8.16.2013

Andrus Kivirähk. Maailma otsas: pildikesi heade inimeste elust

Tuleb tunnistada, et ammu ei ole kätte sattunud eesti kirjanike loomingut. Aga kui ma kuulsin, et Andrus Kivirähul on ilmunud uus raamat, siis vot seda ma tahtsin kindlasti lugeda. Nüüd lõpuks õnnestus sellele ka pihta saada.

Seda uudist, et Kivirähk on uue raamatu kirjutanud, kajastati otseloomulikult ka meedias, kuna tegemist on ju eesti kirjandusmaastikul piisavalt nimeka tegelasega. Kuskilt saatest jäi meelde, kuidas autor ise oma raamatu kohta ütles, et seal ei toimugi midagi, lihtsalt inimesed teevad oma argitoimetusi ja söövad. Ja tegelikult nii ongi. Ei ole mingeid maailmaraputavaid sündmusi ja intriige, ongi "pildikesed heade inimeste elust", nagu autor ka pealkirjas ütleb. Tegelasteks on Rein, kelle naine on õpetaja; Eevald, kelle naine Piret teab alati, mida mees tahtma peaks; Ülo, kes peab kõrtsi nimega Opossum ning armastab õhtuti üksi raamatuid lugeda; Jaanika, kes on väga ilus ning kellel on sadu austajaid; Kalju, kes elab oma emaga ning peseb Opossumis nõusid; saladuslik härra Immanuel, kes inimesi vaadelda armastab; Gunnar ja Oidermaa, kes elavad koos ning satuvad erinevatesse seiklustesse, nt vanaproua koera pesemine ja joomised ühissaunas ning veel mõned tegelased, kes loost läbi käivad. Iga peatükk kirjeldab nende inimeste argipäeva ja juhtumisi. Kõiki neid ühendab see, et nad käivad aegajalt Opossumis söömas ja joomas. Ning lisaks on osad neist omavahel sõbrad või satuvad täiesti juhuslikult üksteisega kokku või külla. Kõigi tegelaste peast käib loo jooksul läbi, et neil on senisest rutiinist kõrini ja tahaks rännata kuskile kaugele, maailma otsa. Kui plaanid on tehtud, siis lõpuks ollakse ikka veendunud, et hea on seal, kus parasjagu ollakse.

Selle raamatu märksõna on muhe. Kuigi raamatus justkui ei toimugi midagi, on Kivirähu kirjutamisstiil nii muhe, humoorikas ja mõnus, et ma ikka iga natukese aja tagant pugistasin mõne väljendi peale naerda. Ning ma kujutasin väga elavalt ette, missugune mõni tegelane välja nägi või mis häälega rääkis. Nt kuidas vanaproua Malle oma poja Kalju kallal koguaeg tänitas. Äärmiselt värvikad karakterid, ja tegelikult on tegu ju täiesti tavaliste inimestega.

"Maailma otsas" on väga mõnus lugemiselamus. Jah, see ei ole mingi padutõsine klassika, aga meelt lahutab kohe kindlasti. Ja tegelikult Kivirähk oma teoses filosofeerib ka. Lihtsates asjades peitub võlu. Kõik sõltub sellest, kuidas vaadata. Teekond trepist üles võib olla nagu reis teise maailma otsa.


8.08.2013

Joel Haahtela. Elena

Märkasin selle raamatu tutvustust kuskil blogis. Kuna asi huvitas, siis ei tekkinud enam küsimust. Olles raamatu läbi lugenud, võin öelda, et see tuleb lugeda läbi järjest ja korraga. Ja see võtab aega ainult paar tundi.

Raamatu on jutustatud läbi üksiku meesterahva silmade. Ühel hommikul kohtas ta pargis naisterahvast, Elenat ja otsustas teda jälgima hakata. Mees käis iga päev pargis, kus ta naist kohtas, ja enamusel kordadel kõndis naine pargist läbi. Mees vaid vaatles naist ja ei võtnud midagi ette. Tasapisi sai ta teada, kus naine käib ja mis on tema nimi, ilma teda kordagi kõnetamata. Suvel aga naine ei tulnud. Natuke uurimustööd tehes sai mees teada, kuhu naine on kadunud ning sõitis ise ka suveks linnast minema, rannikule, külla oma sõbrale. Naine pidi peatuma seal lähistel saarel. 

See on täiesti uskumatu raamat. Enamuse raamatust täidavad mehe kirjeldused. Napid seletused, kus ta käis, mida ta nägi, mida millestki arvas. Meeleolu on mõtlik ja unelev. See on väga lakooniline raamat, aga nende nappide sõnade taga on palju. Tihtipeale tabasin end mõtlemast, et vot selle lause tahaks üles kirjutada. Ma ei teagi, miks ei kirjutanud. Neid kirjeldusi lugedes mõtlesin erinevaid asju. Kindlasti seda, et nii üksik inimene ja nii romantiline igatsus. Aga samas tundus see jälitamine kohati jube. Et ta uuris välja, kus naine elab, ja hilja õhtul passis tema maja ees. 

Lõpus saab aga lugu täiesti uue pöörde. Vaid mõni lehekülg kulub paberit, et joonistuks lahti selle inimese lugu. Mees on tegelikult vana. Vot seda ma raamatu alguses ei kujutanud üldse ette. Tema naine suri aasta tagasi. Ning lõpuks mees ja Elena kohtuvad. Toimub südamlik vestlus. Kõik loksub paika. Mees leinab oma naist ning saab lõpuks ometi rahu.

See tõesti huvitav raamat ja muudab lugedes oma nägu. Alguses sa ei oska ette kujutadagi, mis lõpuks võib välja kujuneda. Kas ma soovitan seda raamatut? Otsustage ise. Stiil on väga napp, kuid need vähesed sõnad panid mõtlema. Ning lõpetuseks üks lõiguke raamatust.

"Kord tundsin ma meest, kes uskus, et inimesest saab pärast surma puu. Kuidas muidu seletada, küsis mees, et alati kui inimene sureb, kasvab kuskile puu? Mulle tuli kohe mitu seletust pähe, aga kui ma olin viivu järele mõelnud, hakkasin kahtlema. Mis siis, kui mehel ongi õigus ja meist kõigist saavad männid, haavad ja paplid või hea õnne korral jõekaldal kaarduvad hõbepajud. Ja kes on sel juhul see puu mu akna all?"