12.30.2013

Jojo Moyes. Mina enne sind

Märkamatult on taas tekkinud paus, kus ma ei ole jõudnud juturaamatut kätte võtta. Detsembrikuus olid minu mõtted ainult kooli juures ning üritasin koduste ülesannete pöörase tempoga sammu pidada. Pühade ajaks sain kõik tehtud ning leidsin aega iseendale. Ning oi kui mõnus on sukelduda põnevasse raamatusse, mida ei suuda käest panna. "Mina enne sind" on just selline raamat. Raamatukoguhoidjast sõbranna soovitas mulle seda teost ning koolitööde tõttu seisis see mu riiulis kaua ootel. Aga asi oli ootamist väärt.

Louisa on 27-aastane neiu, kes on elanud kogu elu väikeses linnakeses ning on olnud sellega rahul. Ootamatult lastakse ta oma vanast töökohast lahti ning tuleb asuda uusi jahimaid otsima. Kuna tema töökogemused ja oskused on piiratud, satub ta hooldajaks ühele mehele, Willile, kes on ratastoolis. Will oli varem edukas ärimees, kes tegeles kõikvõimalike ekstreemsustega ning elas laia elu. Seda senikaua, kuni õnnetus ta ratastooli aheldas. Ja aheldas nii korralikult, et ta saab piiratult liigutada vaid ühte kätt ja pead, muu keha on liikumatu. Ta vajab abi kõiges, mis puudutab isiklikku hügieeni ning ka liikumise ja söömise juures. Will on loomulikult kibestunud ning teeb esialgu Loisa elu raskeks. Pikapeale nad harjuvad üksteisega ning saavad sõpradeks, enamgi veel. 

Tundub nagu armastuslugu, eksole. Kuid selles raamatus on hoopis rohkem peidus. Armastuslugu on seal ka, tõepoolest, selline ebatavalist sorti. Autoril on mõnus keelekasutus ning südamlikult ja humoorikalt kirjeldab ta Louisa ja Willi omavahelist suhtlemist ning Louisa pereliikmete elu. Kuid peale südamlikkuse ja huumori on raamatus palju tõsist, mõtlemapanevat ja ka kurba. Autor annab ülevaate tõsise liikumispuudega inimese elust. Terve inimene, kel ei ole liikumispuudega tuttavaid-sõpru, ei kujuta tegelikult päriselt ette, mis tunne see võib olla, kui sa ei saa liikuda. Üldse. Ja sõltud absoluutselt kõiges teistest. Omadest kogemustest võin öelda, et tunnen puudega inimese juures end ebamugavalt. Ma ei oska käituda ning tunnen, et äkki teen või ütlen midagi valesti. Aga pange end selle inimese asemele, kes ratastoolis istub. Ning kui raske võib olla sattuda sellisesse olukorda, kus sa kõiges teistest sõltud, kui sa enne olid täiesti sõltumatu ning said endale kõike lubada. Inimesed ikka lohutavad neid, kellega on õnnetus juhtunud, et pole midagi, elu läheb edasi, küll sa hakkama saad, vaata elu positiivset külge. Aga kas selline elu on ikka nii positiivne? Ning kas saame hukka mõista liikumispuudega inimese soovi oma elu lõpetada, kuna ta ei suuda enam nii elada? Inimesed arvavad selle teema kohta erinevalt. Raamatut lugedes mõtlesin ka esialgu, et issand kui isekas, kuidas ta saab oma lähedased maha jätta, elu ju läheb edasi ka niimoodi. Aga tegelikult see ei ole nii lihtne.

Teine oluline mõttekoht raamatus on see, et me elame vaid korra. Me ei peaks oma elu veetma mingis kindlas rutiinis, kartes proovida uusi asju. Nii avastad ühel hetkel, et elu ongi läbi ja sa pole midagi teinud. Loomulikult ei pea tahtma selliseid asju, nagu oli teinud Will: reisimine, ekstreemspordiga tegelemine jne. Need asjad nõuavad üldjuhul palju raha ning seda kõigil ju ei ole. Aga saab ka ilma rahata. Asi on suhtumises. Tuleks hoida end avatuna uuele ja silmad lahti. Proovida midagi sellist, mida sa varem ei ole teinud. Astuda oma hirmudest üle. Õppida midagi uut. See teema pani mind korralikult mõtlema. Sest ma isegi olen selline, kes mõningaid asju kardab ja ei julge proovida, kuna pole seda kunagi teinud. Üks väike lihtne näide on uisutamine. Aga neid asju on veel. Asi on põhimõttes üldiselt, mitte konkreetsetes teemades, mida sa oled või ei ole teinud. Me tõepoolest elame vaid korra.

"Mina enne sind" on väga hea lugemiselamus. See on emotsionaalne raamat. Ma pole ammu raamatu lõppedes pisarates olnud. Sa lihtsalt hakkad raamatu tegelastele kaasa elama. See on ka hariv raamat. Kui sa varem ei osanud midagi arvata liikumispuudega inimese elust, siis peale selle raamatu lugemist oled informeeritum. Ning see on mõtlemapanev raamat. Elu ja surma küsimused, missugune elu on elamisväärne, aga ka see, et tuleb ELADA, kui vähegi võimalik, mitte vegeteerida. Kasutada neid võimalusi, mis sul on. Tõeliselt inspireeriv raamat. Igaüks näeb ja peab selles loos oluliseks erinevaid asju, kuid sellest hoolimata julgen soovitada.

11.30.2013

Jari Tervo. Layla

Kui ma selle raamatu lugemist alustasin, siis mõtlesin endamisi, et mis selles siis uut on - Araabiamaade traditsioonidest ja sealsete naiste väärkohtlemisest on piisavalt palju raamatuid kirjutatud. Küll pannakse neid elusalt põlema ja loobitakse kividega ja palju muud. Jari Tervo kirjeldab oma raamatus kurdi tüdruku Layla kannatusi. Ka kurdidel on hämmastavalt jäik ja patriarhaalne ühiskond. Abielud sõlmitakse ette ning naine peab abielludes olema süütu. Kui see mingil põhjusel nii ei ole, siis tapab suguvõsa tüdruku ära. Just selline lugu oli selles raamatus. Layla abiellus Muratiga. Kui mees peale pulmaööd avastas, et tüdruk ei veritse, kutsuti suguvõsa kokku, et Layla üles puua. Muidugi enne tapeti ära mees, kes arvati asjas süüdi olevat, üks Türgi tööline. Tegelikult oli süüdi Layla vend Ismail, kes oma õde seksuaalselt kuritarvitas. Aga seda ei teadnud keegi peale nende kahe. Layla teine vend Nasir põgenes koos õega, et tema elu päästa ning algas suur seiklus. Vend läks mingil hetkel tagasi, aga teekonda alustasid nad koos. Eesmärk oli jõuda Soome. Põgenemine käis salaja, kasutades inimkaubitsejate abi.

Paralleelselt kurdi tüdruku looga jutustatakse Soomes elavate Helena ja Armonlahti lugusid. Helena on lahutatud naine, kel on alkoholiprobleem. Selle tõttu on ta jäänud ilma oma lapse hooldusõigusest, aga eesmärk on seda tagasi saada. Helena hakkab prostituudiks, et raha teenida ja oma elujärge parandada. Armonlahti on kupeldaja ja litsimaja pidaja. Ka temal on omad probleemid kaelas, lahutus, suhted pojaga halvad, vanemate maja võlgade katteks panditud. Vaja on raha teenida, et võlad tasuda. Samuti on toodud filosoofiatudengi Mika Jaussi lugu, kes seda litsimaja külastab ning lõpuks tapab Soome immigratsiooniministri, põhjustades suure kaose ja sattudes vangi.

Raamatus põimuvad kaks kultuuri, kurdi (või ka türgi) ja soome, islami- ja põhjamaa. Need maad ja kultuurid on raamatus seotud esiteks läbi tegelaste. Layla satub sellesse samasse litsimajja tööle. Teiseks on Soomes päris palju sisserändajaid, nii kurde kui türklasi. Soome oma tolerantse ja kõrgetasemelise ühiskonnaga on maa, kus sisserändajad hakkama saavad.

Jari Tervo raamatu muudab huvitavaks ja mitmetasandiliseks erinevate kultuuride põimimine. Oleks ainult moslemi naiste piinamine, siis oleks tegu selle kordamisega, millest juba nii palju raamatuid on kirjutatud. Aga autor põimib raamatus osavalt erinevad kultuurid ja tegelaste elulood, karge põhjamaisuse ning tulisuse ja põhimõttelisuse. Autori kirjaread panevad tegelastele kaasa elama. Kõik karakterid on inimlikud ning heidetakse pilk ka pealispinna alla. Raamatus on lüürilisust ja idamaisust, eriti just nendes peatükkides, mis on kirja pandud läbi Layla silmade, samas ka ausust ja julmust, nii moslemite kultuuri kui ka soomlaste elu kirjeldamisel.

Kahtlemata on tegu mõtlemapaneva teosega. Antakse ülevaade erinevate ühiskondade sotsiaalsetest probleemidest. Jäikus, patriarhaalsus; prostitutsioon; sisserändajad. Elame ju ka ise multikultuurses keskkonnas. Kuidas suhtuda teistest kultuuridest pärit inimestesse? Kui õigustatud on viha võõraste vastu? Kas saab hukka mõista inimest, kes töötab prostituudina? Esimene mõte on ju kindlasti halvustav, aga tihti me ei tea nende valikute põhjuseid. Kui me tänaval kõnnime, ei näe me inimeste sisse. Me ei tea, millega nad tegelevad, missugused on nende valikud ja miks nad on nii otsustanud. See raamat aitab ka mõista meie omast nii erinevat kultuuri. Me ei pea kurdi kultuuri vaadetega nõustuma, aga vähemalt annab autor võimaluse seda mõista ja sellest aru saada. See, mida kirjeldatakse raamatus, võib olla ka meie tulevik. Hetkel on meie majandus ja sotsiaalsed toetused nii madalad, et keegi ei taha siia tulla, aga mine sa tea, mis juhtub tulevikus. 

11.17.2013

Anders de la Motte. [buzz]

Taas üks järg. Anders de la Motte esimene raamat oli [geim], krimka, kus peategelaseks oli loru ja paras pätt HP, kes sattus osalema ühte mängu. Mäng aga ei olnud lihtsalt mäng, vaid suurem kui elu. Käesolevas raamatus leiame HP rikkana redutamas kusagil Dubais sooja päikese all. Kuid HP ei naudi jõudeelu, vaid mäng kummitab teda endiselt. Kuna esimeses raamatus tegi ta mängule tünga, kardab HP nüüd kättemaksu. Ootamatult peale kõrbes toimuvat läbu võetakse HP kinni süüdistatuna ühe naisterahva surmas, kellega tal oli põgus läbikäimine ning piinatakse peaaegu surnuks. Otse loomulikult HP arvab, et tegemist on mänguga, kuid imekombel ta pääseb eluga, vabaneb süüdistusest ja sõidab tagasi Rootsi. Kuna HP kahtlustab, et toimunus oli süü mängul, asub ta uurima tapetud naisterahva seost mänguga ning imbub sisse tema firmasse. HP-l on edu. Tema oskusi kiidetakse ning kiire tõus karjääriredelil paneb silma särama. Kuid kahjuks nähakse tema katet läbi ning algab tagaajamine.

