnakukatsega PayTagi juhile mr. Blackile. Nüüd seostatakse teda juba terrorismiga ja kuninglike pulmade nurjamisüritustega. HP otsivad üles endised mängijad ja tahavad temaga koos Mängule uue kambaka teha. HP ei tea, keda usaldada. Senini ta arvas, et on Mängust väljas, kuid saab teada, et tegelikult on kõik tema tegevused osa Mängust. 

HP õde Rebecca maadleb endiselt nii töö- kui suhteprobleemidega. Kui ta saab teada, et pangas on seif isa asjadega, asub ta lähemalt isa minevikku uurima. Selles aitab teda Tage Sammer, salapärane onu, kes tegelikult ei ole sugugi see, kes näib. 

Üks võtmeküsimus, millega raamatu tegelased maadlevad, ongi usaldus – keda saab usaldada, keda mitte. Kas inimesed on ikka need, kes nad väidavad end olevat? E-turvalisuse teema on samuti oluline. Kas me ikka teame, kui palju jälgi meist Internetti maha jääb? Kus meie andmeid hoitakse ja mis nendega peale hakatakse? Me ei mõtle nendele teemadele tegelikult eriti, kuigi võiks. 

Kaasahaarav ja mõtlemapanev lugu, kuigi kui ausalt öelda, siis eelmised osad olid minu meelest paremad. Võib-olla on asi vaid minus. Kuigi tegemist on triloogia viimase osaga, oli raamatu lõpp selline, et vabalt võiks veel üks osa tulla.

3.23.2014

Lars Kepler. Hüpnotisöör.

Kunagi oli aeg, kus ma krimkasid ei lugenud. Lihtsalt ei haaranud kaasa, ei viitsinud koguaeg mingit mõrva lahendamist jälgida, vaid tahtsin lugeda ka inimsuhetest. Aga vaikselt olen enda jaoks krimkad avastanud, eriti just Rootsi kirjanikud. Minu krimka-vaen sai esmalt murtud Stieg Larssoniga, kelle Millenniumi-triloogia loetud päevadega endasse ahmisin, järgmine avastus oli Camilla Läckberg, peale seda Anders de la Motte. Ning kindlasti on häid kirjanikke veel, vaja ainult inimeste soovitusi kuulata ja avastada. Oma koduraamatukogu riiulist avastasin järgmise Rootsi ime, Lars Kepleri. Selle pseudonüümi taha peitub tegelikult kaks kirjanikku, Alexander Ahndoril ja Alexandra Coelho Ahndoril. Kui tuttavad seda raamatut mulle kunagi reklaamisid, kasutasid nad sõnu "verine" ja "põnev". See verine kõlas esialgu ehmatavalt, seega ta jäi riiulile ootama, aga kuna külmetus mu eelmise nädala lõpus maha murdis, siis tundus paras aeg ühe mõnusa krimkaga aega sisustada.

Raamat algab õõvastava tapmislooga - leitakse jõhkralt veristatud ja tapetud perekond. Ainsaks ellujäänuks on raskelt vigastatud 15-aastane poeg. Algul on erinevad teooriad, kas tegu on pereisalt võlgade sissenõudmisega või sarimõrtsukaga. Selleks, et politsei juhtniite leiaks, palub konstaabel Joona Linna Erik Maria Barkil ohvrit hüpnotiseerida. Mees on sellele esialgu vastu, kuid lõpuks nõustub. Hüpnoosi käigus tuleb aga välja, et just poiss on see, kes on oma pere tapnud. Kui kuulatakse üle poisi vanem õde Evelyn, kes viibis suvilas ning jäi seetõttu ka ellu, selguvad uskumatult jubedad üksikasjad. Vahepeal aga kaob Eriku poeg Benjamin. Erik ja tema naine Simone on paanikas ning asuvad oma poega otsima, Erik Joona Linna ja Simone oma erruläinud politseinikust isa abiga. Kui raamatu algul tundub, et esimestel lehekülgedel esitletud mõrv saab olema teose tuum, siis tegelikult algab raamatu kõige põnevam osa Benjamini kadumisega. Erik arvab algul, et see 15-aastane poiss, Josef, on tema poja kadumises süüdi. Uuritakse ka teisi võimalusi. Erik mõtleb läbi oma 10-aasta taguse hüpnoosi praktiseerimise ja analüüsib oma tollaseid patsiente. Nagu arvatagi võite, peituvad vastused just seal.

