6.29.2013

Matthew Quick. Õnneteraapia

Kuidagi on juhtunud nii, et vahepeal oli päris pikk lugemispaus. Aga kuna mul algas puhkus, siis oli raamatukogu külastamine ja endale lugemismaterjali toomine lausa kohustuslik. See raamat on mulle silma ja kõrva jäänud seetõttu, et alles hiljuti linastus selle põhjal film. Kahjuks ma filmi vaatama ei jõudnud, aga kuna nii filmi treiler kui raamatut tutvustav info tundus põnev, otsustasin asja kallale asuda. Ja nagunii on raamatud alati paremad kui filmid. Ok, mõni film on väga hästi tehtud, aga sinna ei saa kogu raamatu sisu mahutada. Aga eks film ole ka teistmoodi meedium kui raamat. See selleks.

Raamatu peategelaseks on Pat - mees, kes vabanes just hullumajast, seljataga lahutatud abielu, kuigi lahutusest endast ta midagi eriti ei mäleta, aga tahab oma naist endiselt tagasi. Mees asub elama ema juurde, sööb rohtusid ja külastab terapeuti, et vaimselt paraneda ning teeb tohutult trenni, et oma endist naist tagasi võita. Ta on kindel, et heas füüsilises vormis olles võlub ta eksi kindlasti ära. Konks on aga selles, et ta ei mäleta ajast, mil ta oli hullumajas, eriti midagi. Pat ise arvab, et ta oli seal mõned kuud, kuid tegelikult oli neli aastat. Pat ei mäleta, miks ta hullumajja sattus ning mis asjaoludel tema abielu lahutati. Sõbrad ja pere üritavad teda tagasi tuua tavaellu, aitavad teda igati ja üritavad talle selgeks teha, et ta ei saa oma eksi tagasi. Vahepeal saab mees tuttavaks Tiffanyga, kel on omad deemonid, millega võidelda ning kes samuti üritab minevikusündmustest üle saada ja eluga edasi minna. Nende vahel tekib veidi eriskummaline, aga soe sõprus. Naine otsustab meest aidata, et viimane saaks oma eksist üle ning korraldab selleks väikse petuskeemi. Peale naiste-meeste vaheliste suhete on siin olulisel kohal ka pere - ema, poja ja isa vahelised suhted, erinevates kombinatsioonides. Raamatul on häppi end, aga oma eksi ei saa Pat tagasi. Võite ise arvata, kelle ta leiab.

Tegemist on väga ladusalt kirjutatud raamatuga. Üle pika aja üks selline lugemiskogemus, kui ei saanud raamatut käest panna ning lugesin selle mõne tunniga läbi. Sisu poolest on tegemist suhtedraamaga, või kui otse öelda, siis naistekaga, aga õnneks täitsa viisakas lugemiselamus. Mõned asjad olid küll ette-ennustatavad, aga samas oskas autor hoida põnevust. Ning peale segaste suhete on raamatus ka sügavamaid mõtteid. Patil on huvitav ettekujutus, et tema elu on justkui film, mille on lavastanud Jumal. Samuti pakuvad mõtteainet siseheitlused, asjadest üle saamine ning eluga edasi minemine. Meie kõigi elus on olnud raskeid hetki, kus oleme pidanud iseendaga võitlema ning kindlasti on "Õnneteraapias" mõned kohad seetõttu mõtlema ja kaasa elama panevad. Huvitav on ka see, kuidas inimese mõistus töötab. Rasked hetked võib ta ära blokeerida, nii et inimene neid ei mäleta, aga mingi aja pärast tuleb kõik taas meelde. Lisaks on raamatus veel palju Ameerika jalgpalli - sport, mis meie kultuuriruumis on üsna võõras, aga samas ma saan fenomenist aru. Eestis (ja ka Euroopas) on nn tavalise jalgpalliga sama lugu, et see on omaette ühiskonnanähtuse staatuses. Ma ise olen üsna spordikauge inimene, aga saan aru, et igaühel on miski, mis võlub ja tõmbab. Kellele on selleks asjaks sport, teistele jälle miski muu. Kui nn klassikalised naistekad on kirjutatud läbi naiste vaatenurga, siis siin oli tegevustiku kirjeldajaks mees. Täitsa huvitav oli lugeda, kuidas tema maailma nägi ja mida asjadest arvas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli kaasahaarava, lõbusa ja huvitava raamatuga. Mingit sügavat filosoofilist teadmist siit vast ei leia, aga head meelelahutust pakkus see küll. Seega julgen soovitada küll.