Nii nagu esimeses raamatus, on HP õde Rebecca samuti toimuvate sündmustega seotud, ilma, et mõlemad seda ise teaks. Õel on omad jamad, millega võidelda. Teda süüdistakse oma töö lohakalt tegemises ning ta asub end kaitsma. Esialgu tundub, et kõik on Rebecca vastu ning asjad lähevad allamäge. Ühes netifoorumis mustatakse teda üsna avalikult ning Rebecca asub uurima, kes on selle taga. Isiklikus elus tunneb ta seisakut. Suurepärane poiss-sõber tundub igav ning Rebecca läheb kohtamisele mehega, keda kohtas jõusaalis. Mees on nägus ja äärmiselt ligitõmbav. Siinkohal põimuvadki HP ja Rebecca juhtumised. Mees, kellega Rebecca oli, on HP uus ülemus, ning tahtmatult paljastab Rebecca HP tegeliku isiksuse. 

Tegemist on hoogsa ja põneva lugemisega. Ma ei ole krimkade alal asjatundja, kuna loen neid harva, kuid tundub, et tegemist on kergemat sorti raamatuga, mis ei ole väga sügav ja tõsine ning teenib eelkõige meelelahutamise eesmärki. Lugu on iseenesest huvitav, sündmuste kulg ei ole kergesti ette ennustatav, kuid mõned kohad süžees tunduvad veidi ebareaalsed. Aga sellest hoolimata julgen soovitada neile, kes tahavad lugeda midagi kergemat, aga samas põnevat.

11.10.2013

Carlos Ruiz Zafon. Taeva vang

Ma pole siia pikka aega kirjutanud, kuna astusin sügisel ülikooli ning koolitöö ja -lugemised on mu vaba aja hõivanud. Raamatukogus töötav sõbranna mainis, et Zafonil on uus raamat ilmunud ning otseloomulikult tahtsin ma seda lugeda. Nii head raamatut tahaks lugeda järjest, et lugu oleks pidevalt värskelt meeles ning kirjaridu nautida. Minu lugemine kulges aga pausidega, mil tuli vahepeal meelde tuletada, kuhu viimane kord jäin ning tuleb tunnistada, et see veidi rikkus lugemiselamust. Sellest hoolimata on tegemist väga hea raamatuga.

"Taeva vang" on Zafoni Barcelona-sarja kolmas raamat, mis on teiste sarja osadega seotud läbi tegelaste, asukoha ja tähenduslike vihjete. Raamatu peategelasteks on Daniel, kes töötab oma isa raamatupoes, ning tema abiline Fermin. Seekordne raamat pajatab lähemalt Fermini seiklustest, tema minevikust. Lugu pendeldabki mineviku ja oleviku vahet, paljastades Fermini sünget minevikku ja olevikus toimuvaid tegemisi. Raamatust käib läbi ka salapärane kirjanik David Martin, mees, kes oli "Ingli mängu" peategelane. Loo lõpp on väga paljutõotav - tundub, et Barcelona-saaga jätkub.

Mulle jätkuvalt meeldib autori kirjastiil, mis on täis imelisi kirjeldusi ja võrdlusi. Raamatu meeleolu on kohati veidi sünge, aga samas maaliline, justnimelt tänu nendele kirjeldustele. Siiski pean mainima, et Zafoni esimene raamat vaimustas mind kõige rohkem. Eks see on see järgede värk, edasi ei ole autori kirjastiil enam nii uudne ja juba tead, mida oodata. Sellest hoolimata soovitan raamatut kindlasti. Tegemist on mitmekülgse teosega, milles on põnevust, ajalugu ja veidi romantikatki.


8.16.2013

Andrus Kivirähk. Maailma otsas: pildikesi heade inimeste elust

Tuleb tunnistada, et ammu ei ole kätte sattunud eesti kirjanike loomingut. Aga kui ma kuulsin, et Andrus Kivirähul on ilmunud uus raamat, siis vot seda ma tahtsin kindlasti lugeda. Nüüd lõpuks õnnestus sellele ka pihta saada.

Seda uudist, et Kivirähk on uue raamatu kirjutanud, kajastati otseloomulikult ka meedias, kuna tegemist on ju eesti kirjandusmaastikul piisavalt nimeka tegelasega. Kuskilt saatest jäi meelde, kuidas autor ise oma raamatu kohta ütles, et seal ei toimugi midagi, lihtsalt inimesed teevad oma argitoimetusi ja söövad. Ja tegelikult nii ongi. Ei ole mingeid maailmaraputavaid sündmusi ja intriige, ongi "pildikesed heade inimeste elust", nagu autor ka pealkirjas ütleb. Tegelasteks on Rein, kelle naine on õpetaja; Eevald, kelle naine Piret teab alati, mida mees tahtma peaks; Ülo, kes peab kõrtsi nimega Opossum ning armastab õhtuti üksi raamatuid lugeda; Jaanika, kes on väga ilus ning kellel on sadu austajaid; Kalju, kes elab oma emaga ning peseb Opossumis nõusid; saladuslik härra Immanuel, kes inimesi vaadelda armastab; Gunnar ja Oidermaa, kes elavad koos ning satuvad erinevatesse seiklustesse, nt vanaproua koera pesemine ja joomised ühissaunas ning veel mõned tegelased, kes loost läbi käivad. Iga peatükk kirjeldab nende inimeste argipäeva ja juhtumisi. Kõiki neid ühendab see, et nad käivad aegajalt Opossumis söömas ja joomas. Ning lisaks on osad neist omavahel sõbrad või satuvad täiesti juhuslikult üksteisega kokku või külla. Kõigi tegelaste peast käib loo jooksul läbi, et neil on senisest rutiinist kõrini ja tahaks rännata kuskile kaugele, maailma otsa. Kui plaanid on tehtud, siis lõpuks ollakse ikka veendunud, et hea on seal, kus parasjagu ollakse.

Selle raamatu märksõna on muhe. Kuigi raamatus justkui ei toimugi midagi, on Kivirähu kirjutamisstiil nii muhe, humoorikas ja mõnus, et ma ikka iga natukese aja tagant pugistasin mõne väljendi peale naerda. Ning ma kujutasin väga elavalt ette, missugune mõni tegelane välja nägi või mis häälega rääkis. Nt kuidas vanaproua Malle oma poja Kalju kallal koguaeg tänitas. Äärmiselt värvikad karakterid, ja tegelikult on tegu ju täiesti tavaliste inimestega.

"Maailma otsas" on väga mõnus lugemiselamus. Jah, see ei ole mingi padutõsine klassika, aga meelt lahutab kohe kindlasti. Ja tegelikult Kivirähk oma teoses filosofeerib ka. Lihtsates asjades peitub võlu. Kõik sõltub sellest, kuidas vaadata. Teekond trepist üles võib olla nagu reis teise maailma otsa.


8.08.2013

Joel Haahtela. Elena

Märkasin selle raamatu tutvustust kuskil blogis. Kuna asi huvitas, siis ei tekkinud enam küsimust. Olles raamatu läbi lugenud, võin öelda, et see tuleb lugeda läbi järjest ja korraga. Ja see võtab aega ainult paar tundi.

Raamatu on jutustatud läbi üksiku meesterahva silmade. Ühel hommikul kohtas ta pargis naisterahvast, Elenat ja otsustas teda jälgima hakata. Mees käis iga päev pargis, kus ta naist kohtas, ja enamusel kordadel kõndis naine pargist läbi. Mees vaid vaatles naist ja ei võtnud midagi ette. Tasapisi sai ta teada, kus naine käib ja mis on tema nimi, ilma teda kordagi kõnetamata. Suvel aga naine ei tulnud. Natuke uurimustööd tehes sai mees teada, kuhu naine on kadunud ning sõitis ise ka suveks linnast minema, rannikule, külla oma sõbrale. Naine pidi peatuma seal lähistel saarel. 

See on täiesti uskumatu raamat. Enamuse raamatust täidavad mehe kirjeldused. Napid seletused, kus ta käis, mida ta nägi, mida millestki arvas. Meeleolu on mõtlik ja unelev. See on väga lakooniline raamat, aga nende nappide sõnade taga on palju. Tihtipeale tabasin end mõtlemast, et vot selle lause tahaks üles kirjutada. Ma ei teagi, miks ei kirjutanud. Neid kirjeldusi lugedes mõtlesin erinevaid asju. Kindlasti seda, et nii üksik inimene ja nii romantiline igatsus. Aga samas tundus see jälitamine kohati jube. Et ta uuris välja, kus naine elab, ja hilja õhtul passis tema maja ees. 

Lõpus saab aga lugu täiesti uue pöörde. Vaid mõni lehekülg kulub paberit, et joonistuks lahti selle inimese lugu. Mees on tegelikult vana. Vot seda ma raamatu alguses ei kujutanud üldse ette. Tema naine suri aasta tagasi. Ning lõpuks mees ja Elena kohtuvad. Toimub südamlik vestlus. Kõik loksub paika. Mees leinab oma naist ning saab lõpuks ometi rahu.

See tõesti huvitav raamat ja muudab lugedes oma nägu. Alguses sa ei oska ette kujutadagi, mis lõpuks võib välja kujuneda. Kas ma soovitan seda raamatut? Otsustage ise. Stiil on väga napp, kuid need vähesed sõnad panid mõtlema. Ning lõpetuseks üks lõiguke raamatust.

"Kord tundsin ma meest, kes uskus, et inimesest saab pärast surma puu. Kuidas muidu seletada, küsis mees, et alati kui inimene sureb, kasvab kuskile puu? Mulle tuli kohe mitu seletust pähe, aga kui ma olin viivu järele mõelnud, hakkasin kahtlema. Mis siis, kui mehel ongi õigus ja meist kõigist saavad männid, haavad ja paplid või hea õnne korral jõekaldal kaarduvad hõbepajud. Ja kes on sel juhul see puu mu akna all?"

 

7.28.2013

Stephen Leather. Isiklik tantsija

Vahelduseks uudiskirjandusele üks varem ilmunud raamat. Tegelikult olen seda varem oma eelmises töökohas käes keerutanud ja mõelnud laenata, aga ei teagi, miks seda ei teinud. Jusiis oli tol hetkel piisavalt lugemist. Lambike pea kohal hakkas taas särama siis, kui lugesin sõbranna postitust selle raamatu kohta.