Tegemist on uskumatult põneva looga. Autor oskab hoida pinget kuni raamatu lõpuni. Tegelikult ei ole raamat üldse verine, kuigi üsna õõvastavaid kirjeldusi sealt võib leida. Kuid need ei ole raamatu põhi-idee. Autor on osanud hästi avada inimhinge ja -mõistust. Karakterid on huvitavad, hästi välja töötatud ja kirjeldatud. Raamat pani mõtlema, kui uskumatuid tegelasi maailmas ikka leiduda võib, kuidas viltu läinud lapsepõlv inimeste elu täiega võib tuksi keerata, ning kuidas need rikkis inimesed omakorda oma lapsi rikuvad. Lisaks saab lugeja teadmisi ka hüpnoosi kohta. Mulle on see alati tundunud paraja hookus-pookusena, kuid peategelane Erik kasutas seda ravimeetodina, et trauma läbielanud patsiente aidata. Kõige selle kõrval on paeluvaks ka inimsuhted. Peale krimiloo näeb lugeja Eriku ja Simone omavahelisi suhteid, kuidas mees on naist kunagi petnud ning naine teda siiamaani ei usalda. Kuidas inimeste käitumine pingeolukordades võib muutuda. Ning kuidas kõige lõpus jäävad ikka peale pereväärtused. Tõesti, uskumatult haarav lugu - pingeline, psühholoogiline, kaasa elama panev.

3.15.2014

Amy Tan. Köögijumala naine.

Veel Aasiat. Kui viimane raamat siin lugemispäevikus annab edasi Jaapani kultuuri veidi fantaasiapärases võtmes, siis "Köögijumala naine" on sissevaade Hiina ajalukku.

Raamat algab Ameerikas ja tänapäevas. Tütar on läinud emale külla, tulemas on sugulaste pulm. Erinevate asjaolude sunnil otsustab ema tütrele rääkida oma minevikust, asju, mida keegi ei tea, ning seejärel satub lugeja Hiinasse 1920ndatesse aastatesse. Raamat jutustab suure, kaasahaarava, kurva ja ka inimliku loo. Selle käigus saame aimu Hiina ajaloost ja kultuurist läbi ühe vapra naise eluloo, saame hämmastuda selle üle, missugused olid mehe ja naise omavahelised suhted siis. Muidugi, ka Eestis oli 20. sajandi alguses olukord palju rangem kui praegu, sel ajal ei lahutatud naljalt abielusid, kuid kultuuritaust oli siiski teine. Peategelane pidi läbi elama uskumatuid võitlusi - raske lapsepõlv, abielu kohutava mehega, kes teda piinas ja alandas ning naise roll oli leppida ja alistuda, laste kaotus, II maailmasõja kannatused ning lõpuks ka päiksekiir muidu nii raskesse ja halli ellu. Ning see kultuur - missugune oli inimeste suhtumine erinevatesse elunähtustesse, tavad, kombed, traditsioonid - niivõrd erinev Lääne maailmast. Raamatu lõpuks tuuakse otsad taas Ameerikasse - maale, kuhu peategelane peale II maailmasõda oma armsamaga kolis. Ema selgitamas tütrele oma mineviku valikuid ja otsuseid -  kui erinevad on need kaks kultuuri tegelikult. Kui ema esindab Hiinat, siis Ameerikas sündinud tütar on hoopis teise mõtteviisiga.

Tegemist on tõeliselt huvitava ja kaasahaarava raamatuga. See pakub lugemisnaudingut nii ajaloolisest, kultuurilisest kui ka inimsuhete alasest vaatenurgast. Kuigi mul selle teose kohta niipalju kirjaridu ei tulnud, soovitan kindlasti.

