1.26.2013

Yoko Ogawa. Majapidaja ja professor

Taaskord on mu  ette sattunud üks raamat "Moodsa aja" sarjast. Kui korraks teemast kõrvale põigata ja statistikale mõelda, siis sarjas "Moodne aeg" on ilmunud 64 raamatut (ja neid ilmub ju koguaeg juurde) ning olen neist lugenud 22. Pole paha. Kindlasti kõiki ei tahagi lugeda, sest iga teos pole minu tassike teed, aga kindlasti leian sellest sarjast endale veel lugemismaterjali.

Raamatu "Majapidaja ja professor" lugemine läks alguses aeglaselt. Mitte sellepärast, et raamat mulle poleks meeldinud, vaid kuidagi sattus samal ajal mu teele veel teisi raamatuid, mille vahepeal läbi lugesin. Oma rolli mängib kindlasti ka see, et "Majapidaja ja professor" on mu isiklik raamat, need teised vaheletrügijad aga olid laenatud raamatukogust. Enda raamatut jõuab ju lugeda küll ja küll, laenatutel aga on tähtajad, millest tuleb kinni pidada. Aga õnneks sain peagi järje peale ja edasi kuni lõpuni läks lugemine kiirelt.

Raamatu peategelaseks on matemaatikaprofessor, kellega minevikus juhtus õnnetus ning tema mälu kestab seetõttu vaid 80 minutit. Nii, kui see fakt oli välja tulnud, mõtlesin kohe ühe teise raamatu, S.J. Watsoni "Ei. Tohi. Magama. Jääda" peale, kus peategelase mälu kestis ühe päeva. 80-minutilise mälukassetiga on aga  palju keerulisem elada, seega kandis professor oma ülikonna peal märkmepabereid, kuhu olulisemad asjad olid kirja pandud. Kuna ta enam kõigega ise hakkama ei saanud, oli vaja majapidaja abi. Asjaolu tõttu, et professor on üsna keeruline klient, vahetusid majapidajad tema juures tihti. Lõpuks jäi ametisse pidama üks naisterahvas, kelle silme läbi lugu on ka edasi antud. Teda võlus professori pühendumus matemaatikale ning vaprus, kuidas ta oma lühikese mäluga eluga toime tuli. Majapidajal oli 10-aastane poeg, kes professorile kohe meeldis. Mees aitas poisil matemaatikaülesandeid lahendada ning räägiti pesapallist, nende ühisest kirest. Raamat kirjeldabki nende kolme igapäevaelu ja pisisündmustesi, mis selles aset leidsid. Majapidaja ja poeg õppisid ruttu professoriga toime tulema ning koos veedeti meeldivalt aega. Loomulikult ei kulge kõik idülliliselt, aga rohkem ma sisust ei räägi, et lugejatele avastamisrõõm alles jääks.

Tegemist on mitmekihilise raamatuga ning avastamisrõõmu jagub. Autor räägib kahest suurest armastusest - armastusest matemaatika ja pesapalli vastu. Minule on matemaatika üsna keeruline ja kohati ka mõttetu asi. Hunnik nürisid valemeid, millega praktilises elus pole midagi peale hakata. Autor aga suudab näidata, et matemaatikas on teatavat ilu. Antud raamatus matemaatika ühendab inimesi ja selle abil seletatakse suhteid. Pesapall, mis eestlastele on üsna võõras spordiala, on Jaapanis aga üllatavalt populaarne. Igapäevaelu sündmuste kirjeldamise kõrval jätab autor palju lugejale mõistatada. Kas professor armastab majapidajannat, kuigi tema mälu on vaid 80 minutit pikk? Majapidaja on professorisse kohe kindlasti kiindunud. Tuleb välja ka üks minevikuarmastus, mis selgitab nii mõndagi.

Autori kirjaridades on soojust ja natuke ka nukrust. Lisaks lugemisrõõmule saab raamatust ka teadmisi ning mina vaatasin vähemalt natukenegi aega matemaatikale hoopis teise pilguga. Soovitan kindlasti lugeda!

1.23.2013

Tucker Max. Ma loodan, et põrgus on õlut

Selle raamatu leidsin tänu sõbranna soovitusele. Jumal tänatud, et inimesed kirjutavad oma lugemiselamustest. Nii võib koperdada väga huvitavate leidude otsa. Aga võib juhtuda ka vastupidist, sest inimeste maitse on erinev.

"Ma loodan, et põrgus on õlut" räägib ühe mehe jooma- ja seksiseiklustest. Sellest tulenevalt on raamatus ohtralt joomist, seksi, seiklusi, meeste-ja naistevahelisi suhteid, huumorit. Kes on väga tundlik ebatsensuurse väljendusviisi suhtes, sel ei soovita lugeda, sest raamatus on üsna palju ropendamist. Aga seda täitsa viisakal määral siiski, olen palju-palju ropumate raamatute peale sattunud (nt Kaur Kenderi looming). Sõbranna võrdles seda raamatut Vuorineni "Joomahullu päevaraamatuga" ja olen selle võrdlusega täitsa nõus, on küll seda liiki-laadi lugemine. Erinevuseks on see, et Tucker Max on reaalselt eksisteeriv isik ning need seiklused on päriselt juhtunud. Raamat on tema veebilehe põhjal, kuhu ta oma seiklusi kirja pani. Kindlasti on sinna ka värsket materjali tekkinud. Kel huvi järgi uurida, siis veebileht asub seal.

"Ma loodan, et põrgus on õlut" oli minu jaoks üsna vastuoluline lugemine. Ühelt poolt oli tegemist üsna lõbusa lugemisega. Tüüpidel juhtub kohati uskumatuid seiklusi ning lood on kirja pandud iroonilises ja humoorikas võtmes. Joodi naisi ilusaks, sõideti autosid sodiks, lõpetati hommikul kuskil pargis ärgates, koerajunn juustes ja palju muud. Seega üsna hea meelelahutus. Sügavat filosoofiat sealt ei tasu otsida, aga mingi nurga alt vaadates ja mõeldes leiab raamatust elulisi järeldusi küll. Mõned naljad aga mulle ei meeldinud. Raamatus on väga palju naiste alandamist ja erinevaid suhteliselt vastikuid vempe nende kulul. Peategelasele ei meeldinud kopsakamad naised ning neid sai mõnitatud igal võimalikul kujul. Samuti ei meeldinud tüübile nn blondiinid ning ka need said oma osa kätte. Millegipärast panin end lugedes pidevalt nende naiste olukorda ja mulle poleks üldse meeldinud see, kuidas tüüp nendega käitus. Ning isegi siis, kui ma parasjagu ka ei üritanud mõelda, mida need naised tundma pidid, ei olnud mõnedest asjadest minu jaoks lõbus lugeda. Peategelase jaoks on aktsepteeritav modellimõõtu ideaalse kehaga naine, soovitavalt kunstrindadega, kes armastab ohjeldamatult seksida, ei taha tõsisemat suhet ning ei ole ka armukade, kui mees vahepeal teistega ringi tõmbab. Kõik teistsugused naised said sahmaka kriitikat kaela. Võibolla seda raamatut lugedes ei peaks üldse mõtlema, vaid lihtsalt nautima situatsioonikoomikat. Naljad on kohati filmi "American Pie" tegelase Stifleri stiilis. Mind aga pani mõtlema. Peale selle, kuidas ta naistesse suhtus, ka sellele, mis mulje võiks jääda noorele poisile, kes seda loeb ja mis käitumismalli ta sealt üle võtab, meeste- ja naistevahelistele suhetele laiemalt jne.

Sõbrannale, kes sellest raamatust kirjutas, loetu meeldis. Võibolla olen ma liiga sinisilmne, mõtlen liiga palju või on mul teistsugune huumorisoolikas, kes teab. Aga eks maitsed ongi erinevad. Ning kirjandus ongi suhteline, kunagi ei tea, mida autor täpselt öelda tahtis ning igaüks loeb kirjutatust välja erinevaid asju vastavalt maitsele, haritusele ja elukogemusele. Õnneks. Sest kui kõik saaksid raamatutest täpselt ühtemoodi aru, oleks maailm palju igavam paik. Ma ei ütle, et see oleks minu arust halb raamat. Lihtsalt seal oli asju, mis mulle ei meeldinud, aga ma sain ka naerda. Nagu ka eespool ütlesin, vastuoluline. Et teil oleks võrdlusmaterjali, on siinkohal link raamatututvustusele, tänu millele mina selle raamatuga otsustasin tutvust teha. Otsustage ise.

