3.06.2013

Anders de la Motte. [geim]

Eelmisel nädalavahetusel külastasin oma eelmist töökohta Pirita raamatukogu. Peale nostalgiahetkede ja meeldiva vestluse endiste kolleegidega sain ka hea noosi raamatuid. Asusin kohe saagi kallale ning esimesena sattus kätte üks Rootsi krimka. Võib ju mõelda, et peale Stieg Larssonit on kõik rootslased krimkasid kirjutama hakanud, aga tegelikult tuleb see neil ka hästi välja. Anders de la Motte [geim] oli täitsa meelelahutuslik ja hoogne lugu.

Raamatu tegevustiku keskmes on õe Rebecca Normeni ja venna Henrik Pettersoni ehk HP lood. HP on paras looder ja pisisuli, kes suitsetab kanepit, tööl ei viitsi käia ja tegeleb väikestviisi varastamisega. Ükskord rongiga sõites leiab ta mobiiltelefoni, mille ta otseloomulikult ära varastab. Telefon hakkab talle saatma sõnumeid ning just tema nimele, milles kutsutakse teda ühte mängu mängima. Kuna võimalus on võita feimi ja sulli, võtab HP väljakutse vastu. Mängu käigus tuleb tal sooritada erinevaid tegusid, nt keerata lahti poldid ühe juristi auto velgede küljest, selle tegevuse käigus mitte vahele jääda ning samal ajal filmida kogu lugu, et pärast klipp üles laadida. Hästi sooritatud teo eest saab ta punkte ja raha. Samuti kommenteeritakse klippe ning see on poisile vägagi motiveeriv. Algul tundub kõik lõbus ja tore, aga tembud, mida tuleb teha, muutuvad ajaga üha riskantsemaks ja kriminaalsemaks. Tundub, et mäng sõna otseses mõttes mängib temaga. Üheks ülesandeks oli visata telliskivi sillalt alla politseiauto peale. Viskamise hetkel ta ei teadnud, aga selles autos oli tema õde. Üks mängureeglitest oli see, et kellelegi ei tohi mängust rääkida. HP eksib selle reegli vastu ning siis hakkavad hirmutavad asjad juhtuma. HP korter pannakse põlema ja teda üritatakse mitmel viisil ära tappa. Kuna asjad hakkavad viltu vedama, siis otsustab HP mängule tagasi teha.

Rebecca Normen on oma venna täielik vastand. Ta on politseinik, kelle karjäär edeneb suurepäraselt, aga selle arvelt ei ole tal eriti isiklikku elu. Ühel hetkel aga on ka tema mängu segatud, oma venna kaudu. Samuti on tema minevikus asju, mis teda ikka kummitavad. Raamatu lõpuks klaarib Rebecca oma kapiluukeredega arved ning saab hingerahu tagasi.

Ma ei ole tegelikult suurem asi krimkade lugeja ja seetõttu võibolla ei oska kõige adekvaatsemalt selliseid raamatuid hinnata. Ma lähtun oma sisetundest ja kui raamat mulle meeldib, siis nii ongi. [geim] on ladusalt ja hoogsalt kirjutatud, pinget hoitakse edukalt kuni lõpuni. Kuigi raamatu karakterid ei pruugi olla just maailma kõige originaalsemad ja ka tegevustikus võib esineda sarnaseid elemente mõnede teiste raamatutega, siis sellest hoolimata raamat mulle meeldis. See hoidis mind enda küljes kinni ning paari õhtuga oligi läbi. Ainukese asjana häiris veidi see, et raamat oli tihedalt täis pikitud ingliskeelseid väljendeid. Ja põhjuseks ei ole see, et ma inglise keelega läbi ei saaks, saan küll, aga nende väljendite rohkus jättis veidi punnitatud mulje. Mõni üksik sõna siin seal oleks täiesti ok, aitaks autoril paremini edasi anda emotsiooni, kuid neid väljendeid oli kuidagi liiga palju.

Anders de la Motte krimkast ei leia te midagi põhjapanevat ja uut, aga sellest hoolimata on tegemist tempoka ja põneva looga, seega hea meelelahutusega. Julgen soovitada küll.

3.01.2013

David Mitchell. Varikirjas

Ma lugesin ühte tõeliselt head raamatut, nimelt David Mitchelli "Varikirjas". Kuigi autoril on eesti keeles ka varem raamat ilmunud, kuulus filmiks lavastatud "Pilveatlas", oli see minu jaoks esimene kokkupuude selle kirjanikuga. Peab mainima, et sain nii hea lugemiselamuse, et tahan kindlasti ka "Pilveatlast" lugeda, kuna mulle meeldib Mitchelli stiil.

"Varikirjas" koosneb erinevatest jutustustest, mis on tegelikult omavahel seotud. Oma loo räägivad nt Jaapani viimsepäevasekti liige, Tokyos ühes plaadipoes töötav noormees, Hongkongi investeerimisfondi juht, kultuurirevolutsiooni üle elanud vana hiinlanna, kehatu vaim, kes rändab inimperemehi kasutades Mongoolias, kunstigaleriis töötav vene naine, kelle mees tegeleb väga kahtlaste äridega, öise raadiosaate juht jne. 

Kõik lood on kirjutatud kaasahaaravalt ja põnevalt ning on täis pikitud omapäraseid ja huvitavaid mõtteid. Raamatus on suurepärased kirjeldused ja tegevuskohad ning avaneb kirju karakterite galerii. Vahva on ka see, et kuigi tegemist ei ole romaaniga, on kõik lood omavahel kokku põimitud, sisaldades korduvaid tegelasi ja läbivaid ideid. Nt Hongkongi investeerimisfondi juht ronis pühale mäele, kus elas vana hiinlanna, Buddha kuju vaatama; samuti nägi seesama mees plaadipoes töötavat noormeest; kehatu vaim helistas öisesse raadiosaatesse jne. 

Jutu- ja novellikogusid on tegelikult mõnus lugeda. Sellistes raamatutes on palju erinevaid lugusid, millele kaasa elada. Samuti ei juhtu midagi hullu, kui lugemisse tuleb paus, kuna igal lool on oma teema ja süžee. Loed ühe tegelase seiklused ära ja siis puhkad vahepeal. Kui romaan jääb pikaks ajaks pooleli, siis ununeb teose teema ära ja raske on lugemisega jätkata. Kuigi Mitchelli raamat oli nii huvitav, et ma ei suutnud seda käest panna, tuli lugemisse siiski väike paus, kuna peale tegusaid tööpäevi olid silmad nii väsinud, et lugemine oli üsna võimatu. Aga läbi ma ta sain, ning natuke kahju oli ka, kui viimased kirjaread said loetud. Tahaks ju veel. Seega, "Pilveatlas", hoia alt, siit ma tulen!

"Varikirjas" puudutas mind kahtlemata. Igaüks saab sellest raamatust kindlasti omamoodi lugemiselamuse vastavalt silmaringile ja kogemustepagasile. Mõtlema ja kaasa elama panev raamat, soovitan soojalt!