Raamatu peategelaseks on reisikirjanik Pete, kes on suunatud Taisse reisijuhti kirjutama. Ta seikleb mööda Bangkoki go-go-baare, näeb ühes silmipimestavalt kaunist tantsijat Joy'd ning armub. Pete tahab, et Joy'st saaks tema tüdruksõber ning ta teeb kõik selle nimel. Paraku ei lähe kõik päris nii, nagu ta tahab. Ta avastab, et kuigi Joy väidab, et on talle truu, on neiul tegelikult tailasest poiss-sõber. Lisaks veel palju muid valesid, mis selle segase loo paratamatu lõpu poole tüürivad.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma olin alates esimestest lehekülgedest haaratud. Esiteks saab palju teadmisi Tai kultuuri, eriti meelelahutuskultuuri kohta. Raamatu kaanel on õigusega kirjas, et "peaks olema kohustuslik kirjandus kõikidele, kes Taimaad esimest korda külastavad". Ma ei ole kunagi Tais käinud ning tõeliselt huvitav oli lugeda sealsete tavade ja kommete kohta, mida inimesed arvavad erinevatest asjadest. Näiteks üldtuntud asjaolu, et Tai on naeratuste maa. Aga tihtipeale ei ole naeratus siiras, vaid mask, et oma tahtmist saada. Kõige olulisemal kohal raamatus oli seksturism, kuidas see äri toimib. Ei saa vaielda, et ka selle teema kohta oli põnev rohkem teada saada. Teiseks on ka lugu ise äärmiselt kaasahaarav. Juba alguses lootusetuna tunduv armastuslugu, või olen mina lihtsalt skeptik. Erinevate kultuuride kokkupõrked ja seetõttu üksteisest mööda rääkimised. Väärtust lisab raamatule ka asjaolu, et peatükid on kirjutatud erinevate inimeste, mitte ainult peategelaste silme läbi. Nt Joy töökaaslased, baariomanik, Pete sõbrad jne. Ning kui erinevalt inimesed olukorda nägid. Võtame kasvõi peategelased Pete ja Joy. Ma olin alguses täiesti hämmingus, kui erinevalt nemad sama situatsiooni kirjeldasid. Pete oli kõrvuni armunud, tahtis, et Joy oleks tema tüdruksõber ja ei töötaks enam prostituudina. Ta andis neiule hakkamasaamiseks rohkelt raha. Joy jaoks aga oli tegemist äriga. Ta kinnitas Pete'le, et armastas teda lõputult, et tal ei ole kedagi teist, aga tegelikult oli tal tailasest mees, keda ta Pete antud rahaga toetas ning magas ka teiste meestega, et raha teenida. Lihtsalt uskumatu. Siinkohal tulevadki mängu kultuurilised erinevused. Kui Euroopas on prostituudi amet häbiväärne, siis Tais on olukord teisiti. Sealsed inimesed võtavad seda kui tööd. Ükski euroopa mees ei tahaks, et tema elukaaslane oleks prostituut, samas Tais ei tehta sellest probleemi. Hoopis olulisem on see, kui neiu oma kehaga teenitud rahaga peret toetab. Moraal on erinevates kultuurides täiesti erinev mõiste. Meie, eurooplaste jaoks on need naised oma keha müües täiesti amoraalsed, aga nende jaoks on auasi, kui nad toetavad oma perekonda. Vasturääkivused. Minu jaoks oli äärmiselt kummaline ka see, et sealsed naised oma mehi üleval peavad ning seda täiesti normaalseks peetakse.

Raamatu sisu tundub kohati üsna masendav, nt selle poolest, kuidas prostituudid oma klientidelt raha välja lüpsavad ja samal ajal armastust kinnitavad, ning ei saa mainimata jätta ka loo lõppu. Peategelaste suhtest ei saa asja ning Pete jaoks lõpeb asi kahtlemata halvasti. Samas ei ole kõik täiesti lootusetu. Raamatu epiloogis on kirjas, et Joy abiellub hiljem õnnelikult austraallasega. Nii et tema jaoks saabus elus täiesti uus lehekülg. Raamat pani mind ka inimsuhetele laiemalt mõtlema. Joy ja Pete suhe ei pruukinud tuksi minna ainult kultuuriliste erinevuste ja erimeelsuste tõttu, vaid võibolla nad inimestena lihtsalt ei sobinud. Pete oli liiga kahtlustav ja armukade ning kui tema naine oleks olnud nt inglanna, oleks suhe äkki samuti laiali läinud. Mine sa tea. Kuid ei saa eitada, et praeguse loo juures mängis olulist rolli peategelaste erinev kultuuriline taust. Aga kui asi kuidagi kokku võtta, siis oli tegemist väga huvitava, mõtlemapaneva, kaasahaarava ja intrigeeriva lugemisega. 

Jonathan Safran Foer. Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

Taas üks raamat "Moodsa aja" sarjast. Käisin maal ja mida ma seal ikka teen, eksole. Paar õhtut selle raamatuga oli parim kvaliteetaeg, ausalt. Ja seda pole ammu juhtunud, et peale raamatu lõpetamist silmad märjad on. Meeleolu oli lihtsalt selline, emotsioone oli nii palju.

Raamatus on teiste lugude kõrval kaks suurt lugu. Ühe peategelaseks on 9-aastane Oskar, kelle isa sai surma kurikuulsal 9. septembril, kui kukkusid kokku Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid. Poiss ei suuda isa surmaga kuidagi leppida ning paneb pahaks, et ema näiliselt eluga edasi on läinud ja ühe mehega kohtub. Oskar on üsna eriline poiss, tal on huvitav maailmanägemus ning omamoodi paranoiad. Ühel päeval avastas ta isa asjade hulgast ühe pisikese võtme ning otsustas teada saada, missuguse luku see võti lahti keerab. Ta paneb paika plaani ning asub tegutsema. Otsingute käigus kohtub ta väga erinevate inimestega, kellel on väga erinevad ja põnevad elulood. Missuguse luku see võti lahti tegi, ma teile ei ütle, vaid jätan avastamiseks. Paralleelselt Oskari looga jutustatakse tema vanaema ja vanaisa lugu. Peatükid on kordamööda ühe ja teise silme läbi. Nende elulugu on kohati uskumatuna tunduv, samas paljude inimeste elutee sai peale teist maailmasõda hoopis uue pöörde.

See on kurb raamat. Kuid peale kurbade juhtumiste, kus inimesed on pidanud erinevatel põhjustel oma lähedastest lahkuma, on raamatus ka tohutult siirust ja soojust ning huumoritki. Lapsed näevad maailma omamoodi ning autor on suutnud seda eriti hästi edasi anda. Lisaks erinevate inimeste elulugudele on raamatusse pikitud huvitavaid fakte, mille peale pole mõelnudki.

Ma olen emotsionaalne lugeja. Kindlasti on oluline, et raamatus oleks huvitav süžee ja tegelased, aga tihtipeale jääb mulle rohkem meelde emotsioon, mille raamat minus tekitas, kui see, mis viimase üksikasjani raamatus juhtus. See raamat andis mulle uskumatu emotsioonide laengu, tekitas vaimustust ja pani kaasa elama. Inimestel on erinevad eelistused, mida keegi raamatust otsib, kuid ma olen kindel, et sellest teosest leiab igaüks endale midagi. Kindel lugemissoovitus, garanteerin, et te ei pettu. 

7.23.2013

John Burnside. Uppumiste suvi

Ma lihtsalt ei saa üle ega ümber "Moodsa aja" sarja raamatutest. Kui vaadata käesolevat blogi, siis enamus kirjeldatud raamatutest pärinevad nimetatud sarjast. Ja pean tunnistama, et absoluutselt kõik raamatud, mida sealt olen lugenud, on head. Head, omanäolised, põnevad.

Varem, kui töötasin rahvaraamatukogus, oli ligipääs uutele raamatutele lihtne ning sain peaaegu alati lugeda seda, mida tahtsin. Nüüd, nn tavalugejana, tutvun uue kirjandusega peamiselt raamatupoodide kodulehtedel ning kui tahan raamatukogust midagi uut laenata, on see enamasti väljas. Tüütu. Õnneks on mul raamatukogus tutvusi ning aegajalt ma neid ka kasutan, et huvipakkuvat kirjandust kiiremini kätte saada. "Uppumiste suvega" nii oligi. Kõne kontaktisikule ja siis öeldi, millal võin järgi tulla :)

Raamatu sündmustik on kirjeldatud läbi noore neiu Livi silmade. Liv on omaettehoidev ja üksindust armastav neiu, kes elab koos emaga, kuulsa maalikunstniku Angelika Rossdaliga, kaugel Norras, põhjapolaarjoone lähedal. Liv on just lõpetanud keskkooli ning ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ta lükkab otsustamist edasi ning veedab oma suve niisama passides, looduses ringi uidates, raamatuid lugedes ja naabrite järgi luurates. Justnimelt, naabriks on omamoodi vanapapi, kes üürib välja väikest majakest, kus siis erinevad inimesed peatuvad. Seesama vanapapi on Livi ainus sõber. Tema juures käib neiu kohvi joomas, aega veetmas ja jutte kuulamas. Vanamees jutustab igasuguseid müütilisi ja uskumatuid lugusid trollidest ja muudest üleloomulikest olenditest. 

Livi ema on ka erak ja üksiklane. Kuulus maalikunstnik, kes segastel asjaoludel kolis kaugele põhja, tsivilisatsioonist eemale. Livi suhe emaga on kummaline, aga paigas. Mõlemad on omaettehoidvad ja austavad teineteise piire, käies nagu kassid üksteisest mööda. Üleliigseid küsimusi ei küsita ning teisel lastakse rääkida siis, kui inimene ise tahab. Ema ja tütre argirutiini oluline osa on kosilased, kes käivad ema juures laupäeviti teed ja kooke söömas. Kosilased on erinevad meesterahvad, kes on kunstnikust huvitatud, kuid imetlevad teda vaid eemalt ning ei võta ühtegi sammu ette. 