1.21.2013

Sarah Winman. Kui jumal oli jänes

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga head raamatud neelavad mind tükiks ajaks endasse, nii et tagasi argipäeva ja reaalsusesse on raske pöörduda. Peale raamatu lõpetamist olen justkui kahe maailma vahel kinni ja vahel kisub silmagi niiskeks. Sarah Winmani „Kui jumal oli jänes“ on just selline raamat.
Olen varemgi kiitnud sarja „Moodne aeg“ raamatuid ning seegi kord läks kümnesse. Nägin seda raamatut raamatupoes ning juba siis tekkis huvi. Ma tahtsin väga teada saada, miks autor oma kirjatööle just sellise nime on andnud. Natuke ootamist ning oligi võimalus raamatukogust soovitud teos kätte saada ning pealkirja mõistatus lahendada.
Raamat on kirjutatud läbi tüdruku Elly silmade. Loo käigus vaadeldakse tema suurekskasvamist ja eneseotsimist, pannakse proovile sõprus- ja armastussuhete püsivus. Üheks väga oluliseks inimeseks Elly elus on sõbranna Jenny Penny, kellega kõike jagada. Aeg viib nad lahku ning nende sõprus liigub uuele tasandile. Vend Joe on Elly’le suureks toeks ja eeskujuks. Ka nende suhted pannakse proovile, kui vend täiskasvanuna mälu kaotab. Samuti mängivad minajutustaja elus olulist rolli pere, filminäitlejast tädi ning huvitavad öömajalised, kes nende külalistemajas peatuvad. Miks raamatul on just selline pealkiri, jätan lugejate avastada.
Miks „Kui jumal oli jänes“ on minu arust hea raamat? Autor jutustab väga eheda, siira ja ennekõike suure loo, kus tegelasteks on huvitavad ja mitte kõige tavalisemad inimesed. See on raamat peresuhetest, enese otsimisest, suureks kasvamisest, kõikevõitvast sõprusest ja armastusest. Raamat on kirjutatud kaasahaaravalt ja humoorikalt. Autor on loonud põnevad karakterid, kelle tegemistele lihtsalt peab kaasa elama. Kuna enamusel meist on mingi iseärasus, keegi pole päris normaalne, siis kindlasti leiab igaüks sarnasusi raamatu tegelaste ja nende siseheitlustega.
Kui vajate pimedateks talveõhtuteks ajaviidet, siis soovitan kindlasti seda raamatut lugeda. Võite kindel olla, et enne seda käest panna ei saa, kui viimane lehekülgki loetud on.

1.08.2013

Paar põnevikku Areeni bestselleri sarjast

Tahaksin veel kiita ja soovitada. Lugesin neid raamatuid eelmise aasta esimeses pooles, aga kuna tegemist on nii suurepärase lugemisvaraga, siis tahaksin oma lugemiskogemust ka teistega jagada. Võib-olla on need teile juba näppu sattunud, aga võib-olla ei ole ka. Super lugemiselamuse pakkusid mulle Emma Donoghue „Tuba” ja S.J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda”. Kirjutan neist ühes postituses, kuna mõlemad on Areeni bestselleri sarjas ilmunud ning mõlemad on hingekinnivõtvalt põnevad ja enda külge aheldavad.

Emma Donoghue „Tuba” räägib väiksest poisist, kes on kogu oma elu veetnud koos emaga ühes toas. Ta ei tea midagi sellest, mis toimub akna taga, ainus ühendus maailmaga on televiisor. Lugu ongi jutustatud läbi poisi silmade. Raamatu edenedes saame rohkem teada, miks ta seal emaga kahekesi elab. Miks inimesed peaksid veetma aastaid ühes pisikeses toas? Otseloomulikult on nad sinna vangistatud. Pinge kruvitakse lakke. Ema ja poeg pääsevad vangitusest vabaks, kuid kuidas läheb elu edasi? Mõlemad kogevad lisaks vabanemisrõõmule ootamatuid probleeme, nt väike poiss ei talu päikesevalgust, kuna tema nahk pole sellega harjunud. Autor on väga kaasakiskuvalt jutustanud ülipõneva loo, mis endasse haarab ja enne vabaks ei lase, kui raamat on läbi.

S.J. Watsoni „Ei. Tohi. Magama. Jääda” peategelaseks on Christine, kes kannatab raske mälukaotuse all. Iga päev algab puhtalt lehelt. Christine peab iga päev mõistatama, kes ta on, kus ja kellega. Et oma elust vähegi aru saada, hakkab ta päevikut pidama. Vähehaaval hakkab naine mõistma, et asjad pole sugugi nii, nagu tema mees talle räägib. Taaskord on tegemist väga intrigeeriva teemaga. Põnevust on kogu raha eest ning seda raamatut on oht hommikuni lugeda.

Mõlema raamatu näol on tegemist väga põneva ja kaasakiskuva lugemisvaraga. Kui mõne raamatu puhul on tunne, et ainult mina olen vaimustuses, siis neid julgen küll kõigile soovitada.


Camilla Läckberg

Kui tahate lugeda midagi väga head ja põnevat, siis võtke sellise autori nagu Camilla Läckberg raamatuid. Eesti keeles on neid ilmunud kaks: „Jääprintsess” ja „Jutlustaja”. Tema raamatud on mitmekihilised, seal on alati mitu tegevusliini: krimilugu, inimsuhted ja veel lisaks kultuurilist tausta ümber. Kuna autor on naine, siis on tema raamatutes teatavat naiselikkust, eriti just erinevate isiksuste kirjeldamisel, aga see ei tähenda, et oleks tegu naistekatega, oh ei! Mõlemas raamatus on süžee väga põnev ning pinget hoitakse kuni lõpuni.

Mõlema raamatu tegevus toimub väikses asulas Fjällbackas ning keskseteks tegelasteks on politseiuurija Patrik Hedström ja kirjanik Erica Falck. Mõlemas raamatus jälgitakse nende isiklikku elu, aga süžee on erinev. Esimeses raamatus uuritakse Erica lapsepõlvesõbra mõrva, teises kolme neiu tapmist.

Camilla Läckbergi stiil on väga nauditav. Ta kirjutab ladusalt, oskab hoida põnevust, on terav ja täpne, samas oskab hästi kirjeldada erinevaid isiksusi ja nende sisemonolooge. Ma lihtsalt ei saanud tema raamatuid enne varaseid hommikutunde käest panna ning siiski tahtsin kangesti teada, mis edasi saab. Kuigi raamatud on kirjutatud läbi naisterahva silmade, võivad neid vabalt lugeda ka mehed, päriselt! Tõesti soovitan, te ei kahetse!

Muriel Barbery. Siili elegants

Elu on näidanud, et Varraku sarja „Moodne aeg” raamatud on kõik väga head ja omamoodi erilised. Seega teadsin, kui nimetatud sarjas jälle uus raamat ilmus, et seda tasub lugeda. Loomulikult uurisin enne raamatututvustusi, millega tegu, ning kuna teema tundus intrigeeriv, käisin raamatukogus ning varustasin end lugemismaterjaliga.

Ma ei pidanud oma valikus pettuma, „Siili elegants” haaras mind kohe esimestest lehekülgedest. Raamat on kirjutatud läbi kahe inimese silmade. Üks loo jutustaja on keskealine majahoidja Renée, kes elab ja töötab Pariisis ühes uhkes majas. Ta elab väliselt tagasihoidlikku ja lausa igavat elu, kuid halli fassaadi taga on peidus hoopis säravam sisu. Renée on tegelikult väga haritud inimene, kes imetleb kauneid kunste, loeb väärtkirjandust ning naudib heli- ja filmikunsti tippteoseid. Renée kinnisideeks on peita oma tegelikku olemust ja jätta teistele mulje, justkui oleks ta tavaline nürimeelne majahoidja, kes televiisorist seebikaid vaatab. Siiski paar majaelanikku saavad tema huvidele jälile. Teiseks jutustajaks on 12-aastane Paloma, kes elab samas majas. Ta on nagu väike filosoof, kes endavanustest targemana tajub maailma pisut teisiti kui ülejäänud inimesed. Ta on otsustanud enesetapu teha, kuna maailmas ei ole midagi sellist, mis oleks väärt kogemist ja nägemist. Ta peab päevikut, kus üritab avastada ja välja selgitada, kas maailmas siiski on midagi sellist, mille nimel tasub elada. Mõlema jutustaja lugude põhjal saame tuttavaks ka teiste majaelanikega ning paljastub kirev mikroühiskond, kus toimub hulk väiksemaid ja suuremaid sündmusi, mis majaelanike elu mõjutavad. Majja kolib uus elanik, kelle vastu kõik huvi tunnevad. Just tema avastab, et Renée ei ole tavaline majahoidja ning hoolimata klassivahedest otsustab temaga suhtlema hakata. Loo lõpp on romantiline, kuid sellest hoolimata ka pisut kurb.