3.01.2014

Haruki Murakami. 1Q84

Haruki Murakamiga olen varemgi kokku puutunud. Ta võitis mu südame oma raamatuga "Norra mets", mis oli jaapanipäraselt karge, aga kaashaarav lugemine. Sarnane stiil on ka käesolevas raamatus "1Q84", aga erinevuseks on see, et siin on loosse põimitud ka üksjagu fantaasiat.

Raamatu tegevus toimub Jaapanis aastal 1984. Peategelasteks on kaks noort inimest - Aomame, kes töötab spordiklubis, aga käib ka salapärastel tingimustel inimesi tapmas, ning Tengo, kes töötab õpetajana ja on väikestviisi kirjanik. Noori ühendab see, et nad on kunagi lapsepõlves õppinud ühes klassis. Mõlemad olid ja on siiamaani eraklikud. Neiu kuulus lapsena ühte ususekti, mis meenutab Jehoova tunnistajaid (raamatus oli selle nimeks Shoninkai). Tengo isa oli maksukoguja ning laps pidi isaga ringkäikudel kaasas käima. Teised lapsed ei suhelnud nendega, kuna neid peeti veidraks. Kuigi Tengo ja Aomame käisid ühes klassis, ei suhelnud nad üksteisega. Neil on vaid üks ühine elamus: kui neiu noormehe kätt pigistas. Peale seda viisid nende eluteed lahku, kuid mõlemad mõtlesid ka edaspidi teineteise peale. Kumbki pole elus leidnud armastust, vaid on otsinud rahuldust suhetest, mille sisuks on vaid seks, ei midagi enamat. Mõlemad loodavad, et nad uuesti kohtuvad, kuid kumbki pole ühtegi sammu astunud selleks, et teineteist üles otsida. Lisaks sellele seob neid üks raamat ja lugu, mida Tengo asus ümber kirjutama. Nimelt, toimetajast sõber palus Tengol ümber kirjutada 17-aastase neiu poolt kirjutatud romaani, kuna see oli kohmakalt kirja pandud. Sõber arvas, et lool on romaanivõistlusel edu ning nad võiksid sellest teenida kasu. Loomulikult jääks neiu autoriks ning Tengo nime kuskil ei mainitaks. Kui Tengo oli raamatu ümber kirjutanud ja see avaldati, sai see uskumatult populaarseks. Raamat aga haaras Tengo endasse ning see, mis tundus vaid fiktsioon ja fantaasia, muutus tõeliseks. Aasta 1984 muutus aastaks 1Q84, kus oli taevas kaks kuud. Aomame sattus samasse loosse. Mainisin eespool, et neiu tegeles tapmisega. Kõlab üsna uskumatult, aga neiu oli justkui palgamõrvar, kes pidi teise ilma saatma mehi, kes on naisi kuritarvitanud. Üheks tema tööks oli tappa tuntud ususekti Sakigake liider. Liidri tütar oligi see, kes oli kirjutanud raamatu õhunukust ja väikestest inimestest. Maailm, mida oli kirjeldatud raamatus, muutus tõeliseks ning seda nägid vaid asjaosalised.

Ühelt poolt on see raamat kahe üksiku inimese lugu, kes üritavad oma eluga toime tulla. Mõlemal on olnud raske lapsepõlv, aga nad on saanud hakkama, leidnud endale töö ning otsivad armastust. Teiselt poolt on see lugu ühiskonna erinevatest kihtidest, ning kuidas ususektid suudavad maailma mõjutada. Lisaks on tegu ka ulmelise seiklusega, mis räägib Väikestest inimesest, kes ehitavad õhunukku. Õhunukus on inimese nn hingekaaslane. Üks on inimese hing, teine kehastus. Müstiline mütoloogia.