Tundub, et Livil on igav elu, eksole. Elu kahekesi koos emaga, kes enamuse oma ajast veedab ateljees ja ei suhtle peaaegu üldse. Elu ilma sõpradeta, ainukeseks kaaslaseks imelik vanamees. Üksinda veedetud päevad, looduse imetlemine ja elu üle juurdlemine. Sel konkreetsel suvel, mida raamatus kirjeldatakse, aga juhtub midagi eriskummalist. Lühikese vahega upub kaks poissi, äärmiselt segastel asjaoludel. Livi sõber vanamees kahtlustab huldra't, kauni neiu kuju võtvat vaimu, kes noori mehi surma ahvatleb minema. Käesolevas loos on huldra'ks üks hulkuri olemisega neiu, kes poistega hästi läbi sai. Selsamal suvel kolib naabrite juurde üürimajakesse üks veider mees, Martin Crosbie. Livile ta esialgu ei meeldinud, aga siiski leidis ta midagi huvitavat tema juures, et teda luurata ja isegi mõned korrad otse suhelda. Ükskord, kui meest ei olnud kodus, läks neiu tema majakesse ning avastas, et mehe arvutis on kaust noorte neidude piltidega. Ka Livist oli seal pilte. Neiu otseloomulikult solvus ning üritas meest igati vältida. Sündmuste edasi arenedes aga upub seesama mees, täpselt sama kummalistel asjaoludel, kui noored poisid. Ning asjasse on segatud seesama neiu, Maia, keda ka uppunud poistega koos nähti. Liv üritab mõistatust lahendada. Vahepeal tuleb mängu ka Livi isa, mees, kellest neiu midagi ei teadnud, isegi nime mitte.

"Uppumiste suvi" on põnev raamat. Esmapilgul võib ju tunduda, et seal ei toimu midagi, lehekülgi katavad erakust neiu sisemonoloogid, kuid tegelikult on lugu mitmekihiline. Lugeja saab ülevaate erinevate inimeste olemusest, samuti põhjamaade mütoloogiast ja loodusest. Karakterid on huvitavad ja omanäolised. Lisaks pani mõtlema asjaolu, et miks kirjutab inglane (täpsustus: šotlane) Norrast, sealsetest inimestest, kultuurist ja loodusest. Olemas on põnevuslugu ja ääri-veeri isegi väike armastuslugu. Mulle tohutult meeldis selle raamatu meeleolu. Selline unenäoline, kohati uimane, samas müstiline ja isegi veidi sünge. Raamatus mängibki tegelikult peaosa keskkond: müstiline loodus kidurate taimedega, polaarpäeva imeliselt valged ööd, mis ajavad inimesed hulluks. Autori sõnakasutus on suurepärane ja ilmselt tuleb kiita ka tõlkijat, kes asja on suutnud edasi anda. Lisaks jäetakse lugejale mõtlemisruumi, et toimuvast ise aru saada ja seda tõlgendada. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahtiseks, aga samas, eks see oligi seesama mõtlemisruum, mida eespool just mainisin. 

Inimeste kirjanduslikud huvid on erinevad. Kellele meeldivad krimkad, kellele romanilised lood. Käesolev raamat on müstikaga segatud põnevik, mis kulgeb aeglases, kuid kindlas rütmis. Ma ei saa vastutada, et see raamat kõigile meeldiks, kuid mina olin haaratud ning soovitan kindlasti.


6.29.2013

Matthew Quick. Õnneteraapia

Kuidagi on juhtunud nii, et vahepeal oli päris pikk lugemispaus. Aga kuna mul algas puhkus, siis oli raamatukogu külastamine ja endale lugemismaterjali toomine lausa kohustuslik. See raamat on mulle silma ja kõrva jäänud seetõttu, et alles hiljuti linastus selle põhjal film. Kahjuks ma filmi vaatama ei jõudnud, aga kuna nii filmi treiler kui raamatut tutvustav info tundus põnev, otsustasin asja kallale asuda. Ja nagunii on raamatud alati paremad kui filmid. Ok, mõni film on väga hästi tehtud, aga sinna ei saa kogu raamatu sisu mahutada. Aga eks film ole ka teistmoodi meedium kui raamat. See selleks.

Raamatu peategelaseks on Pat - mees, kes vabanes just hullumajast, seljataga lahutatud abielu, kuigi lahutusest endast ta midagi eriti ei mäleta, aga tahab oma naist endiselt tagasi. Mees asub elama ema juurde, sööb rohtusid ja külastab terapeuti, et vaimselt paraneda ning teeb tohutult trenni, et oma endist naist tagasi võita. Ta on kindel, et heas füüsilises vormis olles võlub ta eksi kindlasti ära. Konks on aga selles, et ta ei mäleta ajast, mil ta oli hullumajas, eriti midagi. Pat ise arvab, et ta oli seal mõned kuud, kuid tegelikult oli neli aastat. Pat ei mäleta, miks ta hullumajja sattus ning mis asjaoludel tema abielu lahutati. Sõbrad ja pere üritavad teda tagasi tuua tavaellu, aitavad teda igati ja üritavad talle selgeks teha, et ta ei saa oma eksi tagasi. Vahepeal saab mees tuttavaks Tiffanyga, kel on omad deemonid, millega võidelda ning kes samuti üritab minevikusündmustest üle saada ja eluga edasi minna. Nende vahel tekib veidi eriskummaline, aga soe sõprus. Naine otsustab meest aidata, et viimane saaks oma eksist üle ning korraldab selleks väikse petuskeemi. Peale naiste-meeste vaheliste suhete on siin olulisel kohal ka pere - ema, poja ja isa vahelised suhted, erinevates kombinatsioonides. Raamatul on häppi end, aga oma eksi ei saa Pat tagasi. Võite ise arvata, kelle ta leiab.

Tegemist on väga ladusalt kirjutatud raamatuga. Üle pika aja üks selline lugemiskogemus, kui ei saanud raamatut käest panna ning lugesin selle mõne tunniga läbi. Sisu poolest on tegemist suhtedraamaga, või kui otse öelda, siis naistekaga, aga õnneks täitsa viisakas lugemiselamus. Mõned asjad olid küll ette-ennustatavad, aga samas oskas autor hoida põnevust. Ning peale segaste suhete on raamatus ka sügavamaid mõtteid. Patil on huvitav ettekujutus, et tema elu on justkui film, mille on lavastanud Jumal. Samuti pakuvad mõtteainet siseheitlused, asjadest üle saamine ning eluga edasi minemine. Meie kõigi elus on olnud raskeid hetki, kus oleme pidanud iseendaga võitlema ning kindlasti on "Õnneteraapias" mõned kohad seetõttu mõtlema ja kaasa elama panevad. Huvitav on ka see, kuidas inimese mõistus töötab. Rasked hetked võib ta ära blokeerida, nii et inimene neid ei mäleta, aga mingi aja pärast tuleb kõik taas meelde. Lisaks on raamatus veel palju Ameerika jalgpalli - sport, mis meie kultuuriruumis on üsna võõras, aga samas ma saan fenomenist aru. Eestis (ja ka Euroopas) on nn tavalise jalgpalliga sama lugu, et see on omaette ühiskonnanähtuse staatuses. Ma ise olen üsna spordikauge inimene, aga saan aru, et igaühel on miski, mis võlub ja tõmbab. Kellele on selleks asjaks sport, teistele jälle miski muu. Kui nn klassikalised naistekad on kirjutatud läbi naiste vaatenurga, siis siin oli tegevustiku kirjeldajaks mees. Täitsa huvitav oli lugeda, kuidas tema maailma nägi ja mida asjadest arvas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli kaasahaarava, lõbusa ja huvitava raamatuga. Mingit sügavat filosoofilist teadmist siit vast ei leia, aga head meelelahutust pakkus see küll. Seega julgen soovitada küll.



5.02.2013

John Updike. Brasiilia

See on kummaline, kuidas iga raamatu jaoks on õige aeg ning raamat justkui märkamatult ise valib selle aja, millal lugeja seda lugema hakkab. Alati ei alusta ma raamatu lugemist siis, kui see raamatukogust on laenatud, vaid teinekord tulevad teised teosed vahele, mille olen hiljem laenanud. Seejärel, kui kõik teised raamatud on loetud ja tähtaeg tiksumas, asun esimesena laenatud asja kallale ning siis imestan, miks ma varem lugema ei hakanud. "Brasiiliaga" oli täpselt selline lugu.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et teos esindab maagilist realismi ning justnimelt maagiline on õige sõna "Brasiilia" kirjeldamiseks. See on kohati absoluutselt uskumatu ja ootamatu, suur ja ilus lugu, kus lisaks armastusloole on taustaks ka Brasiilia olustikku ja kultuuri. Brasiilia on meie jaoks eksootika, see kliima, need rannad, inimeste meelelaad. Seda raamatut lugedes satuks justkui isegi sinna ning tagasi reaalsusesse kukud paraja põntsuga.

Kui raamatu kallale asusin, siis alguses tundus, et see meenutab ühte lugemiselamust, mida siin hiljuti kirjeldasin, "Seks ja Stravinsky", kus peategelasteks oli samuti valge neiu ja tõmmu noormees, aga sellega sarnasus ka piirdub. Lugu põhineb Tristani ja Isolde legendil. Kahjuks ei ole ma seda lugu ise lugenud ning kirjandustundidest kuuldu on ammu meelest läinud. Muidu oleks lugedes olnud ilmselt veel mõtlemis- ja võrdlemisainet. Aga need, kel nimetatud legend tuttav, saavad raamatu sisu sellega võrrelda ning näha, kuidas kirjanik seda on kasutanud. Tegevus toimub aastatel 1966–1988 Brasiilias. Kuumal Copacabana rannal kohtuvad rikka diplomaadi tütar, blond ja kahvatu Isabel ja vaene vargapoiss, mustanahaline Tristao. Kuna Isabeli isa nende suhtele kohe veto peale paneb, siis põgenevad noored läbi Brasiilia. Aastaid kestva seikluse käigus juhtub nendega uskumatuid asju. Tristao töötab kullakaevanduses, samal ajal kui Isabel prostituudina lisaraha teenib; nad ekslevad džunglis ja satuvad orjusesse, kus Isabel taaskord teise mehe naiseks saab ja mees orjana töötab; nad jäävad ilma oma lastest ja jõuavad peaaegu näljasurma piirile; ning kõige kummalisem kõigist lugudest - peategelaste nahavärv muutub, ehk Isabelist saab must ja Tristaost valge. Noorte armastus on aga kõikevõitev ja elab need katsumused üle. Katsumused, mille käigus tavalised inimesed ammu teineteist jätaks. Imelik ja imeline lugu ühtaegu. Raamat on mitmekihiline, rääkides armastuse loo, kasutades muistseid legende ning kirjeldades samal ajal Brasiilia elu-olu, kultuuri ja loodust. Nõrganärvilistele on ehk mõned kirjeldused noorte suhtest ja eksperimentidest liiast, samas, raamatu eesmärk ei ole just neid eksperimente kirjeldada, vaid raskuskese on hoopis mujal. Ning samuti ei ole tegemist imala naistekaga, nagu võib oletada sõnapaari "kõikevõitev armastus" põhjal, vaid selles raamatus on hoopis rohkem peidus. Olen kindel, et igaüks leiab lugedes just oma loo, mis kõige rohkem imponeerib ja meelde jääb. Minu jaoks oli see lihtsalt vaimustav kompott. Kas ma soovitan? Otseloomulikult!