Autor on loonud hulga põnevaid karaktereid, kelle olemust ja elu ta väga tabavalt kirjeldab. Lugu on kirjutatud mõnusas rütmis ja kaasakiskuvalt, koguaeg tahaks teada, mis edasi saab. Raamat oleks võinud ka veidi teistmoodi lõppeda, kuid see on maitse asi. Ning tegelikult saab ju iga lugeja ise mõelda ja arutleda, millist lõppu ta raamatule soovib. Pole ju kirjanduse ainus eesmärk pakkuda meile lugu, vaid ka panna meid mõtlema.

See raamat paneb kahtlemata mõtlema. Näiteks selle üle, kui erinevad on inimesed ja kuidas on inimühiskond aastate jooksul muutunud. Kindlasti tekivad igal lugejal omad mõtted ja seosed.

Sarah Addison Allen. Imeline aed

Raamat „Imeline aed“ jõudis minuni tegelikult juba mitu kuud tagasi, aga lugemist alustasin alles nüüd. Küll olid teised raamatud oma järge ootamas, teinekord polnud jälle tuju. Olles aga lõpuks raamatu läbi lugenud, imestasin, miks ma nii kaua ootasin, kuna tegemist on väga hea lugemisvaraga.

„Imeline aed“ on liigitub nn kergema kirjanduse hulka, aga on sellest hoolimata üsna mitmekihiline raamat. Ühelt poolt on see romantiline suhetedraama, teisest küljest aga muinasjutt, kus toimuvad maagilised asjad. Teose keskmeks on õed Waverleyd, keda linnarahvas veidi eriskummaliseks peab. Claire elab üksi suures majas, millel on imeline aed. Seal kasvavatel taimedel on võime inimesi mõjutada ning Claire on selle enda kasuks tööle pannud, pidades toitlustusettevõtet, kus pakub oma aia taimedest tehtud roogasid. Sydney on maailmarändur, kes lõpuks saabub kodulinna tagasi ning asub õe juurde elama. Tema võimeks on suurepärane oskus juukseid lõigata ja seada. Sydney tagasitulek paneb linna kihama ning sellest hargneb palju erinevaid sündmusi. Õdedel on vaja peale pikka lahusolekut üksteisega kohaneda ja minevikku selgitada. Lõpp on kõigi jaoks õnnelik:  õed leiavad endale elukaaslased, vanad suhted saavad paika pandud ning kõik laabub ladusalt.

„Imelise aia“ võlu peitub selles, et seda lihtsalt ei saa käest panna. Raamat on kirjutatud hoogsalt ja kaasahaaravalt, selles on helgust ja soojust. Teoses on põnev  inimsuhete võrgustik, mida hakatakse tasapidi lahti harutama.  Ühelt poolt jälgisin raamatu suhete-liini ning elasin peategelastele kaasa, teiselt poolt nautisin teose väikseid maagialisandeid. Ma ei  usu erilistesse võimetesse ja taimedega ravimisse, aga sellest lugeda oli väga võluv ja südantsoojendav. Ühe koha pealt ma ei ole autoriga siiski nõus. Raamatus anti pidevalt mõista, kuidas nt kõik Waverleyde perekonna liikmed on olnud kergelt imelikud, Clarki perekonna naised on voodis osavad ja keeravad mehi ümber sõrme, Hopkinsi mehed on abiellunud vanemate naistega jne.  Kindlasti üks nimi ja veri seob suguvõsa liikmeid, aga samas on ju tegemist erinevate indiviididega. Kõigil on oma isiksus ja iseloom ning ei saa öelda, et kõik ühe pere liikmed oleks väga sarnased.

Raamatu „Imeline aed“ näol on tegemist väga meeldiva meelelahutusega. Autor paneb lugeja mõtlema mitmete teemade üle, näiteks missugust rolli mängib inimese jaoks perekond. Samuti inimloomuse üle, kuidas igaühel on omad plussid ja miinused ning luukered kapis, kellega võidelda. Me kõik oleme inimesed ning kindlasti leiab igaüks endas raamatu tegelastega sarnaseid jooni.  Iga lugeja saab valida, missugust raamatu  tegevusliini ta jälgib ja oluliseks peab. Head lugemist!

Rosie Alison. Mõte sinust

Teate, ma lugesin üht väga head raamatut. Selleks on Rosie Alison’i „Mõte sinust“. See on nii hea raamat, et ma kohe tahtsin sellest kirjutada, et ka teised teaksid, kui suurepärase teosega on tegemist.

Raamatukaanel pealkirja kohal on sõnad: lugu igatsusest ja kaotusest, truudusest ja armastusest. Need sõnad annavad väga hästi edasi raamatu sisu, samas ei ole need konkreetsed sõnad, seega oodata võib kõike. Need, kes kardavad, et tegu on „naistekaga“ – ärge kartke! See, et raamat räägib armastusest, ei tähenda, et tegu on lihtsa, labase ja meelelahutusliku looga. Siiski, meelt lahutab see lugu küll, see toob lugejate silme ette muinasjutulise maailma ja paneb kaasa elama kuni viimaste kirjaridadeni. Tegelikult meeldib kõigile inimestele lugeda armastusest. See on tunne, mis raputab maailma ja paneb selle ringi käima. Armastuse pärast valatakse verd ja pisaraid ning tuntakse kõikehaaravat õnne. Erinevus, mis muudab ühe raamatu ajaviiteromaaniks või tõsiseks ja sügavaks looks, on see, kuidas on armastusest kirjutatud.

Kui ma hakkasin kirjutama, mis on raamatu sisu, ei suutnud ma ühtegi lauset korralikult lõpetada. Hakkasin kirjutama ning kustutasin kohe kirjapandu ära. Kõik sõnad tundusid liiga tühised. Et teada, millest lugu on, peab seda ise lugema. Siiski, et mingid pidepunktid anda, on siinkohal mõned laused raamatu sisust.

Lugu saab alguse Inglismaal, Teise Maailmasõja eelõhtul. Pommitamise hirmus evakueeritakse tuhanded lapsed Londonist. Üheks peategelaseks on tüdrukuke, kes lahutatakse emast ning paigutatakse koos teiste lastega suursugusesse mõisa, mis on muudetud kooliks. Mõisa omanikeks on salapärane ja väljapeetud lastetu abielupaar. See on lugu tüdruku suurekssaamisest, kuidas lapsepõlves seal mõisas veedetud aastad mõjutavad teda terve elu. See on lugu sassis suhetest ja surematust armastusest. Raamatus on mitmeid tegevusliine, mis omavahel põimuvad.

Raamatu autor on elustanud muinasjutulise maailma, kus naised olid ülimalt naiselikud ning mehed galantsed härrasmehed. Võib-olla just sellepärast on mulle alati meeldinud lugeda raamatuid, mille tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel. See lugu on lummav. Iga kord, kui raamatu kätte võtsin, valmistasin end ette naudinguks, mis tulemas on. Autor on väga hästi kirjeldanud seda praeguseks kadunud maailma. Peategelaste saatus pani kaasa elama ja tegelikult oli see nii traagiline, et tõi peaaegu pisara silma.

„Mõte sinust“ on suur lugu. See on lugu lummavast ajastust ning üleelusuurustest tunnetest. See raamat on suurepärane võimalus jätta korraks maha praegune maailm ja mured ning sukelduda muinasjuttu.

Evelin Kivimaa. Armunäljaste festival

Minu viimane lugemiskogemus oli Evelin Kivimaa „Armunäljaste festival“. Kui raamatut nägin, mõtlesin, et seda tahaks küll lugeda. Teema tundub ju põnev, ühelt muusikafestivalilt teisele kulgevad noored, kes kogevad erinevaid seiklusi. Kuna kuulan ise rokkmuusikat ning satun aeg-ajalt erinevatele muusikafestivalidele ja –üritustele, siis oleks võrdlusmaterjali ja mõtlemisainet. Põhjus, miks esimeses lauses kasutasin sõna „kogemus“ „elamuse“ asemel, on see, et raamat valmistas mulle veidi pettumuse. Alati on parem võtta raamat kätte ilma suuremate lootusteta. Lihtsalt mõelda, et vaatame, mis lugu seekord tuleb ning mitte võtta seisukohta. Paraku on meil paljudel kordadel vastavalt meediakajastustele ja teiste inimeste soovitustele kindlad ootused olemas. Tegemist on mulle südamelähedase ja põneva teemaga, seega ootused olid lakke kruvitud.

Evelin Kivimaa oli mulle siiamaani täitsa võõras nimi, hoolimata sellest, et see ei ole sugugi tema esimene raamat. Varem on ta kirja pannud Arvo Kukumägi eluloo, samuti ühe lasteraamatu, luule- ja jutukogu. Lisaks sellele on veel lugematu hulk artikleid erinevates ajakirjandusväljaannetes.

