4.25.2013

Daniel Glattauer. Igavesti sinu

Daniel Glattaueri eelmised raamatud "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet" meeldisid mulle. Ka käesolev raamat, "Igavesti sinu", oli mõnus lugemiselamus. Autori lakooniline stiil jätab hingamis- ja mõtlemisruumi.

Lugejani tuuakse üks mitte kõige traditsioonilisem armastuslugu. Alguses on kõik roosiline. Kena ja vallaline naine Judith saab tuttavaks Hannesega. Mees külvab ta üle tähelepanuavaldustega, naine on meelitatud. Suhe areneb tormilise kiirusega. Ja siis hakkavad asjad viltu kiskuma. Judithile tundub, et suhe areneb liiga kiiresti, et mehe tähelepanu on liiga lämmatav. Kui naine otsustab aja maha võtta, ei saa mees sellest aru ja külvab naise endiselt üllatuste ja kingitustega üle. Mingi hetk saab Judith aru, et Hannes jälitab teda. Mis kõige hullem, kui naine oma sõpradele juhtunust räägib, on sõbrad mehe poolt ja arvavad, et naine dramatiseerib üle. Judith muutub paranoiliseks ja satub hullumajja. Kui hullumajast välja saades arvab naine, et mehe jälitusmaania oli ainult tema peas, siis ta eksib. Hannes ei ole sugugi nii ideaalne mees, nagu väljaspoolt paistab.

Kui raamatut lugema hakkasin, siis esialgu tundus, et lugu meenutab Caroline Brehat'i "Ma armastasin manipulaatorit", aga süžeed on siiski täiesti erinevad. "Igavesti sinu" on kirjutatud mõnusalt napilt ja lakooniliselt. Pealkirjast ei maksa end heidutada lasta, ees ei oota mitte lääge suhte kirjeldus, vaid alguses ilusa ja romantilisena tunduv lugu saab ootamatu pöörde. Raamatus on põnevust ja mõtlemisainet ning enne ei saa seda käest panna, kui viimanegi lehekülg loetud. Mind pani küll kaasa elama ja mõtlema, pluss mõnus ajaviide paariks tunniks - mida veel tahta.

4.14.2013

David Foenkinos. Delikaatsus

Seda raamatut ootasin ma tükk aega. Apollo raamatupoe kodulehel äsjailmunud raamatutega tutvudes tekkis kohe asja vastu huvi, aga nagu kiuste oli raamatukogudes nimetatud teos koguaeg välja laenutatud. Uudiskirjanduse asi, eksole. Seda suurem aga oli rõõm, kui raamatu kätte sain ning lugema asusin. Tegelikult sain raamatu juba varem, aga kuna käisin silmade laseroperatsioonil, siis ei julgenud kohe peale oppi lugema hakata, et silmi mitte liigselt koormata. Aga asja kallale.

Raamatu peategelaseks on noor naine Nathalie, kel on imeline abielu. Francois on tema hingesugulane, tema teine pool. Ootamatult mees aga sureb ning naine peab eluga edasi minema. Nathalie matab end töösse, et leinaga hakkama saada. Ülemus viskab talle silma, aga Nathalie on mehe võrgutuskatsete suhtes täiesti külm. Elu kulgeb vaikselt töö rütmis, kui eneselegi ootamatult Nathalie suudleb oma kolleegi Markust. Aegamisi areneb sellest meeldimine ja armastus.

Raamatu pealkiri iseloomustab teost suurepäraselt. See on delikaatne raamat, midagi ei öelda julmalt ja otse, vaid jäetakse lugejale mõtlemisruumi. Raamat on täis vihjeid ja pisiasju, mis annavad mõtlemisainet. Kirjutamisstiil on napp, aga siiras ja soe. Raamatust lausa õhkub armsust ja natuke ka nostalgiat. Siin on toodud mitu armastuslugu, osad õnnelikud, teised õnnetud, osad ühepoolsed, teised jälle vastastikused. Võiks ju mõelda, et kui räägitakse armastusest, siis on tegu automaatselt naistekaga, aga ei ole. See on väga stiilne ja väljapeetud raamat. Ja tekitab unistava meeleolu, kus aeg justkui peatub. Seega soovitan kindlasti.

