7.28.2013

Stephen Leather. Isiklik tantsija

Vahelduseks uudiskirjandusele üks varem ilmunud raamat. Tegelikult olen seda varem oma eelmises töökohas käes keerutanud ja mõelnud laenata, aga ei teagi, miks seda ei teinud. Jusiis oli tol hetkel piisavalt lugemist. Lambike pea kohal hakkas taas särama siis, kui lugesin sõbranna postitust selle raamatu kohta.

Raamatu peategelaseks on reisikirjanik Pete, kes on suunatud Taisse reisijuhti kirjutama. Ta seikleb mööda Bangkoki go-go-baare, näeb ühes silmipimestavalt kaunist tantsijat Joy'd ning armub. Pete tahab, et Joy'st saaks tema tüdruksõber ning ta teeb kõik selle nimel. Paraku ei lähe kõik päris nii, nagu ta tahab. Ta avastab, et kuigi Joy väidab, et on talle truu, on neiul tegelikult tailasest poiss-sõber. Lisaks veel palju muid valesid, mis selle segase loo paratamatu lõpu poole tüürivad.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma olin alates esimestest lehekülgedest haaratud. Esiteks saab palju teadmisi Tai kultuuri, eriti meelelahutuskultuuri kohta. Raamatu kaanel on õigusega kirjas, et "peaks olema kohustuslik kirjandus kõikidele, kes Taimaad esimest korda külastavad". Ma ei ole kunagi Tais käinud ning tõeliselt huvitav oli lugeda sealsete tavade ja kommete kohta, mida inimesed arvavad erinevatest asjadest. Näiteks üldtuntud asjaolu, et Tai on naeratuste maa. Aga tihtipeale ei ole naeratus siiras, vaid mask, et oma tahtmist saada. Kõige olulisemal kohal raamatus oli seksturism, kuidas see äri toimib. Ei saa vaielda, et ka selle teema kohta oli põnev rohkem teada saada. Teiseks on ka lugu ise äärmiselt kaasahaarav. Juba alguses lootusetuna tunduv armastuslugu, või olen mina lihtsalt skeptik. Erinevate kultuuride kokkupõrked ja seetõttu üksteisest mööda rääkimised. Väärtust lisab raamatule ka asjaolu, et peatükid on kirjutatud erinevate inimeste, mitte ainult peategelaste silme läbi. Nt Joy töökaaslased, baariomanik, Pete sõbrad jne. Ning kui erinevalt inimesed olukorda nägid. Võtame kasvõi peategelased Pete ja Joy. Ma olin alguses täiesti hämmingus, kui erinevalt nemad sama situatsiooni kirjeldasid. Pete oli kõrvuni armunud, tahtis, et Joy oleks tema tüdruksõber ja ei töötaks enam prostituudina. Ta andis neiule hakkamasaamiseks rohkelt raha. Joy jaoks aga oli tegemist äriga. Ta kinnitas Pete'le, et armastas teda lõputult, et tal ei ole kedagi teist, aga tegelikult oli tal tailasest mees, keda ta Pete antud rahaga toetas ning magas ka teiste meestega, et raha teenida. Lihtsalt uskumatu. Siinkohal tulevadki mängu kultuurilised erinevused. Kui Euroopas on prostituudi amet häbiväärne, siis Tais on olukord teisiti. Sealsed inimesed võtavad seda kui tööd. Ükski euroopa mees ei tahaks, et tema elukaaslane oleks prostituut, samas Tais ei tehta sellest probleemi. Hoopis olulisem on see, kui neiu oma kehaga teenitud rahaga peret toetab. Moraal on erinevates kultuurides täiesti erinev mõiste. Meie, eurooplaste jaoks on need naised oma keha müües täiesti amoraalsed, aga nende jaoks on auasi, kui nad toetavad oma perekonda. Vasturääkivused. Minu jaoks oli äärmiselt kummaline ka see, et sealsed naised oma mehi üleval peavad ning seda täiesti normaalseks peetakse.

Raamatu sisu tundub kohati üsna masendav, nt selle poolest, kuidas prostituudid oma klientidelt raha välja lüpsavad ja samal ajal armastust kinnitavad, ning ei saa mainimata jätta ka loo lõppu. Peategelaste suhtest ei saa asja ning Pete jaoks lõpeb asi kahtlemata halvasti. Samas ei ole kõik täiesti lootusetu. Raamatu epiloogis on kirjas, et Joy abiellub hiljem õnnelikult austraallasega. Nii et tema jaoks saabus elus täiesti uus lehekülg. Raamat pani mind ka inimsuhetele laiemalt mõtlema. Joy ja Pete suhe ei pruukinud tuksi minna ainult kultuuriliste erinevuste ja erimeelsuste tõttu, vaid võibolla nad inimestena lihtsalt ei sobinud. Pete oli liiga kahtlustav ja armukade ning kui tema naine oleks olnud nt inglanna, oleks suhe äkki samuti laiali läinud. Mine sa tea. Kuid ei saa eitada, et praeguse loo juures mängis olulist rolli peategelaste erinev kultuuriline taust. Aga kui asi kuidagi kokku võtta, siis oli tegemist väga huvitava, mõtlemapaneva, kaasahaarava ja intrigeeriva lugemisega. 

