5.02.2013

John Updike. Brasiilia

See on kummaline, kuidas iga raamatu jaoks on õige aeg ning raamat justkui märkamatult ise valib selle aja, millal lugeja seda lugema hakkab. Alati ei alusta ma raamatu lugemist siis, kui see raamatukogust on laenatud, vaid teinekord tulevad teised teosed vahele, mille olen hiljem laenanud. Seejärel, kui kõik teised raamatud on loetud ja tähtaeg tiksumas, asun esimesena laenatud asja kallale ning siis imestan, miks ma varem lugema ei hakanud. "Brasiiliaga" oli täpselt selline lugu.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et teos esindab maagilist realismi ning justnimelt maagiline on õige sõna "Brasiilia" kirjeldamiseks. See on kohati absoluutselt uskumatu ja ootamatu, suur ja ilus lugu, kus lisaks armastusloole on taustaks ka Brasiilia olustikku ja kultuuri. Brasiilia on meie jaoks eksootika, see kliima, need rannad, inimeste meelelaad. Seda raamatut lugedes satuks justkui isegi sinna ning tagasi reaalsusesse kukud paraja põntsuga.

Kui raamatu kallale asusin, siis alguses tundus, et see meenutab ühte lugemiselamust, mida siin hiljuti kirjeldasin, "Seks ja Stravinsky", kus peategelasteks oli samuti valge neiu ja tõmmu noormees, aga sellega sarnasus ka piirdub. Lugu põhineb Tristani ja Isolde legendil. Kahjuks ei ole ma seda lugu ise lugenud ning kirjandustundidest kuuldu on ammu meelest läinud. Muidu oleks lugedes olnud ilmselt veel mõtlemis- ja võrdlemisainet. Aga need, kel nimetatud legend tuttav, saavad raamatu sisu sellega võrrelda ning näha, kuidas kirjanik seda on kasutanud. Tegevus toimub aastatel 1966–1988 Brasiilias. Kuumal Copacabana rannal kohtuvad rikka diplomaadi tütar, blond ja kahvatu Isabel ja vaene vargapoiss, mustanahaline Tristao. Kuna Isabeli isa nende suhtele kohe veto peale paneb, siis põgenevad noored läbi Brasiilia. Aastaid kestva seikluse käigus juhtub nendega uskumatuid asju. Tristao töötab kullakaevanduses, samal ajal kui Isabel prostituudina lisaraha teenib; nad ekslevad džunglis ja satuvad orjusesse, kus Isabel taaskord teise mehe naiseks saab ja mees orjana töötab; nad jäävad ilma oma lastest ja jõuavad peaaegu näljasurma piirile; ning kõige kummalisem kõigist lugudest - peategelaste nahavärv muutub, ehk Isabelist saab must ja Tristaost valge. Noorte armastus on aga kõikevõitev ja elab need katsumused üle. Katsumused, mille käigus tavalised inimesed ammu teineteist jätaks. Imelik ja imeline lugu ühtaegu. Raamat on mitmekihiline, rääkides armastuse loo, kasutades muistseid legende ning kirjeldades samal ajal Brasiilia elu-olu, kultuuri ja loodust. Nõrganärvilistele on ehk mõned kirjeldused noorte suhtest ja eksperimentidest liiast, samas, raamatu eesmärk ei ole just neid eksperimente kirjeldada, vaid raskuskese on hoopis mujal. Ning samuti ei ole tegemist imala naistekaga, nagu võib oletada sõnapaari "kõikevõitev armastus" põhjal, vaid selles raamatus on hoopis rohkem peidus. Olen kindel, et igaüks leiab lugedes just oma loo, mis kõige rohkem imponeerib ja meelde jääb. Minu jaoks oli see lihtsalt vaimustav kompott. Kas ma soovitan? Otseloomulikult!

Veel mõtteid nimetatud raamatu kohta saate lugeda siit.