Veel mõtteid nimetatud raamatu kohta saate lugeda siit.

4.25.2013

Daniel Glattauer. Igavesti sinu

Daniel Glattaueri eelmised raamatud "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet" meeldisid mulle. Ka käesolev raamat, "Igavesti sinu", oli mõnus lugemiselamus. Autori lakooniline stiil jätab hingamis- ja mõtlemisruumi.

Lugejani tuuakse üks mitte kõige traditsioonilisem armastuslugu. Alguses on kõik roosiline. Kena ja vallaline naine Judith saab tuttavaks Hannesega. Mees külvab ta üle tähelepanuavaldustega, naine on meelitatud. Suhe areneb tormilise kiirusega. Ja siis hakkavad asjad viltu kiskuma. Judithile tundub, et suhe areneb liiga kiiresti, et mehe tähelepanu on liiga lämmatav. Kui naine otsustab aja maha võtta, ei saa mees sellest aru ja külvab naise endiselt üllatuste ja kingitustega üle. Mingi hetk saab Judith aru, et Hannes jälitab teda. Mis kõige hullem, kui naine oma sõpradele juhtunust räägib, on sõbrad mehe poolt ja arvavad, et naine dramatiseerib üle. Judith muutub paranoiliseks ja satub hullumajja. Kui hullumajast välja saades arvab naine, et mehe jälitusmaania oli ainult tema peas, siis ta eksib. Hannes ei ole sugugi nii ideaalne mees, nagu väljaspoolt paistab.

Kui raamatut lugema hakkasin, siis esialgu tundus, et lugu meenutab Caroline Brehat'i "Ma armastasin manipulaatorit", aga süžeed on siiski täiesti erinevad. "Igavesti sinu" on kirjutatud mõnusalt napilt ja lakooniliselt. Pealkirjast ei maksa end heidutada lasta, ees ei oota mitte lääge suhte kirjeldus, vaid alguses ilusa ja romantilisena tunduv lugu saab ootamatu pöörde. Raamatus on põnevust ja mõtlemisainet ning enne ei saa seda käest panna, kui viimanegi lehekülg loetud. Mind pani küll kaasa elama ja mõtlema, pluss mõnus ajaviide paariks tunniks - mida veel tahta.

4.14.2013

David Foenkinos. Delikaatsus

Seda raamatut ootasin ma tükk aega. Apollo raamatupoe kodulehel äsjailmunud raamatutega tutvudes tekkis kohe asja vastu huvi, aga nagu kiuste oli raamatukogudes nimetatud teos koguaeg välja laenutatud. Uudiskirjanduse asi, eksole. Seda suurem aga oli rõõm, kui raamatu kätte sain ning lugema asusin. Tegelikult sain raamatu juba varem, aga kuna käisin silmade laseroperatsioonil, siis ei julgenud kohe peale oppi lugema hakata, et silmi mitte liigselt koormata. Aga asja kallale.

Raamatu peategelaseks on noor naine Nathalie, kel on imeline abielu. Francois on tema hingesugulane, tema teine pool. Ootamatult mees aga sureb ning naine peab eluga edasi minema. Nathalie matab end töösse, et leinaga hakkama saada. Ülemus viskab talle silma, aga Nathalie on mehe võrgutuskatsete suhtes täiesti külm. Elu kulgeb vaikselt töö rütmis, kui eneselegi ootamatult Nathalie suudleb oma kolleegi Markust. Aegamisi areneb sellest meeldimine ja armastus.

Raamatu pealkiri iseloomustab teost suurepäraselt. See on delikaatne raamat, midagi ei öelda julmalt ja otse, vaid jäetakse lugejale mõtlemisruumi. Raamat on täis vihjeid ja pisiasju, mis annavad mõtlemisainet. Kirjutamisstiil on napp, aga siiras ja soe. Raamatust lausa õhkub armsust ja natuke ka nostalgiat. Siin on toodud mitu armastuslugu, osad õnnelikud, teised õnnetud, osad ühepoolsed, teised jälle vastastikused. Võiks ju mõelda, et kui räägitakse armastusest, siis on tegu automaatselt naistekaga, aga ei ole. See on väga stiilne ja väljapeetud raamat. Ja tekitab unistava meeleolu, kus aeg justkui peatub. Seega soovitan kindlasti.

Veel arvamusi saate lugeda siit ja sealt.

4.01.2013

Barbara Trapido. Seks & Stravinsky

See on raamat sarjast "Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama" ehk alguses ma ei saanud kuidagi lainele, aga lõpp tuli kiiresti. Raamatu valimisel ei lasknud ma end pealkirjast häirida, olin üsna kindel, et tegemist ei ole Kamasuutraga ja mul oli õigus. Stravinsky nimi aga ei ole pealkirjas niisama, tema balletti "Pulcinella" oli teoses mainitud korduvalt ning see oli omamoodi siduvaks elemendiks.

Raamatu tagakaanel on sisu kirjelduseks öeldud „21. sajandi multikultuurne muinasjutt“ ja tegelikult sellega tegu ongi. Kokku saavad vastandid, pikk, blond ja konkreetne Caroline ja lühike, tõmmu ja boheem Josh. Noored leiavad teineteist, kolivad kokku elama, saavad lapse. Risti nende teel seisab ees ja loobib kaikaid kodaratesse Caroline'i ema, keda tuleb rahaliselt aidata, nii et noorte enda elu kohati üsna keeruline on. Raamatut lugedes tundus mulle, et need kaks ei armasta teineteist tegelikult, vaid see oli selline nn mugavusabielu.

Sama lugu on juhtunud Hattie ja Hermaniga. Nad on äärmiselt erinevad inimesed, Hattie on pisike ja habras, Herman suur, tugev ja võimukas. Nad on samuti ühise elu üles ehitanud ja lapsedki saanud, aga Hattie tunneb, et see pole enam päris see. Muide, Hattie on Joshi eks.

Võib öelda, et tõuke edasistele sündmustele annab Caroline'i ema surm. Josh on ära sõitnud oma kodumaale konverentsile (ja ka Hattie juurde, aga seda Caroline ei tea), tütar Zoe on Prantsusmaal õpilasvahetuses. Caroline leiab ema testamendi, kui ema on haiglas, ja saab teada, et ta on lapsendatud ja ema on teda petnud. Ema oli tegelikult kogunud sääste ja ei olnud sugugi vaene, kuigi Caroline pidi talle igakuist elatusraha maksma. Naine läheb marru ja asub tegutsema. Kõigepealt teeb ta ema pangakonto tühjaks. Seejärel hävitab ta testamendi, kuna seal jäeti teda peaaegu tühjade kätega ja maja, mille tema emale ostis, jäeti Janetile, ema päristütrele. Kui ema sureb, ei korralda ta talle matuseid, vaid viskab tema tuha prügikonteinerisse. Seejärel sõidab ta Prantsusmaale, et oma tütar sealt ära tuua ning siis Lõuna-Aafrikasse, et oma mehele järgi minna.

Kui naine Aafrikasse kohale jõuab, kohtub ta Hermaniga ning nende vahel lahvatab leek. Vahepeal on ka Hattie ja Josh teineteist leidnud. Toimub paaride vahetus, nii seebikalik nagu see ka ei tundu. Kui enne olid koos väga erinevad inimesed, siis nüüd leitakse hingesugulased.

Raamatu tegevustik on edasi antud läbi tegelaste silmade. Peale Hattie, Hermani, Joshi ja Caroline'i on raamatus ka Jacki lugu, kes oli Joshi kasupere mustanahalise teenijanna poeg. Lisaks on veel peatükid läbi Zoe ja Cat'i silmade, kes olid siis peategelaste tütred.

Raamatus avaneb suhete ja kultuuride sasipundar. Põrkuvad vastandid: mustanahalised ja valged, Aafrika ja Euroopa. Otsitakse uut idenditeeti ja taasleitakse vana. Lugu on kirja pandud huvitavalt ja kaasahaaravalt, kuigi kohati kisub natuke seebikalikuks ära. Aga jusiis see oligi nii mõeldud. Minu jaoks oli tegemist eelkõige hea meelelahutusega, aga sisus on ka kultuurilist ja ajaloolist tausta, kui ainult inimsuhetest lugeda ei taha. Seega, täitsa huvitav lugemiskogemus, kui seebika osa koha pealt silm kinni pigistada.

3.06.2013

Anders de la Motte. [geim]

Eelmisel nädalavahetusel külastasin oma eelmist töökohta Pirita raamatukogu. Peale nostalgiahetkede ja meeldiva vestluse endiste kolleegidega sain ka hea noosi raamatuid. Asusin kohe saagi kallale ning esimesena sattus kätte üks Rootsi krimka. Võib ju mõelda, et peale Stieg Larssonit on kõik rootslased krimkasid kirjutama hakanud, aga tegelikult tuleb see neil ka hästi välja. Anders de la Motte [geim] oli täitsa meelelahutuslik ja hoogne lugu.

Raamatu tegevustiku keskmes on õe Rebecca Normeni ja venna Henrik Pettersoni ehk HP lood. HP on paras looder ja pisisuli, kes suitsetab kanepit, tööl ei viitsi käia ja tegeleb väikestviisi varastamisega. Ükskord rongiga sõites leiab ta mobiiltelefoni, mille ta otseloomulikult ära varastab. Telefon hakkab talle saatma sõnumeid ning just tema nimele, milles kutsutakse teda ühte mängu mängima. Kuna võimalus on võita feimi ja sulli, võtab HP väljakutse vastu. Mängu käigus tuleb tal sooritada erinevaid tegusid, nt keerata lahti poldid ühe juristi auto velgede küljest, selle tegevuse käigus mitte vahele jääda ning samal ajal filmida kogu lugu, et pärast klipp üles laadida. Hästi sooritatud teo eest saab ta punkte ja raha. Samuti kommenteeritakse klippe ning see on poisile vägagi motiveeriv. Algul tundub kõik lõbus ja tore, aga tembud, mida tuleb teha, muutuvad ajaga üha riskantsemaks ja kriminaalsemaks. Tundub, et mäng sõna otseses mõttes mängib temaga. Üheks ülesandeks oli visata telliskivi sillalt alla politseiauto peale. Viskamise hetkel ta ei teadnud, aga selles autos oli tema õde. Üks mängureeglitest oli see, et kellelegi ei tohi mängust rääkida. HP eksib selle reegli vastu ning siis hakkavad hirmutavad asjad juhtuma. HP korter pannakse põlema ja teda üritatakse mitmel viisil ära tappa. Kuna asjad hakkavad viltu vedama, siis otsustab HP mängule tagasi teha.