Jonathan Safran Foer. Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Taas üks raamat "Moodsa aja" sarjast. Käisin maal ja mida ma seal ikka teen, eksole. Paar õhtut selle raamatuga oli parim kvaliteetaeg, ausalt. Ja seda pole ammu juhtunud, et peale raamatu lõpetamist silmad märjad on. Meeleolu oli lihtsalt selline, emotsioone oli nii palju.

Raamatus on teiste lugude kõrval kaks suurt lugu. Ühe peategelaseks on 9-aastane Oskar, kelle isa sai surma kurikuulsal 9. septembril, kui kukkusid kokku Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid. Poiss ei suuda isa surmaga kuidagi leppida ning paneb pahaks, et ema näiliselt eluga edasi on läinud ja ühe mehega kohtub. Oskar on üsna eriline poiss, tal on huvitav maailmanägemus ning omamoodi paranoiad. Ühel päeval avastas ta isa asjade hulgast ühe pisikese võtme ning otsustas teada saada, missuguse luku see võti lahti keerab. Ta paneb paika plaani ning asub tegutsema. Otsingute käigus kohtub ta väga erinevate inimestega, kellel on väga erinevad ja põnevad elulood. Missuguse luku see võti lahti tegi, ma teile ei ütle, vaid jätan avastamiseks. Paralleelselt Oskari looga jutustatakse tema vanaema ja vanaisa lugu. Peatükid on kordamööda ühe ja teise silme läbi. Nende elulugu on kohati uskumatuna tunduv, samas paljude inimeste elutee sai peale teist maailmasõda hoopis uue pöörde.

See on kurb raamat. Kuid peale kurbade juhtumiste, kus inimesed on pidanud erinevatel põhjustel oma lähedastest lahkuma, on raamatus ka tohutult siirust ja soojust ning huumoritki. Lapsed näevad maailma omamoodi ning autor on suutnud seda eriti hästi edasi anda. Lisaks erinevate inimeste elulugudele on raamatusse pikitud huvitavaid fakte, mille peale pole mõelnudki.

Ma olen emotsionaalne lugeja. Kindlasti on oluline, et raamatus oleks huvitav süžee ja tegelased, aga tihtipeale jääb mulle rohkem meelde emotsioon, mille raamat minus tekitas, kui see, mis viimase üksikasjani raamatus juhtus. See raamat andis mulle uskumatu emotsioonide laengu, tekitas vaimustust ja pani kaasa elama. Inimestel on erinevad eelistused, mida keegi raamatust otsib, kuid ma olen kindel, et sellest teosest leiab igaüks endale midagi. Kindel lugemissoovitus, garanteerin, et te ei pettu. 

7.23.2013

John Burnside. Uppumiste suvi

Ma lihtsalt ei saa üle ega ümber "Moodsa aja" sarja raamatutest. Kui vaadata käesolevat blogi, siis enamus kirjeldatud raamatutest pärinevad nimetatud sarjast. Ja pean tunnistama, et absoluutselt kõik raamatud, mida sealt olen lugenud, on head. Head, omanäolised, põnevad.

Varem, kui töötasin rahvaraamatukogus, oli ligipääs uutele raamatutele lihtne ning sain peaaegu alati lugeda seda, mida tahtsin. Nüüd, nn tavalugejana, tutvun uue kirjandusega peamiselt raamatupoodide kodulehtedel ning kui tahan raamatukogust midagi uut laenata, on see enamasti väljas. Tüütu. Õnneks on mul raamatukogus tutvusi ning aegajalt ma neid ka kasutan, et huvipakkuvat kirjandust kiiremini kätte saada. "Uppumiste suvega" nii oligi. Kõne kontaktisikule ja siis öeldi, millal võin järgi tulla :)

Raamatu sündmustik on kirjeldatud läbi noore neiu Livi silmade. Liv on omaettehoidev ja üksindust armastav neiu, kes elab koos emaga, kuulsa maalikunstniku Angelika Rossdaliga, kaugel Norras, põhjapolaarjoone lähedal. Liv on just lõpetanud keskkooli ning ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ta lükkab otsustamist edasi ning veedab oma suve niisama passides, looduses ringi uidates, raamatuid lugedes ja naabrite järgi luurates. Justnimelt, naabriks on omamoodi vanapapi, kes üürib välja väikest majakest, kus siis erinevad inimesed peatuvad. Seesama vanapapi on Livi ainus sõber. Tema juures käib neiu kohvi joomas, aega veetmas ja jutte kuulamas. Vanamees jutustab igasuguseid müütilisi ja uskumatuid lugusid trollidest ja muudest üleloomulikest olenditest. 