Raamat „Armunäljaste festival“ räägib ühe sõpruskonna kulgemisest ühelt muusikafestivalilt teisele. Tegelaskujud on erinevad ja värvikad. Seal on tüüp, kes filosofeerib, teine, kes taarat korjab ja üritab teiste kulul elada, gootitüdrukutest lesbipaar, ilus naistemurdja, pontsakas rokiplika, rahulik hipitüdruk, vaikne kirjanik, blond tibi ja palju teisi. Tegelaste elu vaadeldakse 18 aasta vältel. Alguses räägitakse, kuidas nad kokku said, hiljem näidatakse, kuidas nende elu ühise sõpruskonnana edasi läheb ning lõpuks saame teada, mis on neist saanud 18 aasta pärast. Kõik tegelased otsivad elu mõtet, igaüks omal moel. Samuti loobib elu sõpruskonnale kaikaid kodaratesse ning igaüks peab maadlema probleemidega, mis tegelikult aitavadki elu mõtet otsida. Kõik see kõlab ju väga hästi, mis siis puudu jäi? Minu jaoks tundus see lugu natuke kunstlik, pingutatud ja klišeesid täis. Justkui oleks see kirjutatud inimeste lõbustamiseks, meelega pikitud täis erinevaid probleeme, et igaüks leiaks midagi, millega end samastada. Kirjandus tegelikult ju ongi meelelahutus ja inimesed selleks raamatuid loevadki, et meelt lahutada. Midagi oli selles raamatus minu jaoks puudu. See ei pannud mind kaasa elama, nii et ei suuda raamatut käest panna. Ma pidevalt mõtlesin, et kas see ülepingutatus on meelega tehtud, et inimesi lõbustada, pakkuda neile midagi elust suuremat. Seks-narkootikumid-rock’n’roll elustiil tundub ju nii põnev. Ja eks ta ongi, lihtsalt asi on selles, kuidas seda lugejatele edastada. Mina ei jäänud uskuma.

Kui te nüüd loete mu kirjaridu ja mõtlete, et seda raamatut te kindlasti ei loe, siis ärge tehke nii ennatlikke järeldusi. Inimesi on palju ja erinevaid, igaühele meeldivad omad asjad. See, et minule see raamat elamust ei pakkunud, ei tähenda, et ta kellelegi teisele ei meeldiks. See raamat ei ole halb, oh ei, ta lihtsalt ei raputanud minu maailma. Võib-olla ma olen ära hellitatud väga heade raamatutega, mis pikaks ajaks mõtlema panevad. „Armunäljaste festival“ vaatleb elu, mida paljud meist ei ole elanud ning seetõttu on kindlasti tegemist huvitava lugemismaterjaliga. Siin on värvikaid tegelaskujusid ja seiklusi. Ärge kuulake minu arvamust. Võtke julgelt see raamat kätte ja vaadake, mis tundeid see teis tekitab. Sest tunnistagem, kui ma selle raamatu kätte võtsin, tahtsin ka mina seda lugeda.

Mihkel Raud. Sinine on sinu taevas

Mihkel Raud ei vaja eraldi tutvustamist. Tema nimi annab garantii, et tulemas on midagi vaimukat, iroonilist, arrogantset ja teravat. Olen lugenud tema esimest raamatut “Musta pori näkku”, mille sisu ja väljenduslaad mulle sobis. Just seetõttu tahtsin kindlasti ka käesolevat raamatut lugeda. Edukas esimene raamat võib värskele kirjanikule komistuskiviks saada järgmiste teoste kirjutamisel, kuid tundub, et Mihkel Raud selle needuse käes ei vaevle. Minu ootused raamatu suhtes olid küll üsna kõrged, kuid olles selle läbi lugenud, võin nentida, et märkimisväärselt allapoole arvamus loetud kirjaridadest ei kukkunud.
“Ma olen teid...”
”...televiisoris näinud.”
Neid kirjaridu sai käesolevast raamatust päris mitu korda lugeda. “Sinine on sinu taevas” peategelane tavatses just nõnda reageerida, kui keegi oli ta ära tundnud – teise alustatud lauset lõpetades.
Mihkel Raua põnevusromaani tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke šokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide põrkumine. Rohkete pöörete ning värvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis võib tabada üht turvalist väikeriiki, kui käputäis kohalikke fanaatikuid rusikad taskust välja võtab.
Toomas Vint kirjutas Eesti Ekspressis: “John le Carré kirjutab köitvaid spiooniromaane, ­Stephen King kirjutab paeluvaid õudusromaane, ja miks ei võiks eesti kirjanduses olla sama heal tasemel põnevuskirjanik Mihkel Raud”. Ükskõik kui hästi ma ka Mihkel Rauast ja tema kirjutamisoskusest ei arvaks, samale pulgale teda eelpool mainitud autoritega ei paneks. Raamat oli iseenesest kirjutatud ladusalt ja süžee oli tempokas, kuid kohati jäi mulle sellest veidi tehislik mulje. Justkui oleks meelega kokku pandud teatud sündmusi ja detaile, et rahulikust Eesti elust Hollywood teha. Keelekasutus on Mihkel Raual endiselt viis pluss, ehk tekst oli mõnusalt terav, humoorikas ja irooniline. Leheküljed lendasid ja enne kui arugi sain, oli raamat juba läbi. Süžee kunstlikkusele on üks võimalik seletus – autor üritas kõigile meeldida ja pani teosesesse kokku elemente mitmest žanrist. See on mõistetav, kui tahad, et su raamat müüks, seega annan andeks.
Mihkel Raud oskab üllatada. Kes oleks osanud arvata, et peale pikantset elulooraamatut otsustab ta ka ilukirjandust avaldada. Suurepärase väljendusoskusega autorit võiks nimetada maavillaseks Stieg Larssoniks. Ideed on lennukad, aga arenguruumi veel on, mis on iseenesest hea. Hoolimata väikesest vingumisest jäin raamatuga üldjoontes rahule ning jään huviga ootama tema järgmisi kirjatöid.

Mehis Heinsaar. Ebatavaline ja ähvardav loodus

Ühel hommikul sõitsin rongiga Raplasse, kotis Mehis Heinsaare raamat „Ebatavaline ja ähvardav loodus“. Nii kui rong liikuma hakkas, asusin lugema. Üle minu valgus meeldiv rahu, hoolimata sellest, et rong vahepeal paarkümmend minutit peatus, kuna raudtee ülesõidu peal oli risti suur rekka. Mehis Heinsaar viib teid teise dimensiooni, võin lubada. Ja elu selles dimensioonis tundub palju mõnusam, sest seal on kõik võimalik, nii argirutiin kui uskumatud juhtumised.
Mulle kohutavalt meeldib rongiga sõita. Esiteks, seal on rohkem ruumi kui bussis. Teiseks, rongiga sõites oled sa ei kusagil, sa asud täiesti teises ajas ja ruumis. Sinu asukoht ei ole määratletav, nagu Paide või Tallinn, vaid sa oled teel punktist A punkti B ning sel ajal ei ole sind tavamaailma jaoks olemas. Võib-olla just seetõttu tulevad rongis alati head mõtted. Vaatad aknast möödalibisevaid maju, puid ja teid, imetled pilvi ning tunned end lihtsalt imeliselt.
Ma armastan Mehis Heinsaart. Ausalt. Kui täpsem olla, siis tema loomingut. Tema raamatud on muinasjutulised, malbed ja voogavad, turvalised nagu lapsepõlv. Mehis Heinsaart lugedes tuleb alati naeratus näole. Seega otseloomulikult tahtsin ma seda raamatut lugeda. Ma olin ette kindel, et ees on ootamas nauditav lugemiselamus ning ma ei pidanud pettuma.
Mehis Heinsaar tutvustab kõnealuses raamatus mitmeid inimesi, osad neist tavalised ja teised ka tuntumad, kes elavad oma igapäevast elu. Ühtäkki murravad nende argirutiini sisse ootamatud sündmused. Me kohtume Hermaniga, kes igal kevadel puhkeb õide, helilooja Kuldariga, kes laguneb mitmeks erinevaks inimeseks, meestega, kes muutuvad rebaseks, Endel Lippmaaga, kes läks avastama oma parema ajupoolkera metsikut džunglit jne. Raamat räägib meist kõigist. Me oleme tavalised, samas ka erilised. Meie kõigiga on juhtunud kummalisi seiku, ainult et Mehis Heinsaar viib asjad tavamõtlemisest palju kaugemale. Ta näitab meie harjumuspärase maailma kohal asuvat teist dimensiooni, kus kõik on võimalik. Autor tuletab meile meelde, et inimene on osake loodusest. Ka tema kasvab ja õitseb ja hääbub. Elu ringkäik on hirmus, paratamatu ja ilus – ühe elu lõppemisega sünnib midagi uut, nagu juhtus Tiit Aaviksooga. Loodus on ebatavaline ja ähvardav, aga mitte ainult. Ta on ka tuttav ja turvaline, sest oleme ju osa loodusest ja loodus on osa meist. See tuleb ainult meelde tuletada.
Mehis Heinsaare keelekasutus on ülim elamus, nagu šokolaaditort, maasikad vahukoorega või kiluvõileib, mis kellelegi hea tundub. Autori sõnakasutus on kohati täpne, valitud ja isegi veidi akadeemiline, samas irooniline, humoorikas ja unistav. Tekib tunne, nagu oleks teid mähitud pehmesse tekki, kus mitte miski ei saa liiga teha. Ma ei tea, mis saladuse ta ridade vahele peitnud on, igatahes emotsioon tabab teid otse näkku ning te olete suurest heameelest oimetu.
Raamatut lehitsedes leian sealt vahelt rongipileti. Muigan omaette, sest olen teinud palju kaugema reisi kui Raplasse. Mis on ühist rongisõidul ja Mehis Heinsaarel? Mõlemad viivad teid teise dimensiooni, kus aeg kulgeb teistmoodi ning kõik on võimalik.