Rebecca Normen on oma venna täielik vastand. Ta on politseinik, kelle karjäär edeneb suurepäraselt, aga selle arvelt ei ole tal eriti isiklikku elu. Ühel hetkel aga on ka tema mängu segatud, oma venna kaudu. Samuti on tema minevikus asju, mis teda ikka kummitavad. Raamatu lõpuks klaarib Rebecca oma kapiluukeredega arved ning saab hingerahu tagasi.

Ma ei ole tegelikult suurem asi krimkade lugeja ja seetõttu võibolla ei oska kõige adekvaatsemalt selliseid raamatuid hinnata. Ma lähtun oma sisetundest ja kui raamat mulle meeldib, siis nii ongi. [geim] on ladusalt ja hoogsalt kirjutatud, pinget hoitakse edukalt kuni lõpuni. Kuigi raamatu karakterid ei pruugi olla just maailma kõige originaalsemad ja ka tegevustikus võib esineda sarnaseid elemente mõnede teiste raamatutega, siis sellest hoolimata raamat mulle meeldis. See hoidis mind enda küljes kinni ning paari õhtuga oligi läbi. Ainukese asjana häiris veidi see, et raamat oli tihedalt täis pikitud ingliskeelseid väljendeid. Ja põhjuseks ei ole see, et ma inglise keelega läbi ei saaks, saan küll, aga nende väljendite rohkus jättis veidi punnitatud mulje. Mõni üksik sõna siin seal oleks täiesti ok, aitaks autoril paremini edasi anda emotsiooni, kuid neid väljendeid oli kuidagi liiga palju.

Anders de la Motte krimkast ei leia te midagi põhjapanevat ja uut, aga sellest hoolimata on tegemist tempoka ja põneva looga, seega hea meelelahutusega. Julgen soovitada küll.

3.01.2013

David Mitchell. Varikirjas

Ma lugesin ühte tõeliselt head raamatut, nimelt David Mitchelli "Varikirjas". Kuigi autoril on eesti keeles ka varem raamat ilmunud, kuulus filmiks lavastatud "Pilveatlas", oli see minu jaoks esimene kokkupuude selle kirjanikuga. Peab mainima, et sain nii hea lugemiselamuse, et tahan kindlasti ka "Pilveatlast" lugeda, kuna mulle meeldib Mitchelli stiil.

"Varikirjas" koosneb erinevatest jutustustest, mis on tegelikult omavahel seotud. Oma loo räägivad nt Jaapani viimsepäevasekti liige, Tokyos ühes plaadipoes töötav noormees, Hongkongi investeerimisfondi juht, kultuurirevolutsiooni üle elanud vana hiinlanna, kehatu vaim, kes rändab inimperemehi kasutades Mongoolias, kunstigaleriis töötav vene naine, kelle mees tegeleb väga kahtlaste äridega, öise raadiosaate juht jne. 

Kõik lood on kirjutatud kaasahaaravalt ja põnevalt ning on täis pikitud omapäraseid ja huvitavaid mõtteid. Raamatus on suurepärased kirjeldused ja tegevuskohad ning avaneb kirju karakterite galerii. Vahva on ka see, et kuigi tegemist ei ole romaaniga, on kõik lood omavahel kokku põimitud, sisaldades korduvaid tegelasi ja läbivaid ideid. Nt Hongkongi investeerimisfondi juht ronis pühale mäele, kus elas vana hiinlanna, Buddha kuju vaatama; samuti nägi seesama mees plaadipoes töötavat noormeest; kehatu vaim helistas öisesse raadiosaatesse jne. 

Jutu- ja novellikogusid on tegelikult mõnus lugeda. Sellistes raamatutes on palju erinevaid lugusid, millele kaasa elada. Samuti ei juhtu midagi hullu, kui lugemisse tuleb paus, kuna igal lool on oma teema ja süžee. Loed ühe tegelase seiklused ära ja siis puhkad vahepeal. Kui romaan jääb pikaks ajaks pooleli, siis ununeb teose teema ära ja raske on lugemisega jätkata. Kuigi Mitchelli raamat oli nii huvitav, et ma ei suutnud seda käest panna, tuli lugemisse siiski väike paus, kuna peale tegusaid tööpäevi olid silmad nii väsinud, et lugemine oli üsna võimatu. Aga läbi ma ta sain, ning natuke kahju oli ka, kui viimased kirjaread said loetud. Tahaks ju veel. Seega, "Pilveatlas", hoia alt, siit ma tulen!

"Varikirjas" puudutas mind kahtlemata. Igaüks saab sellest raamatust kindlasti omamoodi lugemiselamuse vastavalt silmaringile ja kogemustepagasile. Mõtlema ja kaasa elama panev raamat, soovitan soojalt!

2.11.2013

Paul Bourget. Õpilane

See raamat on heaks lugemisvaraks neile, kellele meeldib veidi vanaaegsem kirjandus. Nimelt, romaani esmatrükk oli aastal 1889 ning tegelased ja sündmused kirjeldavad hästi tolleaegset prantsuse ühiskonda.

Raamatul on kaks peategelast, aadliku juures koduõpetajana töötav üliõpilane, Robert Greslou, ja filosoof Adrien Sixte. Üks on mõtleja ja teine järgib esimese mõtteid. Kõigepealt vaadeldakse filosoofi igapäevaelu ja vaateid. Mees on pedantselt korralik, järgib iga päev sama päevakava ning kardab muutusi. Samas on ta kirjutanud oma aja kohta revolutsioonilisi psühholoogiaalaseid teoseid, mida peetakse ühelt poolt suurepäraseks ja teisalt demoraliseerivaks lugemiseks. Filosoofi rutiinsesse ellu saabub muutus kohtukutse näol. Robert Greslou üle peetakse kohut mõrva üle, mida ta ei ole sooritanud. Filosoof on noormehega kokku puutunud küll, viimane käis filosoofil külas kiitmas, kuidas õpetlase vaated noormehele nii olulised on. Greslou saadab filosoofile vanglast pika kirja, milles palub end päästa kindlast surmast. Kirjas räägib oma lapsepõlvest ja kujunemisest, hingeelust ning mõrva asjaoludest, milles teda süüdistatakse. Väidetakse, et Robert mürgitas aadlineiu, kuid tegelikult olid asjalood hoopis keerulisemad. Noormees pani neiu endasse armuma, aga kuna nad olid erinevast seisusest ning nende kooselu poleks olnud võimalik, teeb noormees neiule ettepaneku minna vabasurma. Neiu haarabki ideest kinni, aga mees lööb põnnama. Aga nii lihtsalt asi veel ei lõpe. Mängus on pinget ja dramaatikat. Et lugejatel oleks huvitav, ei hakka ma kõike ette jutustama. Kohtualune mõistetakse küll õigeks, aga siiski saab ta raamatu lõpus surma.

Selles raamatus on pikki psühholoogilisi arutelusid ja filosofeerimisi. Mõned mõtted on isegi päris head, aga kõike ei tasu puhta kullana võtta, kuna psühholoogia on teinud läbi suure arengu võrreldes 19. sajandiga. Samuti, kes otsib põnevust, siis sügavutiminekud filosoofiasse võivad olla veidi tüütud. Samas annab teos väga hea ülevaate tolleaegsest prantsuse ühiskonnast - seisustest ja nendevahelistest suhetest ning sellest, mida peeti õigeks ja mida mitte. Raamatu keel on võrreldes tänapäeva kirjandusega veidi ilukõneline ja vanaaegne, aga see on mõistetav ja mind üldse ei häirinud. Eks me kõik ole kirjandustundide raames klassikat lugenud, ja mulle nt Stendhal ja Zola kohe päris meeldisid. Aga kõnealuse raamatu juurde tagasi. Minu jaoks kohati tegevustik venis, kuna tahtsin teada, mis edasi saab, aga mõlgutati hoopis mõtteid ja kirjeldati tundeid. Autor on loonud päris huvitavad tegelaskujud. Häbeliku ja romantilise aadlineiu karakter on võibolla üsna tavaline, kuid Robert Greslou oli tõeliselt kummaline tüüp. Talle meeldis valetada, inimestega manipuleerida, ja seda kõike psühholoogia huvides. Ta oli meeletu eneseimetleja. Minus ta oma jutuga süütusest ja teaduse nimel tegutsemisest igastahes kaastunnet ei tekitanud.

Kui Paul Borget nimetatud teos tekitas omal ajal ilmudes suurt skandaali, siis praegu ta enam niipalju ei raputa. See on selline raamat, mida ma suuresõnaliselt soovitama ei hakka, igaüks lugegu omal vastutusel. Ei, see ei ole halb raamat, lihtsalt ta ei pruugi olla igaühe maitsele. Inimhinge anatoomia ja salajased armulood võivad olla suurepäraseks lugemismaterjaliks, aga teistele võivad mõjuda jälle haigutamapanevalt. Mina sain täitsa hea lugemiskogemuse, aga vaimustuses ma ei ole.


2.05.2013

Charles Frazier. Pime mets

Kui eelmisel aastal leidsin vähe aega lugemiseks, siis sel alanud aastal olen end veidi parandanud. Kahjuks on aga kaotsi läinud raamatutest kirjutamise oskus. Kui olen raamatu läbi lugenud, siis emotsioone on alati, olenevalt kirjatükist siis positiivseid või negatiivseid, aga ei suuda neid kaasahaaravalt paberile panna. Üritan natuke avada siis äsja loetud raamatu sisu, nii hästi/halvasti, kui see parasjagu välja tuleb :)

Raamatu tegevus toimub 1960ndatel USAs. "Pime mets" on tegelikult masendav ja kurb raamat. Masendav mitte selles mõttes, et ta oleks halb raamat, oh ei, vaid raamatu sisus on palju masendavat. Raamatu peategelaseks on noor naine Luce, kel oli väga halb lapsepõlv. Joodikust ema, kes laste eest üldse ei hoolitsenud. Luce vägistati noore neiuna ning peale seda kogemust kolis ta üksildasse mägihotelli, kus asus majahoidjaks. Peale seda, kui Luce`i õde julmalt tapeti tolle abikaasa poolt, saadeti õe lapsed Luce`i juurde. Lapsed olid autistlikud ning panid kõike põlema. Ka nende lapsepõlves oli juhtunud julmi sündmusi, mille tagajärjel nad selliseks muutusid. Jälle üks keeruline ja mitte nii roosiline aspekt. Luce üritas lapsi kasvatada ning nendega kuidagi hakkama saada. Raamat ei räägi ainult sellest, kuidas noor naine kõurikutega hakkama saab, vaid sündmustesse lisatakse ka veidi põnevust juurde - laste isa üritas neid üles leida, et kõrvaldada tunnistajad. Algab jaht ja tagaajamine.

Loos on ka romantiline liin. Tuleb prints valgel hobusel ja võlub endassetõmbunud Luce'i. See osa mulle väga ei meeldinud, kuna oli nii etteaimatav. Raamat on küll põnevik ning romantikat on siin vähe, seda enam, et olen lugenud palju naistekamaid raamatuid ja nende üle vaimustuses olnud, aga siinkohal natuke see etteaimatavus häiris.