Raamatust õhkub kargust ja salapära. Selles on midagi hoopis teistsugust kui Ameerika või Euroopa autorite teostes. Viis, kuidas inimesi kirjeldatakse, missugune on nende sisemaailm ja otsused, näitab hoopis teist kultuuriruumi. Samuti see mütoloogiline pool. See tundub täielik ulme, samas on selles mingi tõetera sees, millest ma suutsin aru saada. Ma olen Jaapani inimesi alati pidanud tõsisteks, vaoshoituteks, töökateks, vähemalt selline pilt on meile neist maalitud. Aga raamatus räägivad ja mõtlevad need inimesed uskumatult palju seksist. Noh, iga inimene mõtleb neil teemadel, eksole, aga just see viis, kuidas nad oma soove ja mõtteid väljendasid, oli minu jaoks kohati veider. Inimese juures märgati kõigepealt seksuaalseid aspekte. Mitte vaid seda, et tütarlaps on ilus, vaid ka nt seda, et tal on ilusad rinnad. Seksuaalsetest aspektidest räägiti raamatus palju, aga tegemist ei olnud läägete või nilbete kirjeldustega a'la Sandra Brown.

Raamat on kahtlemata põnev ja kaasahaarav. Sündmusi on kirjeldatud kord Tengo, kord Aomame silme läbi. Kohati olukorrad korduvad, sündmustest räägitakse erineva nurga alt ja erinevatele inimestele. Loos on ka teisi värvikaid kõrvaltegelasi, kellele kaasa elada, nt Aomame sõbranna Ayumi, salapärane kirjaneitsi Fukaeri, geist turvamees Tamaru ning Tengo isa, kes lõpetab oma elu vanadekodus. Raamat on mitmetahuline ning seal on mitmeid liine ja aspekte, mida jälgida. Peale selle, et see on kahe inimese lugu ja fantaasiaromaan, on tegemist ka mõtlemapaneva teosega sellest, kuidas minevik inimesi mõjutab ning kuidas sellega leppida ja hakkama saada. Soovitan kindlasti.


Maria Semple. Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?

Tegemist on muheda ja humoorika looga Bernadette Foxist, kes on kuulus arhitekt ja muidu ekstsentriline naine. Nagu pealkirjast aimatagi võite, kaob Bernadette ühel päeval jäljetult, vahetult enne seda, kui ta pidi koos oma tütre Bee ja mehe Elgie'ga minema Antarktikasse reisile. Raamat on kirjutatud läbi Bee silmade, kes asub oma ema kadumislugu lahendama. Tegemist ei ole päris tavalises vormis romaaniga. Enamus on jutustatud läbi Bee silmade, kuid teiste osaliste vaatenurka annavad edasi mitmed kirjad, mis on peatükkide vahel ära toodud.

Raamat kulgeb hoogsas rütmis ning areneb järkjärgult. Mida lehekülg edasi, seda rohkem saame teada infot Bernadette ja tema pere elu kohta - mis juhtus minevikus ning kuidas nad sattusid Seattle'sse elama. Lugeja saab teada Bernadette veidruste kohta, nt talle ei meeldi oma tütre koolikaaslaste vanemad, keda ta sääskedeks kutsub. Samuti ei meeldi talle üldse teiste inimestega suhtlemine ning ta tellib kaupasid ja teenuseid läbi indialase Manjula, kes hoopistükkis osutub Vene maffiaks, kes üritab nende pangakontosid kaaperdada. Samuti Bernadette kadumise lugu. Vahepeal jääb mulje, et tema mees on naise hulluks tembeldanud ja üritab naist hullumajja panna. Loo käigus aga tulevad "hulluse" tegelikud üksikasjad välja. Ning üks sääskedest, keda Bernadette silmaotsastki ei sallinud, osutub aga hoopis tema päästeingliks, kes teda raskest olukorrast päästab.

Raamat on humoorikas ja südamlik lugu ühest perekonnast ja nende veidrustest. Mõnus meelelahutus kohe kindlasti.

1.13.2014

Tiina Tiitus. Õnnelik suhe

Ma pole suurem asi eneseabi-raamatute lugeja. Tunnen, et ei vaja selliseid raamatuid ning need ei anna mulle midagi. Palju põnevam on lugeda mõnda kaasahaaravart romaani või elulugu. Sellest hoolimata langesin niiöelda reklaami ohvriks ja otsustasin läbi lugeda Tiina Tiituse raamatu "Õnnelik suhe". Kuna olen ka ise suhtes, kus alguse suur armumine on möödas, ajendas mind tegelikult ka väike uudishimu, et mida siis õnneliku suhte kohta öeldakse - mis see on ning kuidas seda hoida.

