Eelmisel nädalavahetusel külastasin oma eelmist töökohta Pirita raamatukogu. Peale nostalgiahetkede ja meeldiva vestluse endiste kolleegidega sain ka hea noosi raamatuid. Asusin kohe saagi kallale ning esimesena sattus kätte üks Rootsi krimka. Võib ju mõelda, et peale Stieg Larssonit on kõik rootslased krimkasid kirjutama hakanud, aga tegelikult tuleb see neil ka hästi välja. Anders de la Motte [geim] oli täitsa meelelahutuslik ja hoogne lugu.
Raamatu tegevustiku keskmes on õe Rebecca Normeni ja venna Henrik Pettersoni ehk HP lood. HP on paras looder ja pisisuli, kes suitsetab kanepit, tööl ei viitsi käia ja tegeleb väikestviisi varastamisega. Ükskord rongiga sõites leiab ta mobiiltelefoni, mille ta otseloomulikult ära varastab. Telefon hakkab talle saatma sõnumeid ning just tema nimele, milles kutsutakse teda ühte mängu mängima. Kuna võimalus on võita feimi ja sulli, võtab HP väljakutse vastu. Mängu käigus tuleb tal sooritada erinevaid tegusid, nt keerata lahti poldid ühe juristi auto velgede küljest, selle tegevuse käigus mitte vahele jääda ning samal ajal filmida kogu lugu, et pärast klipp üles laadida. Hästi sooritatud teo eest saab ta punkte ja raha. Samuti kommenteeritakse klippe ning see on poisile vägagi motiveeriv. Algul tundub kõik lõbus ja tore, aga tembud, mida tuleb teha, muutuvad ajaga üha riskantsemaks ja kriminaalsemaks. Tundub, et mäng sõna otseses mõttes mängib temaga. Üheks ülesandeks oli visata telliskivi sillalt alla politseiauto peale. Viskamise hetkel ta ei teadnud, aga selles autos oli tema õde. Üks mängureeglitest oli see, et kellelegi ei tohi mängust rääkida. HP eksib selle reegli vastu ning siis hakkavad hirmutavad asjad juhtuma. HP korter pannakse põlema ja teda üritatakse mitmel viisil ära tappa. Kuna asjad hakkavad viltu vedama, siis otsustab HP mängule tagasi teha.
Rebecca Normen on oma venna täielik vastand. Ta on politseinik, kelle karjäär edeneb suurepäraselt, aga selle arvelt ei ole tal eriti isiklikku elu. Ühel hetkel aga on ka tema mängu segatud, oma venna kaudu. Samuti on tema minevikus asju, mis teda ikka kummitavad. Raamatu lõpuks klaarib Rebecca oma kapiluukeredega arved ning saab hingerahu tagasi.
Ma ei ole tegelikult suurem asi krimkade lugeja ja seetõttu võibolla ei oska kõige adekvaatsemalt selliseid raamatuid hinnata. Ma lähtun oma sisetundest ja kui raamat mulle meeldib, siis nii ongi. [geim] on ladusalt ja hoogsalt kirjutatud, pinget hoitakse edukalt kuni lõpuni. Kuigi raamatu karakterid ei pruugi olla just maailma kõige originaalsemad ja ka tegevustikus võib esineda sarnaseid elemente mõnede teiste raamatutega, siis sellest hoolimata raamat mulle meeldis. See hoidis mind enda küljes kinni ning paari õhtuga oligi läbi. Ainukese asjana häiris veidi see, et raamat oli tihedalt täis pikitud ingliskeelseid väljendeid. Ja põhjuseks ei ole see, et ma inglise keelega läbi ei saaks, saan küll, aga nende väljendite rohkus jättis veidi punnitatud mulje. Mõni üksik sõna siin seal oleks täiesti ok, aitaks autoril paremini edasi anda emotsiooni, kuid neid väljendeid oli kuidagi liiga palju.
Anders de la Motte krimkast ei leia te midagi põhjapanevat ja uut, aga sellest hoolimata on tegemist tempoka ja põneva looga, seega hea meelelahutusega. Julgen soovitada küll.
Raamatu tegevustiku keskmes on õe Rebecca Normeni ja venna Henrik Pettersoni ehk HP lood. HP on paras looder ja pisisuli, kes suitsetab kanepit, tööl ei viitsi käia ja tegeleb väikestviisi varastamisega. Ükskord rongiga sõites leiab ta mobiiltelefoni, mille ta otseloomulikult ära varastab. Telefon hakkab talle saatma sõnumeid ning just tema nimele, milles kutsutakse teda ühte mängu mängima. Kuna võimalus on võita feimi ja sulli, võtab HP väljakutse vastu. Mängu käigus tuleb tal sooritada erinevaid tegusid, nt keerata lahti poldid ühe juristi auto velgede küljest, selle tegevuse käigus mitte vahele jääda ning samal ajal filmida kogu lugu, et pärast klipp üles laadida. Hästi sooritatud teo eest saab ta punkte ja raha. Samuti kommenteeritakse klippe ning see on poisile vägagi motiveeriv. Algul tundub kõik lõbus ja tore, aga tembud, mida tuleb teha, muutuvad ajaga üha riskantsemaks ja kriminaalsemaks. Tundub, et mäng sõna otseses mõttes mängib temaga. Üheks ülesandeks oli visata telliskivi sillalt alla politseiauto peale. Viskamise hetkel ta ei teadnud, aga selles autos oli tema õde. Üks mängureeglitest oli see, et kellelegi ei tohi mängust rääkida. HP eksib selle reegli vastu ning siis hakkavad hirmutavad asjad juhtuma. HP korter pannakse põlema ja teda üritatakse mitmel viisil ära tappa. Kuna asjad hakkavad viltu vedama, siis otsustab HP mängule tagasi teha.
Rebecca Normen on oma venna täielik vastand. Ta on politseinik, kelle karjäär edeneb suurepäraselt, aga selle arvelt ei ole tal eriti isiklikku elu. Ühel hetkel aga on ka tema mängu segatud, oma venna kaudu. Samuti on tema minevikus asju, mis teda ikka kummitavad. Raamatu lõpuks klaarib Rebecca oma kapiluukeredega arved ning saab hingerahu tagasi.
Ma ei ole tegelikult suurem asi krimkade lugeja ja seetõttu võibolla ei oska kõige adekvaatsemalt selliseid raamatuid hinnata. Ma lähtun oma sisetundest ja kui raamat mulle meeldib, siis nii ongi. [geim] on ladusalt ja hoogsalt kirjutatud, pinget hoitakse edukalt kuni lõpuni. Kuigi raamatu karakterid ei pruugi olla just maailma kõige originaalsemad ja ka tegevustikus võib esineda sarnaseid elemente mõnede teiste raamatutega, siis sellest hoolimata raamat mulle meeldis. See hoidis mind enda küljes kinni ning paari õhtuga oligi läbi. Ainukese asjana häiris veidi see, et raamat oli tihedalt täis pikitud ingliskeelseid väljendeid. Ja põhjuseks ei ole see, et ma inglise keelega läbi ei saaks, saan küll, aga nende väljendite rohkus jättis veidi punnitatud mulje. Mõni üksik sõna siin seal oleks täiesti ok, aitaks autoril paremini edasi anda emotsiooni, kuid neid väljendeid oli kuidagi liiga palju.
Anders de la Motte krimkast ei leia te midagi põhjapanevat ja uut, aga sellest hoolimata on tegemist tempoka ja põneva looga, seega hea meelelahutusega. Julgen soovitada küll.