1.07.2013

Carlos Ruiz Zafon. Ingli mäng


„Ingli mäng“ on raamat müstilisest linnast Barcelonast. See on raamat raamatutest, ajaloost, põnevusest ja inimsuhetest. Loo peategelaseks on noor kirjanik David Martin, kes asus elama aastaid tühjana seisnud häärberisse. Ta kirjutas odavaid meelelahutusromaane, et endal hinge sees hoida. Ühel päeval sai piinatud geenius pakkumise salapäraselt kirjastajalt, kes palus tal kirjutada uskumatu raamatu, uue Piibli, usundi, mida rahvas saaks uskuda. Lisaks lubati talle töö eest tohutu tasu. David Martin hakkas uurima kirjastaja tausta ning muuhulgas tulid välja kummalised seigad noore kirjaniku maja ning selle eelmise omaniku kohta. Tema elu põimus maja eelmise omaniku looga, nii et tegelikkuse piirid muutusid ähmaseks.

Carlos Ruiz Zafon oskab maalida lüürilise ja müstilise pildi Barcelonast. Tema kirjeldused on muinasjutulised. Tema sõnade järgi on Barcelona salapärane, unustatud ja unistuste linn. Nii kerge on kujutleda end jalutama neil tänavatel, piidlemas loos kirjeldatud vanu häärbereid ja maju. Autori keelekasutus on peen nagu delikatessid uhkes restoranis. Tema kirjaread on ülim nauding. Ikka ja jälle lugesin mõningaid kohti üle. Peale selle, et kirjaniku stiil on lummav, on ka süžee põnev. Raamatusse on põimitud mitmeid lugusid. On olemas ajalooline taust, mitmete inimeste, majade ja raamatute lugu ning kõik need on omavahel osavalt kokku kootud. Seda teost lugedes läksin täiesti raamatu sisse. Tunnid ja leheküljed lendasid ning muudkui ootasin, mis juhtub edasi. Kohati oli nii põnev, et hoidsin hinge kinni. Peale selle, et autori kirjeldused on äärmiselt lummavad ja maalilised, on ta osanud oma tegelaste suhu panna väga humoorikaid sõnu ja peent irooniat. „Ingli mäng“ on ka armastusromaan. Seal on nii ilusaid ja traagilisi tundeid, et endal hakkas ka valus. Tegemist on mitmetahulise raamatuga, millest igaüks leiab endale midagi.

Peale selle, et tegemist on põnevus- ja armastusromaaniga, on see ka raamat raamatutest. Loos on Unustatud Raamatute Surnuaed, mis pani mind automaatselt mõtlema tänapäeva raamatukogude ja arhiivide peale ning võrdlema raamatus kujutatuga. Unustatud Raamatute Surnuaed oli salapärane paik, kus näiliselt ei olnud mingit süsteemi, tohutu hulk tolmunud riiuleid, mille vahele võis ära eksida. Tänapäeva raamatukogud on sellega võrreldes üsna steriilsed. Carlos Ruiz Zafon on välja toonud mitmeid huvitavaid mõtteid. Näiteks see, et igal raamatul on oma hing ning seda mõjutab, kes ja kui palju on seda lugenud ning kuidas on raamatut hoitud. Raamat ei ole mitte ainult hunnik lehekülgi, vaid müstiline lugu, mis elab oma elu ning mõjutab ümbritsevat maailma. Ja tegelikult ju nii ongi. Iga loetud teos paneb meid mõtlema ning annab meile midagi juurde. Seda on tore uskuda, et ka meie, lugejad, anname raamatule midagi.

„Ingli mäng“ on muinasjutuline teos. See on ilus, müstiline ja traagiline lugu ning puudutab meid kõiki. See on nii hästi kirjutatud, et annab tõelise elamuse. Soovitan soojalt kõigile!

Roone Roost. mis sul Viga on


Raamatud leiavad tee minu juurde mitmel moel. Üks variant on see, et niiöelda jooksen neile ise otsa - märkan riiulis kutsuvat peakirja, autorit või kaanekujundust. Teine variant, mida viimasel päris palju kasutanud olen, on tuttavate soovitused. Üks sõbranna soovitas mulle käesolevat raamatut ja ütles, et tegemist on väga mõtlemapaneva raamatuga, milles on muhe keelekasutus ja tuumakad ideed. Sellise seletuse peale kihutasin otseloomulikult arvuti taha elektronkataloogist otsima, kust seda raamatut võiks kätte saada. Pettunult pidin tunnistama, et kõik on välja laenatud. Igal pool. See asjaolu omakorda oli näitaja, et tegemist peab olema hea raamatuga. Või massipsühhoosiga, aga see aspekt ei olegi nii oluline. Oluline on see, et huvi raamatu vastu ei kadunud kusagile ja olin nõus kannatlikult ootama, kuni ühele eksemplarile küüned taha saan.

Siinkohal toon ära ühe lõigu raamatust.
“Kui Michelangelo Taavet Firenze kesklinnas pikali kukuks, ei jääks sellest tõenäoliselt midagi muud järele kui buldooserikopatäis marmorkamakaid ja kari hiina turiste oma high-tech fotokatega, mis on nende näppudesse monteeritud. Aga mis jääb järele siis, kui sina üks päev pikali kukud? Krediitkaardid? Laenulepingud? Testament? A miks see sind enam kottima peaks, sa oled ju siruli. Ma ei taha su illusioone purustada... okei, tegelt vist ikka tahan, aga ainult sinu enda huvides! Süsti veidi juhuslikkust enda ellu, ära võta seda liiga tõsiselt ja ära talu ajutuimestavat paska, mida sulle igast infokanalist pea sisse punnitatakse. Kui paljud sinu mõtted on ikka päris sinu omad? Kui paljud sinu ideedest on kellegi kolmanda kirjutatud sulle mõtlemiseks ja kui palju sa tegelikult julged tähele panna seda, mis sinu ümber iga päev toimub? Maga sisse, saada pikalt inimesi, keda sa kuulata ei viitsi, ütle välja mis sa mõtled ja ennekõike...lihtsalt...Mõtle – päris ise ja oma peaga.”

Roone Roosti “mis sul Viga on” on vastuoluline lugemine. See sõna iseloomustab antud kirjatööd vast kõige paremini. Autori väljenduslaad on aus, humoorikas ja terav. Tundub, et talle on oluline see, et mõte jõuaks lugejatele kohale, mitte etendada keskaegset poeeti. Selle raamatu eesmärk ei ole šokeerida, vaid panna inimesi mõtlema.

Roone Roost lahkab oma raamatus peatükkide kaupa Eesti ühiskonda ja selles valitsevaid nähtuseid. Oma koslepi saavad poliitikud, tibid ja rullnokad, maha tehakse religioon, valitsus ja pangad. Autor juhib tähelepanu probleemidele, mis erinevates eluvaldkondades ette tulevad. Kõik need probleemid tulenevad ühest asjast – inimesed ei julge mõelda oma peaga. Me kõik allume kellelegi ja ei julge vastu võtta otsuseid. Samuti iseloomustab Roone eesti inimest – missugused me oleme, mida me kardame ja kuidas käitume. Tüüpilise eestlase hingeelu on tükkideks lahti võetud ja läbi huumori ära seletatud. Lugedes saab mitte lihtsalt kihistada, vaid kõva häälega naerda. Tuttavaid olukordi ja mõttekäike on palju. Usun, et igaüks tunneb end ära. Me kõik teame, missugused me oleme, aga käitume ikka samamoodi edasi. Justkui oleks meile emapiimaga eestlase essents sisse süstitud ja vereringesse saadetud. Isegi olen end näiteks kedagi kõva häälega üle bussi rääkimas kuuldes tabanud mõttelt, et issand, kas ta ei oska teistega arvestada. Seejärel saad aru, et igaüks on erinev ja igaühel on omad põhjused, miks ta just niimoodi käitub, aga esimene mõte on ikka laitev. Eestlastele on hädaldamine geenidega kaasa antud ja tegelikult peaksime kõik mõtlema, enne kui vinguma hakkame. Raamatu teine põhiidee on see, et me kõik oleme erinevad ja erilised ning seda peaks väärtustama, mitte üritama olla ühesugused. Teistsugune ei ole viga, vaid väärtus.