Livi ema on ka erak ja üksiklane. Kuulus maalikunstnik, kes segastel asjaoludel kolis kaugele põhja, tsivilisatsioonist eemale. Livi suhe emaga on kummaline, aga paigas. Mõlemad on omaettehoidvad ja austavad teineteise piire, käies nagu kassid üksteisest mööda. Üleliigseid küsimusi ei küsita ning teisel lastakse rääkida siis, kui inimene ise tahab. Ema ja tütre argirutiini oluline osa on kosilased, kes käivad ema juures laupäeviti teed ja kooke söömas. Kosilased on erinevad meesterahvad, kes on kunstnikust huvitatud, kuid imetlevad teda vaid eemalt ning ei võta ühtegi sammu ette. 

Tundub, et Livil on igav elu, eksole. Elu kahekesi koos emaga, kes enamuse oma ajast veedab ateljees ja ei suhtle peaaegu üldse. Elu ilma sõpradeta, ainukeseks kaaslaseks imelik vanamees. Üksinda veedetud päevad, looduse imetlemine ja elu üle juurdlemine. Sel konkreetsel suvel, mida raamatus kirjeldatakse, aga juhtub midagi eriskummalist. Lühikese vahega upub kaks poissi, äärmiselt segastel asjaoludel. Livi sõber vanamees kahtlustab huldra't, kauni neiu kuju võtvat vaimu, kes noori mehi surma ahvatleb minema. Käesolevas loos on huldra'ks üks hulkuri olemisega neiu, kes poistega hästi läbi sai. Selsamal suvel kolib naabrite juurde üürimajakesse üks veider mees, Martin Crosbie. Livile ta esialgu ei meeldinud, aga siiski leidis ta midagi huvitavat tema juures, et teda luurata ja isegi mõned korrad otse suhelda. Ükskord, kui meest ei olnud kodus, läks neiu tema majakesse ning avastas, et mehe arvutis on kaust noorte neidude piltidega. Ka Livist oli seal pilte. Neiu otseloomulikult solvus ning üritas meest igati vältida. Sündmuste edasi arenedes aga upub seesama mees, täpselt sama kummalistel asjaoludel, kui noored poisid. Ning asjasse on segatud seesama neiu, Maia, keda ka uppunud poistega koos nähti. Liv üritab mõistatust lahendada. Vahepeal tuleb mängu ka Livi isa, mees, kellest neiu midagi ei teadnud, isegi nime mitte.

"Uppumiste suvi" on põnev raamat. Esmapilgul võib ju tunduda, et seal ei toimu midagi, lehekülgi katavad erakust neiu sisemonoloogid, kuid tegelikult on lugu mitmekihiline. Lugeja saab ülevaate erinevate inimeste olemusest, samuti põhjamaade mütoloogiast ja loodusest. Karakterid on huvitavad ja omanäolised. Lisaks pani mõtlema asjaolu, et miks kirjutab inglane (täpsustus: šotlane) Norrast, sealsetest inimestest, kultuurist ja loodusest. Olemas on põnevuslugu ja ääri-veeri isegi väike armastuslugu. Mulle tohutult meeldis selle raamatu meeleolu. Selline unenäoline, kohati uimane, samas müstiline ja isegi veidi sünge. Raamatus mängibki tegelikult peaosa keskkond: müstiline loodus kidurate taimedega, polaarpäeva imeliselt valged ööd, mis ajavad inimesed hulluks. Autori sõnakasutus on suurepärane ja ilmselt tuleb kiita ka tõlkijat, kes asja on suutnud edasi anda. Lisaks jäetakse lugejale mõtlemisruumi, et toimuvast ise aru saada ja seda tõlgendada. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahtiseks, aga samas, eks see oligi seesama mõtlemisruum, mida eespool just mainisin. 

Inimeste kirjanduslikud huvid on erinevad. Kellele meeldivad krimkad, kellele romanilised lood. Käesolev raamat on müstikaga segatud põnevik, mis kulgeb aeglases, kuid kindlas rütmis. Ma ei saa vastutada, et see raamat kõigile meeldiks, kuid mina olin haaratud ning soovitan kindlasti.