Veel arvamusi saate lugeda siit ja sealt.

4.01.2013

Barbara Trapido. Seks & Stravinsky

See on raamat sarjast "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama" ehk alguses ma ei saanud kuidagi lainele, aga lõpp tuli kiiresti. Raamatu valimisel ei lasknud ma end pealkirjast häirida, olin üsna kindel, et tegemist ei ole Kamasuutraga ja mul oli õigus. Stravinsky nimi aga ei ole pealkirjas niisama, tema balletti "Pulcinella" oli teoses mainitud korduvalt ning see oli omamoodi siduvaks elemendiks.

Raamatu tagakaanel on sisu kirjelduseks öeldud „21. sajandi multikultuurne muinasjutt“ ja tegelikult sellega tegu ongi. Kokku saavad vastandid, pikk, blond ja konkreetne Caroline ja lühike, tõmmu ja boheem Josh. Noored leiavad teineteist, kolivad kokku elama, saavad lapse. Risti nende teel seisab ees ja loobib kaikaid kodaratesse Caroline'i ema, keda tuleb rahaliselt aidata, nii et noorte enda elu kohati üsna keeruline on. Raamatut lugedes tundus mulle, et need kaks ei armasta teineteist tegelikult, vaid see oli selline nn mugavusabielu.

Sama lugu on juhtunud Hattie ja Hermaniga. Nad on äärmiselt erinevad inimesed, Hattie on pisike ja habras, Herman suur, tugev ja võimukas. Nad on samuti ühise elu üles ehitanud ja lapsedki saanud, aga Hattie tunneb, et see pole enam päris see. Muide, Hattie on Joshi eks.

Võib öelda, et tõuke edasistele sündmustele annab Caroline'i ema surm. Josh on ära sõitnud oma kodumaale konverentsile (ja ka Hattie juurde, aga seda Caroline ei tea), tütar Zoe on Prantsusmaal õpilasvahetuses. Caroline leiab ema testamendi, kui ema on haiglas, ja saab teada, et ta on lapsendatud ja ema on teda petnud. Ema oli tegelikult kogunud sääste ja ei olnud sugugi vaene, kuigi Caroline pidi talle igakuist elatusraha maksma. Naine läheb marru ja asub tegutsema. Kõigepealt teeb ta ema pangakonto tühjaks. Seejärel hävitab ta testamendi, kuna seal jäeti teda peaaegu tühjade kätega ja maja, mille tema emale ostis, jäeti Janetile, ema päristütrele. Kui ema sureb, ei korralda ta talle matuseid, vaid viskab tema tuha prügikonteinerisse. Seejärel sõidab ta Prantsusmaale, et oma tütar sealt ära tuua ning siis Lõuna-Aafrikasse, et oma mehele järgi minna.

Kui naine Aafrikasse kohale jõuab, kohtub ta Hermaniga ning nende vahel lahvatab leek. Vahepeal on ka Hattie ja Josh teineteist leidnud. Toimub paaride vahetus, nii seebikalik nagu see ka ei tundu. Kui enne olid koos väga erinevad inimesed, siis nüüd leitakse hingesugulased.

Raamatu tegevustik on edasi antud läbi tegelaste silmade. Peale Hattie, Hermani, Joshi ja Caroline'i on raamatus ka Jacki lugu, kes oli Joshi kasupere mustanahalise teenijanna poeg. Lisaks on veel peatükid läbi Zoe ja Cat'i silmade, kes olid siis peategelaste tütred.

Raamatus avaneb suhete ja kultuuride sasipundar. Põrkuvad vastandid: mustanahalised ja valged, Aafrika ja Euroopa. Otsitakse uut idenditeeti ja taasleitakse vana. Lugu on kirja pandud huvitavalt ja kaasahaaravalt, kuigi kohati kisub natuke seebikalikuks ära. Aga jusiis see oligi nii mõeldud. Minu jaoks oli tegemist eelkõige hea meelelahutusega, aga sisus on ka kultuurilist ja ajaloolist tausta, kui ainult inimsuhetest lugeda ei taha. Seega, täitsa huvitav lugemiskogemus, kui seebika osa koha pealt silm kinni pigistada.