Raamat “mis sul Viga on” paneb kõik lugejad mõtlema, olen selles juba ette kindel. Ühes tekitab hämmingut ebatsensuurne väljenduslaad ja ärapanemine, teises jälle hingekriipiv ausus, mis tekitab äratundmist - appi, ma tõepoolest mõtlen nii, selles suhtes peaks midagi ette võtma. Raamatul on tegelikult lihtne ja ilus sisu – me oleme kõik erilised ja peaksime mõtlema oma peaga, julgema olla mina ise.

Peter Stamm. Agnes


Käisin mõni nädal tagasi raamatupoes ja silma hakkas üks raamat, Peter Stammi „Agnes“. Tahtsin seda endale isegi osta, kuna sari Moodne Aeg on hea, aga siis mõtlesin ümber. Milleks minna poodi, kui võib minna raamatukokku. 

Keerutasin raamatut käes. Oli teine selline õhuke ja erilist väljakutset ei esitanud. Mõtlesin, et saabki õhtul paar tundi sisustatud. Hoolimata vähesest lehekülgede arvust on teoses sisu rohkem kui küll. Raamat pani mind õhku ahmima. Aga miks? Esialgu tundub, et tegemist on tavalise armastuslooga, kus mees ja naine kohtuvad ning: a) lugu lõpeb õnnelikult või b) osapooled lähevad lahku ja leiavad uue kaaslase. Tegelikult aga ei ole kõik nii mustvalge, vaid hoopis keerulisem ja sügavam. See ei ole tavaline armastuslugu, vaid pigem ebamaine ilmutus, kus tegelikkus ja fiktsioon segunevad ja vahetavad omavahel kohad.

Jah, lugu algab küll niimoodi, et mees kohtab naist. Nad õpivad üksteist tundma ning ühel hetkel palub peategelane Agnes oma kirjanikust armsamal temast kirjutada. Mees hakkabki kirjutama kõigest, mis nendega on juhtunud, alustades lugu esimese päevaga, mil nad Chicago raamatukogus kohtusid. Peagi aga avastab paar, kui erinevalt nad kõike seni toimunut mäletavad ja tõlgendavad. Mees kirjutab lugu edasi, kirjutab asjadest, mis ei ole veel juhtunud, aga ta usub, et nii võib minna. Ta loob raamatus neile kahele uue suhte ning elu hakkabki märkamatult minema nõnda nagu raamatus. Piirid kirjanduse ja tõsielu vahel muutuvad üha ähmasemaks.

See on kurb lugu. Miskipärast tõmbavad kurvad raamatud rohkem. Keegi pole ju täiuslik ning meie kõigiga juhtub negatiivseid asju. Võimalik, et just seetõttu on end kurva looga lihtsam samastada, kuna see võib juhtuda meist igaühega. Samas on selle kurbuse taga puhtust ja ilu. Autori kirjakeel on lihtne ja jätab ruumi mõtlemiseks. Tema loomingut on võrreldud nii Tšehhovi, Camus’ kui ka Hemingwayga. Nagu nimetatud autoridki, ei selgita Stamm meile liiga palju, vaid laseb selle asemel kõneleda dialoogil ja nappidel kirjeldustel mängides vihjete, ajamõõtme ja lugejate ootustega. 

Peter Stammi „Agnes“ mõjub kui sõõm värsket õhku. Kuigi see raamat on kirjutatud inimsuhetest, ei ole see naistekas. See on kunst, see on poeesia. Kõik raamatud ei lõpe õnnelikult ning vahelduseks on hea lugeda midagi kurvameelset. See paneb pilku nina eest kõrgemale tõstma ja kaugemale vaatama, kasvõi korraks. Lugege ise ja vaadake, mis see raamat teiega teeb. Äkki on meil kõigil kuskil keegi, kes meie elust raamatut kirjutab?

Madis Jürgen. Kõik puha omad joped



Tuleb tunnistada, et sattusin Madis Jürgeni raamatu peale üsna juhuslikult. Teadsin, et tal on midagi vist ilmunud, aga mis ja millal, polnud aimugi. Üks mu kolleeg sokutas kõnealuse raamatu mulle nägemisraadiusesse ja viisakuse poolest selle kätte ka võtsin. Kui raamatut käes kaalusin, esi- ja tagakaant silmaga mõõtsin, tekkis asja vastu kohe huvi. Loomulikult ma tean, kes on Madis Jürgen, olen juhtunud tema artikleid lugema. Tema kirjutatud lood on alati veidi teistmoodi, lihtsad ja inimlikud, vahedaid lauseid ja iroonia ning soojuse piirimail kõikuvat huumorit täis. Käesoleva raamatu puhul on tegemist Eesti Ekspressis 15 aasta jooksul ilmunud artiklitega, milles ta vahendab meile erinevate inimeste elu. Kuigi "Kõik puha omad joped" ei ole midagi uut, sattusin raamatust vaimustusse. Olles kaante vahele sukeldunud, hakkas seest mõnusalt soe ning suunurk pidevalt tuksatas humoorikate lausete peale. Igas artiklis on peidus magus iroonia, justkui kirss tordil. Aga Madis Jürgen ei ole portreteeritavate suhtes üleolev ega kalk, vastupidi - ta on muhe kambajõmm, kes sõbralikult õlale patsutab ja sinna juurde vahedaid väljendeid pillab. Ta on osanud valida inimesi, kellest kirjutada. Need lood panevad mõtlema, kes me ise oleme ja missugune on maailm meie ümber.

Priit Hõbemägi kirjutab Madis Jürgeni kohta järgnevalt: "Tegelikult Madis Jürgen polegi ajakirjanik, vaid hoopis kirjanik. Sest ajakirjaniku kirjutatud artiklid ei pea ajahambale vastu ja lähevad ruttu vanaks, Madise lood aga lähevad aina paremaks, mida kauem nende kirjutamisest möödas on. Madis kirjutab vanadest ja üksikutest inimestest, veidrikest, külahulludest ja ullikestest. Ja kirglikest kultuuritegelastest ka muidugi. Mõnele võib paista, et see on mingi veider paralleelmaailm oma Lubja Vaikede, Seiude ja Jürkadega. Aga siis saad aru, et hoopis meie ise oleme oma lõputu kiirustamise ja kergemeelsusega kaotanud sideme päris asjade ja eluga. Madis ei kirjuta niisama lugusid. Madis paneb inimesed jutu sisse. Ja kui ta on just kellegi jutu sisse pannud, siis sealt enam välja ei saa, kas või mingu sada aastat mööda. Vot niisugune mees on Madis Jürgen."

Olen Priit Hõbemäega täiesti nõus. Madis Jürgen ei ole lihtsalt ajakirjanik, kes paneb kirja fakte, vaid ta jutustab imetabaseid lugusid. Lugusid, mis esmapilgul ei tundugi olulised, mis räägivad veidi kummalistest inimestest, keda tinglikult võib ka hulluks nimetada. Madis Jürgen ei pane kellelegi silti külge, vaid vaatab, mis toimub esmapilgul veidra või tundmatu taga ning toob lagedale sooje mõtteid ja lihtsaid tegusid, mis annavadki elule värvi. Samuti oskab ta leida lihtsat ilu tuntud inimeste kiirest argipäevast ja selle lugejateni tuua. Me kõik oleme inimesed, ükskõik, kas tegemist on kuulsuse või kodutuga. Igaühe elus on midagi väärtuslikku ning just selle Madis Jürgen hõbekandikul meile ulatab. Polegi vaja teha muud, kui see maiuspala vastu võtta, alla neelata ja veidi seedida. Võin garanteerida, et mõte hakkab liikuma, igaühel ise suunas, ning avastate lihtsuses peituva võlu.

