12.30.2013

Jojo Moyes. Mina enne sind

Märkamatult on taas tekkinud paus, kus ma ei ole jõudnud juturaamatut kätte võtta. Detsembrikuus olid minu mõtted ainult kooli juures ning üritasin koduste ülesannete pöörase tempoga sammu pidada. Pühade ajaks sain kõik tehtud ning leidsin aega iseendale. Ning oi kui mõnus on sukelduda põnevasse raamatusse, mida ei suuda käest panna. "Mina enne sind" on just selline raamat. Raamatukoguhoidjast sõbranna soovitas mulle seda teost ning koolitööde tõttu seisis see mu riiulis kaua ootel. Aga asi oli ootamist väärt.

Louisa on 27-aastane neiu, kes on elanud kogu elu väikeses linnakeses ning on olnud sellega rahul. Ootamatult lastakse ta oma vanast töökohast lahti ning tuleb asuda uusi jahimaid otsima. Kuna tema töökogemused ja oskused on piiratud, satub ta hooldajaks ühele mehele, Willile, kes on ratastoolis. Will oli varem edukas ärimees, kes tegeles kõikvõimalike ekstreemsustega ning elas laia elu. Seda senikaua, kuni õnnetus ta ratastooli aheldas. Ja aheldas nii korralikult, et ta saab piiratult liigutada vaid ühte kätt ja pead, muu keha on liikumatu. Ta vajab abi kõiges, mis puudutab isiklikku hügieeni ning ka liikumise ja söömise juures. Will on loomulikult kibestunud ning teeb esialgu Loisa elu raskeks. Pikapeale nad harjuvad üksteisega ning saavad sõpradeks, enamgi veel. 

Tundub nagu armastuslugu, eksole. Kuid selles raamatus on hoopis rohkem peidus. Armastuslugu on seal ka, tõepoolest, selline ebatavalist sorti. Autoril on mõnus keelekasutus ning südamlikult ja humoorikalt kirjeldab ta Louisa ja Willi omavahelist suhtlemist ning Louisa pereliikmete elu. Kuid peale südamlikkuse ja huumori on raamatus palju tõsist, mõtlemapanevat ja ka kurba. Autor annab ülevaate tõsise liikumispuudega inimese elust. Terve inimene, kel ei ole liikumispuudega tuttavaid-sõpru, ei kujuta tegelikult päriselt ette, mis tunne see võib olla, kui sa ei saa liikuda. Üldse. Ja sõltud absoluutselt kõiges teistest. Omadest kogemustest võin öelda, et tunnen puudega inimese juures end ebamugavalt. Ma ei oska käituda ning tunnen, et äkki teen või ütlen midagi valesti. Aga pange end selle inimese asemele, kes ratastoolis istub. Ning kui raske võib olla sattuda sellisesse olukorda, kus sa kõiges teistest sõltud, kui sa enne olid täiesti sõltumatu ning said endale kõike lubada. Inimesed ikka lohutavad neid, kellega on õnnetus juhtunud, et pole midagi, elu läheb edasi, küll sa hakkama saad, vaata elu positiivset külge. Aga kas selline elu on ikka nii positiivne? Ning kas saame hukka mõista liikumispuudega inimese soovi oma elu lõpetada, kuna ta ei suuda enam nii elada? Inimesed arvavad selle teema kohta erinevalt. Raamatut lugedes mõtlesin ka esialgu, et issand kui isekas, kuidas ta saab oma lähedased maha jätta, elu ju läheb edasi ka niimoodi. Aga tegelikult see ei ole nii lihtne.

Teine oluline mõttekoht raamatus on see, et me elame vaid korra. Me ei peaks oma elu veetma mingis kindlas rutiinis, kartes proovida uusi asju. Nii avastad ühel hetkel, et elu ongi läbi ja sa pole midagi teinud. Loomulikult ei pea tahtma selliseid asju, nagu oli teinud Will: reisimine, ekstreemspordiga tegelemine jne. Need asjad nõuavad üldjuhul palju raha ning seda kõigil ju ei ole. Aga saab ka ilma rahata. Asi on suhtumises. Tuleks hoida end avatuna uuele ja silmad lahti. Proovida midagi sellist, mida sa varem ei ole teinud. Astuda oma hirmudest üle. Õppida midagi uut. See teema pani mind korralikult mõtlema. Sest ma isegi olen selline, kes mõningaid asju kardab ja ei julge proovida, kuna pole seda kunagi teinud. Üks väike lihtne näide on uisutamine. Aga neid asju on veel. Asi on põhimõttes üldiselt, mitte konkreetsetes teemades, mida sa oled või ei ole teinud. Me tõepoolest elame vaid korra.

"Mina enne sind" on väga hea lugemiselamus. See on emotsionaalne raamat. Ma pole ammu raamatu lõppedes pisarates olnud. Sa lihtsalt hakkad raamatu tegelastele kaasa elama. See on ka hariv raamat. Kui sa varem ei osanud midagi arvata liikumispuudega inimese elust, siis peale selle raamatu lugemist oled informeeritum. Ning see on mõtlemapanev raamat. Elu ja surma küsimused, missugune elu on elamisväärne, aga ka see, et tuleb ELADA, kui vähegi võimalik, mitte vegeteerida. Kasutada neid võimalusi, mis sul on. Tõeliselt inspireeriv raamat. Igaüks näeb ja peab selles loos oluliseks erinevaid asju, kuid sellest hoolimata julgen soovitada.