Muidu on tegemist täitsa põneva, kaasahaarava ja ladusa lugemisega. Raamat käsitleb sotsiaalselt pingelisi teemasid, mis mõjutavad igal juhul, isegi siis, kui ise pole midagi sellist pidanud läbi elama. Mind pani mõtlema laste lugu, kuidas nad selliseks on kasvanud ja kui palju on ühiskonnas lapsi, keda raske kodune elu on mõjutanud. Samuti, kuidas inimesed üritavad end rasketes olukordades kaitsta. Üks variant on Luce'i lähenemine ehk endasse ja maailmast eemale tõmbumine. Raamatust tuleb välja ka teisi variante. Lisaks sotsiaalsetele teemadele on raamatus ka põnevuslugu, millele kaasa elada. Järkjärgult pingestuvad sündmused, tagaajamine, kes kelle kätte saab jne. Autori keel on suurepärane, sealt leiab omapäraseid võrdlusi, nagu nt "Raagus puud on nagu ilmastikust räsitud luukered, mis on lagunenud käsivarteks, käteks, rinnakorviks, kederluudeks ja jalgadeks". Ühesõnaga, täitsa hea meelelahutus, mõtlemapanev pealegi.

1.26.2013

Yoko Ogawa. Majapidaja ja professor

Taaskord on mu  ette sattunud üks raamat "Moodsa aja" sarjast. Kui korraks teemast kõrvale põigata ja statistikale mõelda, siis sarjas "Moodne aeg" on ilmunud 64 raamatut (ja neid ilmub ju koguaeg juurde) ning olen neist lugenud 22. Pole paha. Kindlasti kõiki ei tahagi lugeda, sest iga teos pole minu tassike teed, aga kindlasti leian sellest sarjast endale veel lugemismaterjali.

Raamatu "Majapidaja ja professor" lugemine läks alguses aeglaselt. Mitte sellepärast, et raamat mulle poleks meeldinud, vaid kuidagi sattus samal ajal mu teele veel teisi raamatuid, mille vahepeal läbi lugesin. Oma rolli mängib kindlasti ka see, et "Majapidaja ja professor" on mu isiklik raamat, need teised vaheletrügijad aga olid laenatud raamatukogust. Enda raamatut jõuab ju lugeda küll ja küll, laenatutel aga on tähtajad, millest tuleb kinni pidada. Aga õnneks sain peagi järje peale ja edasi kuni lõpuni läks lugemine kiirelt.

Raamatu peategelaseks on matemaatikaprofessor, kellega minevikus juhtus õnnetus ning tema mälu kestab seetõttu vaid 80 minutit. Nii, kui see fakt oli välja tulnud, mõtlesin kohe ühe teise raamatu, S.J. Watsoni "Ei. Tohi. Magama. Jääda" peale, kus peategelase mälu kestis ühe päeva. 80-minutilise mälukassetiga on aga  palju keerulisem elada, seega kandis professor oma ülikonna peal märkmepabereid, kuhu olulisemad asjad olid kirja pandud. Kuna ta enam kõigega ise hakkama ei saanud, oli vaja majapidaja abi. Asjaolu tõttu, et professor on üsna keeruline klient, vahetusid majapidajad tema juures tihti. Lõpuks jäi ametisse pidama üks naisterahvas, kelle silme läbi lugu on ka edasi antud. Teda võlus professori pühendumus matemaatikale ning vaprus, kuidas ta oma lühikese mäluga eluga toime tuli. Majapidajal oli 10-aastane poeg, kes professorile kohe meeldis. Mees aitas poisil matemaatikaülesandeid lahendada ning räägiti pesapallist, nende ühisest kirest. Raamat kirjeldabki nende kolme igapäevaelu ja pisisündmustesi, mis selles aset leidsid. Majapidaja ja poeg õppisid ruttu professoriga toime tulema ning koos veedeti meeldivalt aega. Loomulikult ei kulge kõik idülliliselt, aga rohkem ma sisust ei räägi, et lugejatele avastamisrõõm alles jääks.

Tegemist on mitmekihilise raamatuga ning avastamisrõõmu jagub. Autor räägib kahest suurest armastusest - armastusest matemaatika ja pesapalli vastu. Minule on matemaatika üsna keeruline ja kohati ka mõttetu asi. Hunnik nürisid valemeid, millega praktilises elus pole midagi peale hakata. Autor aga suudab näidata, et matemaatikas on teatavat ilu. Antud raamatus matemaatika ühendab inimesi ja selle abil seletatakse suhteid. Pesapall, mis eestlastele on üsna võõras spordiala, on Jaapanis aga üllatavalt populaarne. Igapäevaelu sündmuste kirjeldamise kõrval jätab autor palju lugejale mõistatada. Kas professor armastab majapidajannat, kuigi tema mälu on vaid 80 minutit pikk? Majapidaja on professorisse kohe kindlasti kiindunud. Tuleb välja ka üks minevikuarmastus, mis selgitab nii mõndagi.

Autori kirjaridades on soojust ja natuke ka nukrust. Lisaks lugemisrõõmule saab raamatust ka teadmisi ning mina vaatasin vähemalt natukenegi aega matemaatikale hoopis teise pilguga. Soovitan kindlasti lugeda!

1.23.2013

Tucker Max. Ma loodan, et põrgus on õlut

Selle raamatu leidsin tänu sõbranna soovitusele. Jumal tänatud, et inimesed kirjutavad oma lugemiselamustest. Nii võib koperdada väga huvitavate leidude otsa. Aga võib juhtuda ka vastupidist, sest inimeste maitse on erinev.

"Ma loodan, et põrgus on õlut" räägib ühe mehe jooma- ja seksiseiklustest. Sellest tulenevalt on raamatus ohtralt joomist, seksi, seiklusi, meeste-ja naistevahelisi suhteid, huumorit. Kes on väga tundlik ebatsensuurse väljendusviisi suhtes, sel ei soovita lugeda, sest raamatus on üsna palju ropendamist. Aga seda täitsa viisakal määral siiski, olen palju-palju ropumate raamatute peale sattunud (nt Kaur Kenderi looming). Sõbranna võrdles seda raamatut Vuorineni "Joomahullu päevaraamatuga" ja olen selle võrdlusega täitsa nõus, on küll seda liiki-laadi lugemine. Erinevuseks on see, et Tucker Max on reaalselt eksisteeriv isik ning need seiklused on päriselt juhtunud. Raamat on tema veebilehe põhjal, kuhu ta oma seiklusi kirja pani. Kindlasti on sinna ka värsket materjali tekkinud. Kel huvi järgi uurida, siis veebileht asub seal.

"Ma loodan, et põrgus on õlut" oli minu jaoks üsna vastuoluline lugemine. Ühelt poolt oli tegemist üsna lõbusa lugemisega. Tüüpidel juhtub kohati uskumatuid seiklusi ning lood on kirja pandud iroonilises ja humoorikas võtmes. Joodi naisi ilusaks, sõideti autosid sodiks, lõpetati hommikul kuskil pargis ärgates, koerajunn juustes ja palju muud. Seega üsna hea meelelahutus. Sügavat filosoofiat sealt ei tasu otsida, aga mingi nurga alt vaadates ja mõeldes leiab raamatust elulisi järeldusi küll. Mõned naljad aga mulle ei meeldinud. Raamatus on väga palju naiste alandamist ja erinevaid suhteliselt vastikuid vempe nende kulul. Peategelasele ei meeldinud kopsakamad naised ning neid sai mõnitatud igal võimalikul kujul. Samuti ei meeldinud tüübile nn blondiinid ning ka need said oma osa kätte. Millegipärast panin end lugedes pidevalt nende naiste olukorda ja mulle poleks üldse meeldinud see, kuidas tüüp nendega käitus. Ning isegi siis, kui ma parasjagu ka ei üritanud mõelda, mida need naised tundma pidid, ei olnud mõnedest asjadest minu jaoks lõbus lugeda. Peategelase jaoks on aktsepteeritav modellimõõtu ideaalse kehaga naine, soovitavalt kunstrindadega, kes armastab ohjeldamatult seksida, ei taha tõsisemat suhet ning ei ole ka armukade, kui mees vahepeal teistega ringi tõmbab. Kõik teistsugused naised said sahmaka kriitikat kaela. Võibolla seda raamatut lugedes ei peaks üldse mõtlema, vaid lihtsalt nautima situatsioonikoomikat. Naljad on kohati filmi "American Pie" tegelase Stifleri stiilis. Mind aga pani mõtlema. Peale selle, kuidas ta naistesse suhtus, ka sellele, mis mulje võiks jääda noorele poisile, kes seda loeb ja mis käitumismalli ta sealt üle võtab, meeste- ja naistevahelistele suhetele laiemalt jne.

Sõbrannale, kes sellest raamatust kirjutas, loetu meeldis. Võibolla olen ma liiga sinisilmne, mõtlen liiga palju või on mul teistsugune huumorisoolikas, kes teab. Aga eks maitsed ongi erinevad. Ning kirjandus ongi suhteline, kunagi ei tea, mida autor täpselt öelda tahtis ning igaüks loeb kirjutatust välja erinevaid asju vastavalt maitsele, haritusele ja elukogemusele. Õnneks. Sest kui kõik saaksid raamatutest täpselt ühtemoodi aru, oleks maailm palju igavam paik. Ma ei ütle, et see oleks minu arust halb raamat. Lihtsalt seal oli asju, mis mulle ei meeldinud, aga ma sain ka naerda. Nagu ka eespool ütlesin, vastuoluline. Et teil oleks võrdlusmaterjali, on siinkohal link raamatututvustusele, tänu millele mina selle raamatuga otsustasin tutvust teha. Otsustage ise.