Stieg Larsson. Millenniumi triloogia


Stieg Larsson on mees, kes muutis mu maailma. Päriselt. Kuna teda enam meie hulgas elavate kirjas ei ole, peaksin kasutama minevikuvormi, et ta oli mees, kes mu maailma muutis, kuid olevikus kirjutan selleks, et ta muutis mu suhtumist põnevusromaanidesse nüüd ja praegu, peale oma surma. Ma pole kunagi varem põnevikke ja krimkasid lugenud, kuid Larssoni Millenniumi-triloogia oli nii haarav, et ma ei saanud neid raamatuid enne käest, kui nad läbi said. Tegelikult ei loe ma ennast endiselt krimkade-sõbraks, kuid Larssoni raamatutes oli midagi, mis mind kümne küünega enda küljes kinni hoidis.

Stieg Larsson (1954–2004) oli ajalehe EXPO ajakirjanik ja peatoimetaja. 2005. aastal ilmus tal esimene romaan „Lohetätoveeringuga tüdruk“, mis pälvis kohe suure tähelepanu. 2006. aastal järgnes „Tüdruk, kes mängis tulega“ ning 2007. aastal triloogia kolmas osa „Purustatud õhuloss“. Need kolm pärast autori surma ilmunud romaani on kujunenud lühikese ajaga ka rahvusvaheliselt tõeliseks fenomeniks. Praeguseks on Larssoni raamatuid müüdud terves maailmas rohkem kui 15 miljonit eksemplari. Sarjast on tehtud ka menukad filmid Mikael Nyqvisti ja Noomi Rapace'iga peaosades.

Millenniumi-triloogia raamatutest ei ole mõtet ükshaaval rääkida, kuna nad on üks tervik. Tegemist on metsikult põneva looga, mis iga raamatuga edasi areneb ja nüansse juurde saab. Selles loos on action'it, põnevust ja õudust, seiklusi, psühholoogiat, inimsuhteid ja armastust – ühesõnaga igaühele midagi. Triloogia osades on mitu tegevusliini, mida jälgida.

Peategelasteks on ajakirjanik Mikael Blomkvist, kes on idealistlik, oma tööle pühendunud, fanaatiliselt õigust ja õiglust ihkav inimene, ning Lisbeth Salander, kummaline tütarlaps, keda peetakse autistlikuks, kuid tegelikult on tegemist suurepärase mäluga andeka häkkeriga. Triloogia esimeses osas uuritakse legendaarse Rootsi ettevõtja Henrik Vangeri noore sugulase Harrieti kadumislugu. Mida sügavamale Blomkvist ja Salander Vangeri suguvõsa ajalukku süüvivad, seda kummalisemaks ja õudsemaks kogu lugu muutub. Teise osa keskmeks on raamat prostitutsioonist, mille Millenniumi kirjastus kavatses välja anda. Raamatu autorid aga mõrvatakse ning segaste sündmuste jadas hakatakse tõde päevavalgele tooma. Triloogia kolmandas osas seisab Lisbeth silmitsi oma minevikuga ja rabeleb välja supist, kuhu ta eksikombel sattus. Raamatu lõpp on isegi õnnelik, muidugi sõltub, kelle vaatenurgast asjale läheneda.

Triloogia on kirjutatud väga haaravalt. Peale iga loetud peatükki tahtsin teada, mis edasi juhtub ning ei osanud seda ette ennustada. Kohati sündmustik venis ja ma ei jaksanud lugeda pikki kirjeldusi. Tõenäoliselt oli asjas süüdi mu kärsitus teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Teisal aga arenesid sündmused nii ruttu, et pidin mõne lõigu kaks korda üle lugema, et olla kindel, kas sain toimuvast ikka õigesti aru. Selle loos on kuhjaga põnevust, ettearvamatusi ja šokeerivaid seiku, mida lugedes hoidsin hinge kinni. Autor on väga osavalt ja inimlikult kujutanud erinevaid karaktereid ja lasknud meil piiluda nende hinge. Tegelasteks on tegelikult tavalised inimesed tänavalt, kel on omad mured ja rõõmud, harjumused, luukered riidekapis ning igatsused ja soovid.

Tegemist on absoluutselt suurepärase raamatusarjaga. Võin mürki võtta selle peale, et Stieg Larssoni triloogia on minu senise elu üks paremaid lugemiselamusi. Soovitan soojalt! Ei, lausa tulikuumalt!!!

Birk Rohelend. Enesetapjad



Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata.“
Sõnad Birk Rohelend’i raamatu „Enesetapjad“ tagakaanel on mõtlemapanevad ja sügavad. On see ju üks eksistenstsiaalsemaid teemasid meie elus – teada saada, kes me oleme ning endana siin maailmas hakkama saada. Eneseks olemine on üllatavalt raske ülesanne. Ühiskond surub meile peale norme, mida peetakse vajalikuks järgida. Seetõttu sandistavad paljud inimesed oma isiksust, et olla keegi teine, et vastata neile normidele. See aga on üks suurimaid patte, mida üldse teha võib, peaaegu võrdne tapmise ja vargusega. Enda allasurumisega tapavad inimesed iseennast. Elame ju vaid korra ning see teekond võiks olla nauditav ja huvitav. Igaüks on hindamatu isiksus ning kui kõik inimesed oleksid ühesugused, oleks maailm märksa hallim paik.
„Enesetapjad“ on üks nendest raamatutest, mille ilmumist ma ootasin huviga. Raamat sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud parima noorsooromaani võistlusel 1.-2. koha. Lugesin enne raamatu ilmumist meediast arvustust, mis oli üsna kriitiline ja ka autori vastust sellele ning minu soov raamatuga tutvuda ainult kasvas.
Olles raamatukaaned sulgenud, võin väita, et ma ei pidanud pettuma. Kuna olen lugenud ka Birk Rohelendi esimest raamatut, siis oskasin umbes aimata, mis mind ees võib oodata. Tema veidi morbiidne, ühiskonna normide piiridel ekslev ja eksistentsiaalseid küsimusi täistipitud sõnalend paneb mõistuse tööle ning suurest heameelest tekib peas kõditunne, sarnane sellele, kui keegi sulega tallaalust kõditab. Birk Rohelend teab täpselt, kuidas lugeja mõistust oma sulega kõditada.
„Enesetapjad“ räägib ühe linna noortest, kelle elud on omavahel põimunud lootusetuks rägastikuks ja keda vaevab küsimus: milleks elada. Mõni neist põgeneb elu eest, teine selle poole ning neid kõiki painab puudulik reaalsus ja unistused paremast tulevikust. Tegelased on kõik erinevad ja tegelevad enese otsimisega. Teema peaks igaühte puudutama, kuna kõik inimesed on mingis eluetapis eneseotsingutega tegelenud ning tegelikult pakub igaühe „mina“ avastamisrõõmu kuni elu lõpuni. Küsimusi võib tekitada raamatu valdavalt masendav meeleolu, justkui lahendust ei olekski. Tegelikult on vastused raamatu tegelaste jaoks olemas ning valgus tunneli lõpus siiski paistab. Kas enesetapp kui probleemide lahendus õige on, selles julgen kahelda. Loodan, et noored seda eeskujuna ei võta, sest alati on olemas mingi võimalus. Samas ühe tegelase valik oma elutee lõpetada sobis raamatu õhkkonnaga. Peale ladusa keelekasutuse on hea ka see, et tegevus ei kulge ajaliselt järjestatult, vaid on tarantinolikult segipaisatud. See kindlustab pinge säilimise ja huvi kuni raamatu lõpuni.
Birk Rohelend’i „Enesetapjad“ on ideaalne raamat pimedateks ja vihmasteks sügisõhtuteks. Kui on veidi nukker meeleolu ja tuju maailma üle mõtiskleda, siis võtke kätte see raamat, tõmmake ennast kerra mugavas tugitoolis ning teekond enese sisse võib alata. Mõttelennule aitavad kaasa ka villased sokid ja aurav tassike teed. See on hea võimalus võtta aeg maha, mõelda erinevatele teemadele ning nautida veidi dekadentlikku ja magus-valusat sõnamängu, mis on nagu koogitükk tee kõrvale.

Nirti. Ja anna meile andeks meie võlad...


Taaskord on tegemist raamatuga, mille ilmumist ma ootasin. Olin siit-sealt kuulnud, et tegemist on uue noore ja vihase autoriga ning see tekitas ajusagarate vahele huvi, mida ei saanud eirata. Tahtsin teada, mida ta siis kirjutab, mis on tema tekstis uut ja teistsugust. Nüüd, olles raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud, võin rahulolevalt nentida - ma ei pidanud pettuma.

Nirti esikromaan “Ja anna meile andeks meie võlad…” jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime - koduvägivald, alkoholism, trööstitu maaelu. Peategelane ujub küll pinnale, kuid lapsepõlves kogetu saadab teda ka täiskasvanuna ning mõjutab tema suhteid.