Autor annab ülevaate sellest, mis on mehelikkus ja naiselikkus, seksuaalsus, miks me lähisuhet vajame, kuidas armastusest rääkida ja suhet hoida. Kuigi see raamat liigitub psühholoogia valdkonda, on ta kirjutatud läbi esoteerilise vaatenurga. Mehelik ja naiselik energia maailmas ning iga inimese sees. Kuidas inimene enne sündi ise valib, kelleks ta sünnib. Eelmised elud, mis inimesi mõjutavad. Sekka kultuuriajaloolisi infokilde. Tõele au andes ma ei usu elusse enne või pärast surma ning kohe kindlasti ei usu ma seda, et loode enne sündi endale soo valib. Kahtlemata oli see teatav skeptitsism määravaks teguriks raamatule hinnangu andmisel. Ning kui täiesti aus olla, siis ei jäänud sellest raamatust mulle sügavat elamust. Läbi teose käis mingisugune ... heietamine. Igas peatükis käsitleti mingit teemat, jagati infokilde, aga minu jaoks oli teemade käsitlus poolik. Visati mingid väited õhku ning jäeti need sinna. Ma ei saanud sellest raamatust teada midagi uut ja põhjapanevat. Aga rõhutan siinkohal, et see kõik on vaid minu arvamus ning tingitud sellest, et ma ei usu teatavatesse nähtustesse, millest on kirjutatud tuhandeid kirjaridu. Inimene, kes on teemas sees, arvaks selle raamatu kohta ilmselt midagi muud. Iga inimest kõnetavad kindlad teemad, igale lugejale oma raamat ja vastupidi.

Kuigi ma ei jaga autori vaatenurka, olin ma mõnede väidetega siiski ka nõus. Olen nõus, et me oleme see, mida me mõtleme. Kui me hädaldame ja mõtleme negatiivsetest asjadest, siis me ka kiirgame maailma seda negatiivsust, mis omakorda tõmbab negatiivset ligi. Lase vabaks, nagu ütles Mare Õnne 13st, ning mõtle positiivselt. Lapsepõlves kogetu mõjutab meid, kuid see ei pea tervet meie elu määrama. Sellest saab üle olla, tuleb vaid ise piisavalt tahta. Samuti olen ma nõus, et midagi ei juhtu ise. Ei ole nii, et ma vaid ootan ja siis tuleb prints valgel hobusel ja algab muinasjutt. Tuleb ise midagi teha, astuda esimene samm, sest muidu võid ootama jäädagi. Tõde on ka see, et eestlased ei ole rahvas, kes kallistaks ja räägiks armastusest. Minusse on lapsepõlvest alates juurdunud teadmine, et need kolm sõna on midagi, mida öelda kord elus sellele õigele ning neid ei tohi raisata. Aga tegelikult on see vale. Armastust tuleb avaldada just siis ja niipalju, kui sa ise tunned ja soovid. Mis on õnneliku suhte saladus? Tuleb jääda iseendaks. Nii vaba kui ka suhtes olles. Armastav suhe iseendaga on tingimuseks, et meie ellu saabuks soovitud partner. Kui inimene endaga rahul ei ole, siis ei ole seda ka teised. Taaskord midagi, mida me kõik teame, aga nii on.

Kokkuvõtlikult öeldes andis see raamat kahtlemata mõtteainet, kuid sellest hoolimata ei olnud ta minu jaoks suurem asi lugemiselamus. 

1.12.2014

Caitlin Moran. Kuidas olla naine

Vahelduseks emotsionaalsele naistekale natuke huumorit ja irooniat. Tegemist on raamatuga, kus autor enda kogemuste põhjal ja tuues näiteid ühiskonnast kirjutab erinevatest naiseks olemisega seotud teemadest, nt menstruatsiooni algus ja puberteedieas keha arenemine-kujunemine, armumine ja suhted meestega, mood ja riietumine, abiellumine, laste saamine jne. Neid teemasid käsitletakse läbi huumoriprisma, iroonia ja feminismi vaatenurga.

