Tuleb tunnistada, et ammu ei ole kätte sattunud eesti kirjanike loomingut. Aga kui ma kuulsin, et Andrus Kivirähul on ilmunud uus raamat, siis vot seda ma tahtsin kindlasti lugeda. Nüüd lõpuks õnnestus sellele ka pihta saada.
Seda uudist, et Kivirähk on uue raamatu kirjutanud, kajastati otseloomulikult ka meedias, kuna tegemist on ju eesti kirjandusmaastikul piisavalt nimeka tegelasega. Kuskilt saatest jäi meelde, kuidas autor ise oma raamatu kohta ütles, et seal ei toimugi midagi, lihtsalt inimesed teevad oma argitoimetusi ja söövad. Ja tegelikult nii ongi. Ei ole mingeid maailmaraputavaid sündmusi ja intriige, ongi "pildikesed heade inimeste elust", nagu autor ka pealkirjas ütleb. Tegelasteks on Rein, kelle naine on õpetaja; Eevald, kelle naine Piret teab alati, mida mees tahtma peaks; Ülo, kes peab kõrtsi nimega Opossum ning armastab õhtuti üksi raamatuid lugeda; Jaanika, kes on väga ilus ning kellel on sadu austajaid; Kalju, kes elab oma emaga ning peseb Opossumis nõusid; saladuslik härra Immanuel, kes inimesi vaadelda armastab; Gunnar ja Oidermaa, kes elavad koos ning satuvad erinevatesse seiklustesse, nt vanaproua koera pesemine ja joomised ühissaunas ning veel mõned tegelased, kes loost läbi käivad. Iga peatükk kirjeldab nende inimeste argipäeva ja juhtumisi. Kõiki neid ühendab see, et nad käivad aegajalt Opossumis söömas ja joomas. Ning lisaks on osad neist omavahel sõbrad või satuvad täiesti juhuslikult üksteisega kokku või külla. Kõigi tegelaste peast käib loo jooksul läbi, et neil on senisest rutiinist kõrini ja tahaks rännata kuskile kaugele, maailma otsa. Kui plaanid on tehtud, siis lõpuks ollakse ikka veendunud, et hea on seal, kus parasjagu ollakse.
Selle raamatu märksõna on muhe. Kuigi raamatus justkui ei toimugi midagi, on Kivirähu kirjutamisstiil nii muhe, humoorikas ja mõnus, et ma ikka iga natukese aja tagant pugistasin mõne väljendi peale naerda. Ning ma kujutasin väga elavalt ette, missugune mõni tegelane välja nägi või mis häälega rääkis. Nt kuidas vanaproua Malle oma poja Kalju kallal koguaeg tänitas. Äärmiselt värvikad karakterid, ja tegelikult on tegu ju täiesti tavaliste inimestega.
"Maailma otsas" on väga mõnus lugemiselamus. Jah, see ei ole mingi padutõsine klassika, aga meelt lahutab kohe kindlasti. Ja tegelikult Kivirähk oma teoses filosofeerib ka. Lihtsates asjades peitub võlu. Kõik sõltub sellest, kuidas vaadata. Teekond trepist üles võib olla nagu reis teise maailma otsa.
Seda uudist, et Kivirähk on uue raamatu kirjutanud, kajastati otseloomulikult ka meedias, kuna tegemist on ju eesti kirjandusmaastikul piisavalt nimeka tegelasega. Kuskilt saatest jäi meelde, kuidas autor ise oma raamatu kohta ütles, et seal ei toimugi midagi, lihtsalt inimesed teevad oma argitoimetusi ja söövad. Ja tegelikult nii ongi. Ei ole mingeid maailmaraputavaid sündmusi ja intriige, ongi "pildikesed heade inimeste elust", nagu autor ka pealkirjas ütleb. Tegelasteks on Rein, kelle naine on õpetaja; Eevald, kelle naine Piret teab alati, mida mees tahtma peaks; Ülo, kes peab kõrtsi nimega Opossum ning armastab õhtuti üksi raamatuid lugeda; Jaanika, kes on väga ilus ning kellel on sadu austajaid; Kalju, kes elab oma emaga ning peseb Opossumis nõusid; saladuslik härra Immanuel, kes inimesi vaadelda armastab; Gunnar ja Oidermaa, kes elavad koos ning satuvad erinevatesse seiklustesse, nt vanaproua koera pesemine ja joomised ühissaunas ning veel mõned tegelased, kes loost läbi käivad. Iga peatükk kirjeldab nende inimeste argipäeva ja juhtumisi. Kõiki neid ühendab see, et nad käivad aegajalt Opossumis söömas ja joomas. Ning lisaks on osad neist omavahel sõbrad või satuvad täiesti juhuslikult üksteisega kokku või külla. Kõigi tegelaste peast käib loo jooksul läbi, et neil on senisest rutiinist kõrini ja tahaks rännata kuskile kaugele, maailma otsa. Kui plaanid on tehtud, siis lõpuks ollakse ikka veendunud, et hea on seal, kus parasjagu ollakse.
Selle raamatu märksõna on muhe. Kuigi raamatus justkui ei toimugi midagi, on Kivirähu kirjutamisstiil nii muhe, humoorikas ja mõnus, et ma ikka iga natukese aja tagant pugistasin mõne väljendi peale naerda. Ning ma kujutasin väga elavalt ette, missugune mõni tegelane välja nägi või mis häälega rääkis. Nt kuidas vanaproua Malle oma poja Kalju kallal koguaeg tänitas. Äärmiselt värvikad karakterid, ja tegelikult on tegu ju täiesti tavaliste inimestega.
"Maailma otsas" on väga mõnus lugemiselamus. Jah, see ei ole mingi padutõsine klassika, aga meelt lahutab kohe kindlasti. Ja tegelikult Kivirähk oma teoses filosofeerib ka. Lihtsates asjades peitub võlu. Kõik sõltub sellest, kuidas vaadata. Teekond trepist üles võib olla nagu reis teise maailma otsa.