Dagmar Lamp kirjutab Nirti raamatu kohta järgmist:
“Nirti kirjutab nii hästi, et tema sõnad jäävad mu ajusagarate vahele kinni ja tulevad meelde kummalistel aegadel. Näiteks taban end mõttes tema raamatut tsiteerimas, kui kõnnin pimedas maantee ääres. Teinekord leian end raamatust loetud kohti analüüsimas, nii- ja naapidi keerutamas, uusi ja üllatavaid tähendusi otsimas.

Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad...” ei jäta kindlasti kedagi külmaks. See ei ole lihtne tekst. See on tekst, mis puudutab hingekeeli. See on kummituslik tekst, mis kisub üles tundeid ja mälestusi neis, kes koduvägivallaga kokku puutunud. Aga omal natuke äraspidisel moel annab romaan ka lootust: et sandistatud inimesed võivad saada terve(ma)ks; et vägivald ei ole nõiaring või aina korduv tsükkel.“

Ma olen Dagmar Lamp’iga nõus. See raamat kõneleb igaühega. Kui endal pole olnud koduvägivalla kogemusi, siis alati teame kedagi, kellel nii on läinud. Nirti raamat räägib ehedast Eesti elust ja piilub särava pealispinna all peituvat hämarust. Meie seas jalutab ringi inimesi, kelles hoolikal vaatlemisel võib märgata mõrasid. Nirti raamatus on sügav mõte ja vaimustav keelekasutus. Tema sõnade vorm ja sisu on nagu mitmekäiguline õhtusöök. Trööstitu maaelu kirjeldused eelroaks, ehmatavalt reaalne tegelikkus peamiseks kõhutäiteks ja magustoiduks iroonia. Tema laused on vahedad ja poevad mõtetesse. Nirti kirjeldused tekitavad lausa füüsilise heaolutunde. Kui raamat läbi sai, olin tükk aega nostalgiast uimane.

Hoolimata sellest, et raamat on kohati üsna negatiivse sisuga, ei ole tegemist sugugi kurva kirjatükiga. Laused on täis pikitud irooniat ja huumorit, on toredaid olukordi ning lõpp on ju põhimõtteliselt lausa õnnelik. Natuke võib segada see, et tegevus ei kulge ajaliselt järjest, vaid lugejat loobitakse erinevatesse hetkedesse. Mind see ei häirinud, vaid tegi asja just huvitavamaks. Pealegi, olles neelanud mõned leheküljed, saab väga hästi aru, mis perioodis tegevus parasjagu toimub.

Nirti raamat on saanud nii kiitust kui kriitikat, kuid mina usun, et poriga üle valada seda küll ei tasu. Nii noore autori esimese katsetuse kohta on tegemist väga hea tekstiga. Selles on mõtlemisainet igale lugejale.

Mihkel Raud. Musta pori näkku

Mihkel Raua raamatu tagakaanel on sõnad: „Mul on olnud harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada. Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks asjad on just täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus me praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.“

Kui „Musta pori näkku“ ilmus, hakkas meedia sellest uudisest kihama ning loomulikult tekkis ka minul suur huvi seda raamatut lugeda. Lõiguke tagakaanelt oli ka raamatututvustustes ning see ainult suurendas uudishimu. Tahtsin teada, missugused on siis need skandaalsed paljastused ja senikuulmatud lood. Võibolla on see halb, kui enne raamatu lugemist on ootused kõrgele aetud. Sellisel juhul on võimalus pettuda suur, kuid nii õnneks ei läinud. Siiski vastust sellele, miks asjad on just täpselt nii, nagu need on, ma ei saanud.

Mihkel Raud jutustab oma kuulsusetee algusest, kuidas poisikesest sai andekas muusik. Sellel teel on tema kaaslasteks palju muusikutest sõpru ja muidu tuntud inimesi, samuti tohututes kogustes alkoholi. Tundub uskumatu, kuidas mitu aastat möödus pidevas alkoholiuimas olles ning seejuures suudeti veel luua geniaalset muusikat. Samuti jäi selgusetuks, kuidas toimus üleminek väiksest poisist, kes imetles oma isa tuntud sõpru, alkohoolikuks, kelle päevad möödusid koos pudeli ja purjus sõpradega. Ühel hetkel oli tegu teismelise poisiga, kes võttis sõpradega mõned õlled ning järgmised hetked möödusid pidevas mäluaugus. Aga ju siis see toimus ka autorile endale märkamatult ning lõpuks saabus ehmatus ja ahastus. Kuid parem hilja kui mitte kunagi. Raamatus tekitas põnevust ja pinget ka asjaolu, kuidas suhtuvad paljud tänapäeva Eestis kuulsad inimesed sellesse, et neid raamatus vägagi negatiivses valguses mainiti. Kuid arvata võib, et ilma nende nõusolekuta poleks saanud raamat ilmuda. Või kes teab?

Mihkel Raud on tuntud oma otsekoheste ja teravate ütlemiste poolest ja neid saab rohkelt lugeda ka sellest raamatust. Tema keelekasutus on irooniline, salvav, samas humoorikas ja kerge. Tekst lehekülgedel lausa lendas ning lugesin suure huviga tema seiklustest, samal ajal kuklas tiksumas mõte, kuidas see kõik võimalik oli. Pidevalt mõtlesin, missugune on lõpplahendus. Raamat lõppes üsna ootamatult peakangelase kaineks saamisega ja kaine on ta püsinud siiamaani. Kes teab, missugune oleks Mihkel Raua kuulsusetee olnud siis, kui ta oleks samas tempos jätkanud?

Selles, kas Mihkel Raua „Musta pori näkku“ hakkab tulevikus kuuluma Eesti kirjandusklassikasse, ma kahtlen, kuid väga mõnusa ja nauditava õhtupooliku sain selle raamatu seltsis veeta kõigest hoolimata. Nendele, kes ei pelga roppe väljendeid ja karmi tõde väljendatuna irooniaga vürtsitatud lausetes, soovitan soojalt. Need, keda sellised asjad šokeerivad, võivad meelerahu huvides selle teose raamatupoodide ja raamatukogude riiulitele jätta. Samas, väike šokiteraapia ei tee kunagi paha, vaid raputab meid lahti rutiinist ja annab võimaluse vaadata elule värskema pilguga.

Souad. Elusalt põletatud

Teame, et araabiamaad erinevad oma tavade poolest põhjamaisest kultuurist. Teame, et see on tingitud araablaste suurest ustavusest pühakirjale Koraanile, mis oma olemuselt on Piiblist erinev. Kuid lood sellest, kuidas islamimaades vargal käsi maha raiutakse ja abielurikkujad kividega surnuks loobitakse, kõlavad kauge muinasjutuna. Sellised inimsusevastased teod ei saa ju olla tõsi. Olles lugenud araabia päritolu naise Souadi läbielatud ja kirjapandud lugu, kangastub meie silme ees šokeeriv tegelikkus.

Kui esimesest armastusest pimestatud nooruke araabia neiu Souad jääb kogenematusest last ootama, otsustavad isa ja ema ta hukata. Aumõrva täideviijaks valitakse Souadi õemees Hussein. Perekond lahkub kodust, Hussein valab Souadi bensiiniga üle ja paneb põlema. Naabrid kutsuvad küll kiirabi ja neiu viiakse haiglasse, kuid seal jäetakse ta abita ja surema. Haiglas sünnitab Souad enneaegse poja, kes kohe ta juurest ära võetakse ning lastekodusse viiakse.

Lähis-Idas töötav humanitaarabiorganisatsiooni esindaja Jacqueline päästis tulesurma määratud Souadi elule tagasi, viies neiu ravile Šveitsi. Jacqueline otsis lastekodust üles Souadi poja, muretsedes talle dokumendid ning viis lapse koos neiuga Šveitsi. Peale ravi elas Souad kasuperes ja õppis ise eluga toime tulema. Nüüd elab Souad Euroopas, ta on abielus ja kolme lapse ema.

Väga vähesed on aumõrvadest eluga pääsenud ning need, kellel on see õnnestunud, ei jaga üldjuhul oma kogemust. Islamimaades on selline teguviis loomulik, vajalik au taastamiseks ja sellest ei ole vaja avalikult rääkida. Kõige olulisem on pühakiri ning eksimise korral järgneb karistus. Kui naine patustab, langeb häbi mehe peale ning sellest on võimalik vabaneda vägivalla abil. Selline käitumine on meie jaoks täiesti mõistetamatu. Kuid kui te tahate araabia kultuuri veidi rohkem tundma õppida, soovitan kindlasti see raamat kätte võtta. „Elusalt põletatud“ on kahtlemata põnev ja valgustav lugemiselamus.