Ma senini ei ole feminismist eriti midagi arvanud. Õigemini, ma tean kindlasti, et ma see ei ole ning arvan, et mehed ja naised ei saa olla kunagi võrdsed, sest me oleme füsioloogiliselt, vaimselt ja sotsiaalsete rollide poolest erinevad. Caitlin Moran annab aga feminismile uue mõõtme, vähemalt minu jaoks, ning väidab, et see on see, kui me end oma nahas vabalt tunneme. Ning naised ei tahagi kogu maailma vallutada, vaid ainult osa sellest. Kõlab üsna mõistlikult.

Ühiskonnas on ajaloo jooksul naistele olnud palju nõudmisi. Tänapäeva naine peab ilmtingimata olema ilus, sile, moodne. See hõlmab endas tohutuid summasid riietele, kosmeetikale, juuksurile ja karvade eemaldamisele. Miks kõiki neid asju vaja teha on? Kingad. Kuidas enamusele naistele meeldivad ilusad kingad, millega tegelikult käia ei saa, aga neid ostetakse sellest hoolimata kokku. Miks? Naise kohus olla koguaeg ilus, ka vananedes, samal ajal kui mees võib lubada endale üle püksivärvli rippuvat kõhtu ja olla endiselt hinnas. Vananev naine aga kantakse maha. Suhtumine naistesse. Kuidas naistelt mingis vanuses küsitakse, miks tal veel lapsi ei ole - see on ju naiseksolemise eesmärk ja püha kohus. Ometi on täiesti ok, kui kõik naised ei saagi lapsi. Nad ei ole sellepärast inimlikus mõttes halvemad. Ja tähendusvarjund sõnades "poissmees" ja "vanatüdruk". Poissmehel on kogu elu ees ja võimalused lahti, samas vanatüdruk on justkui aegunud kaup, keda enam keegi ei taha ning tuleb kasutada viimseid võimalusi, et vallaliste turult ära saada. Emaksolemine. Mitte sugugi kõik naised ei oska seda ning pole seda õiget instinkti. Arvad, et sured sünnitamise käigus ära ning et teed beebi katki. Autor ütleb raamatu lõpus, et tegelikult tahab ta olla mitte naine, vaid lihtsalt inimene. Et naisi ja mehi ei peaks soo järgi lahterdama, vaid võtma kui inimesi.

Minul naisena (ja kindlasti ka teistel naistel) oli seda raamatut lugedes palju äratundmisrõõmu. Peale selle on tegemist naljaka raamatuga, tõepoolest. Autor kirjeldab mõnusalt ja mahlakalt juhtumisi oma elust, kohati puksusin ikka korralikult naerda. Ma ise küll kõiki asju nii ei teeks, aga sellest hoolimata oli huvitav lugeda. Autor tundub raamatu põhjal tõeliselt muheda naisena, kelle sõbranna oleksin hea meelega. Ta on elanud raju elu, tal on olemas oma arvamus, mida ta ei karda välja öelda. Kindlasti mõnes mõttes eeskuju. Me ei pea pimedalt järgima ühiskonna norme, sest asjad on koguaeg nii olnud. Tuleb julgeda olla teistsugune.

Kuna raamat on originaalis inglise keeles, on osad väljendid tõlkimatud. Osates inglise keelt sain ma sellest aru, kui tõlge kõlas veidi kohmakalt ning mõtlesin kohe originaali peale, et mis väljend seal pidi olema. Aga muidu on tegu igati õnnestunud kirjatükiga. Tõeliselt mõnus ajaviide, mis lisaks naerutamisele pani ka mõtlema erinevatel sotsiaalsetel teemadel.

P.S. Kui tavaliselt on raamatu lõpus see tänamise osa üsna igav ning ma seda kunagi ei loe, siis selle teose puhul oli teisiti. Caitlin Moran suutis isegi seda naljakalt kirjutada.