1.21.2013

Sarah Winman. Kui jumal oli jänes

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga head raamatud neelavad mind tükiks ajaks endasse, nii et tagasi argipäeva ja reaalsusesse on raske pöörduda. Peale raamatu lõpetamist olen justkui kahe maailma vahel kinni ja vahel kisub silmagi niiskeks. Sarah Winmani „Kui jumal oli jänes“ on just selline raamat.
Olen varemgi kiitnud sarja „Moodne aeg“ raamatuid ning seegi kord läks kümnesse. Nägin seda raamatut raamatupoes ning juba siis tekkis huvi. Ma tahtsin väga teada saada, miks autor oma kirjatööle just sellise nime on andnud. Natuke ootamist ning oligi võimalus raamatukogust soovitud teos kätte saada ning pealkirja mõistatus lahendada.
Raamat on kirjutatud läbi tüdruku Elly silmade. Loo käigus vaadeldakse tema suurekskasvamist ja eneseotsimist, pannakse proovile sõprus- ja armastussuhete püsivus. Üheks väga oluliseks inimeseks Elly elus on sõbranna Jenny Penny, kellega kõike jagada. Aeg viib nad lahku ning nende sõprus liigub uuele tasandile. Vend Joe on Elly’le suureks toeks ja eeskujuks. Ka nende suhted pannakse proovile, kui vend täiskasvanuna mälu kaotab. Samuti mängivad minajutustaja elus olulist rolli pere, filminäitlejast tädi ning huvitavad öömajalised, kes nende külalistemajas peatuvad. Miks raamatul on just selline pealkiri, jätan lugejate avastada.
Miks „Kui jumal oli jänes“ on minu arust hea raamat? Autor jutustab väga eheda, siira ja ennekõike suure loo, kus tegelasteks on huvitavad ja mitte kõige tavalisemad inimesed. See on raamat peresuhetest, enese otsimisest, suureks kasvamisest, kõikevõitvast sõprusest ja armastusest. Raamat on kirjutatud kaasahaaravalt ja humoorikalt. Autor on loonud põnevad karakterid, kelle tegemistele lihtsalt peab kaasa elama. Kuna enamusel meist on mingi iseärasus, keegi pole päris normaalne, siis kindlasti leiab igaüks sarnasusi raamatu tegelaste ja nende siseheitlustega.
Kui vajate pimedateks talveõhtuteks ajaviidet, siis soovitan kindlasti seda raamatut lugeda. Võite kindel olla, et enne seda käest panna ei saa, kui viimane lehekülgki loetud on.

1.08.2013

Paar põnevikku Areeni bestselleri sarjast

Tahaksin veel kiita ja soovitada. Lugesin neid raamatuid eelmise aasta esimeses pooles, aga kuna tegemist on nii suurepärase lugemisvaraga, siis tahaksin oma lugemiskogemust ka teistega jagada. Võib-olla on need teile juba näppu sattunud, aga võib-olla ei ole ka. Super lugemiselamuse pakkusid mulle Emma Donoghue „Tuba” ja S.J. Watson „Ei. Tohi. Magama. Jääda”. Kirjutan neist ühes postituses, kuna mõlemad on Areeni bestselleri sarjas ilmunud ning mõlemad on hingekinnivõtvalt põnevad ja enda külge aheldavad.

Emma Donoghue „Tuba” räägib väiksest poisist, kes on kogu oma elu veetnud koos emaga ühes toas. Ta ei tea midagi sellest, mis toimub akna taga, ainus ühendus maailmaga on televiisor. Lugu ongi jutustatud läbi poisi silmade. Raamatu edenedes saame rohkem teada, miks ta seal emaga kahekesi elab. Miks inimesed peaksid veetma aastaid ühes pisikeses toas? Otseloomulikult on nad sinna vangistatud. Pinge kruvitakse lakke. Ema ja poeg pääsevad vangitusest vabaks, kuid kuidas läheb elu edasi? Mõlemad kogevad lisaks vabanemisrõõmule ootamatuid probleeme, nt väike poiss ei talu päikesevalgust, kuna tema nahk pole sellega harjunud. Autor on väga kaasakiskuvalt jutustanud ülipõneva loo, mis endasse haarab ja enne vabaks ei lase, kui raamat on läbi.

S.J. Watsoni „Ei. Tohi. Magama. Jääda” peategelaseks on Christine, kes kannatab raske mälukaotuse all. Iga päev algab puhtalt lehelt. Christine peab iga päev mõistatama, kes ta on, kus ja kellega. Et oma elust vähegi aru saada, hakkab ta päevikut pidama. Vähehaaval hakkab naine mõistma, et asjad pole sugugi nii, nagu tema mees talle räägib. Taaskord on tegemist väga intrigeeriva teemaga. Põnevust on kogu raha eest ning seda raamatut on oht hommikuni lugeda.

Mõlema raamatu näol on tegemist väga põneva ja kaasakiskuva lugemisvaraga. Kui mõne raamatu puhul on tunne, et ainult mina olen vaimustuses, siis neid julgen küll kõigile soovitada.


Camilla Läckberg

Kui tahate lugeda midagi väga head ja põnevat, siis võtke sellise autori nagu Camilla Läckberg raamatuid. Eesti keeles on neid ilmunud kaks: „Jääprintsess” ja „Jutlustaja”. Tema raamatud on mitmekihilised, seal on alati mitu tegevusliini: krimilugu, inimsuhted ja veel lisaks kultuurilist tausta ümber. Kuna autor on naine, siis on tema raamatutes teatavat naiselikkust, eriti just erinevate isiksuste kirjeldamisel, aga see ei tähenda, et oleks tegu naistekatega, oh ei! Mõlemas raamatus on süžee väga põnev ning pinget hoitakse kuni lõpuni.

Mõlema raamatu tegevus toimub väikses asulas Fjällbackas ning keskseteks tegelasteks on politseiuurija Patrik Hedström ja kirjanik Erica Falck. Mõlemas raamatus jälgitakse nende isiklikku elu, aga süžee on erinev. Esimeses raamatus uuritakse Erica lapsepõlvesõbra mõrva, teises kolme neiu tapmist.

Camilla Läckbergi stiil on väga nauditav. Ta kirjutab ladusalt, oskab hoida põnevust, on terav ja täpne, samas oskab hästi kirjeldada erinevaid isiksusi ja nende sisemonolooge. Ma lihtsalt ei saanud tema raamatuid enne varaseid hommikutunde käest panna ning siiski tahtsin kangesti teada, mis edasi saab. Kuigi raamatud on kirjutatud läbi naisterahva silmade, võivad neid vabalt lugeda ka mehed, päriselt! Tõesti soovitan, te ei kahetse!

Muriel Barbery. Siili elegants

Elu on näidanud, et Varraku sarja „Moodne aeg” raamatud on kõik väga head ja omamoodi erilised. Seega teadsin, kui nimetatud sarjas jälle uus raamat ilmus, et seda tasub lugeda. Loomulikult uurisin enne raamatututvustusi, millega tegu, ning kuna teema tundus intrigeeriv, käisin raamatukogus ning varustasin end lugemismaterjaliga.

Ma ei pidanud oma valikus pettuma, „Siili elegants” haaras mind kohe esimestest lehekülgedest. Raamat on kirjutatud läbi kahe inimese silmade. Üks loo jutustaja on keskealine majahoidja Renée, kes elab ja töötab Pariisis ühes uhkes majas. Ta elab väliselt tagasihoidlikku ja lausa igavat elu, kuid halli fassaadi taga on peidus hoopis säravam sisu. Renée on tegelikult väga haritud inimene, kes imetleb kauneid kunste, loeb väärtkirjandust ning naudib heli- ja filmikunsti tippteoseid. Renée kinnisideeks on peita oma tegelikku olemust ja jätta teistele mulje, justkui oleks ta tavaline nürimeelne majahoidja, kes televiisorist seebikaid vaatab. Siiski paar majaelanikku saavad tema huvidele jälile. Teiseks jutustajaks on 12-aastane Paloma, kes elab samas majas. Ta on nagu väike filosoof, kes endavanustest targemana tajub maailma pisut teisiti kui ülejäänud inimesed. Ta on otsustanud enesetapu teha, kuna maailmas ei ole midagi sellist, mis oleks väärt kogemist ja nägemist. Ta peab päevikut, kus üritab avastada ja välja selgitada, kas maailmas siiski on midagi sellist, mille nimel tasub elada. Mõlema jutustaja lugude põhjal saame tuttavaks ka teiste majaelanikega ning paljastub kirev mikroühiskond, kus toimub hulk väiksemaid ja suuremaid sündmusi, mis majaelanike elu mõjutavad. Majja kolib uus elanik, kelle vastu kõik huvi tunnevad. Just tema avastab, et Renée ei ole tavaline majahoidja ning hoolimata klassivahedest otsustab temaga suhtlema hakata. Loo lõpp on romantiline, kuid sellest hoolimata ka pisut kurb.

Autor on loonud hulga põnevaid karaktereid, kelle olemust ja elu ta väga tabavalt kirjeldab. Lugu on kirjutatud mõnusas rütmis ja kaasakiskuvalt, koguaeg tahaks teada, mis edasi saab. Raamat oleks võinud ka veidi teistmoodi lõppeda, kuid see on maitse asi. Ning tegelikult saab ju iga lugeja ise mõelda ja arutleda, millist lõppu ta raamatule soovib. Pole ju kirjanduse ainus eesmärk pakkuda meile lugu, vaid ka panna meid mõtlema.

See raamat paneb kahtlemata mõtlema. Näiteks selle üle, kui erinevad on inimesed ja kuidas on inimühiskond aastate jooksul muutunud. Kindlasti tekivad igal lugejal omad mõtted ja seosed.

Sarah Addison Allen. Imeline aed

Raamat „Imeline aed“ jõudis minuni tegelikult juba mitu kuud tagasi, aga lugemist alustasin alles nüüd. Küll olid teised raamatud oma järge ootamas, teinekord polnud jälle tuju. Olles aga lõpuks raamatu läbi lugenud, imestasin, miks ma nii kaua ootasin, kuna tegemist on väga hea lugemisvaraga.

„Imeline aed“ on liigitub nn kergema kirjanduse hulka, aga on sellest hoolimata üsna mitmekihiline raamat. Ühelt poolt on see romantiline suhetedraama, teisest küljest aga muinasjutt, kus toimuvad maagilised asjad. Teose keskmeks on õed Waverleyd, keda linnarahvas veidi eriskummaliseks peab. Claire elab üksi suures majas, millel on imeline aed. Seal kasvavatel taimedel on võime inimesi mõjutada ning Claire on selle enda kasuks tööle pannud, pidades toitlustusettevõtet, kus pakub oma aia taimedest tehtud roogasid. Sydney on maailmarändur, kes lõpuks saabub kodulinna tagasi ning asub õe juurde elama. Tema võimeks on suurepärane oskus juukseid lõigata ja seada. Sydney tagasitulek paneb linna kihama ning sellest hargneb palju erinevaid sündmusi. Õdedel on vaja peale pikka lahusolekut üksteisega kohaneda ja minevikku selgitada. Lõpp on kõigi jaoks õnnelik:  õed leiavad endale elukaaslased, vanad suhted saavad paika pandud ning kõik laabub ladusalt.

„Imelise aia“ võlu peitub selles, et seda lihtsalt ei saa käest panna. Raamat on kirjutatud hoogsalt ja kaasahaaravalt, selles on helgust ja soojust. Teoses on põnev  inimsuhete võrgustik, mida hakatakse tasapidi lahti harutama.  Ühelt poolt jälgisin raamatu suhete-liini ning elasin peategelastele kaasa, teiselt poolt nautisin teose väikseid maagialisandeid. Ma ei  usu erilistesse võimetesse ja taimedega ravimisse, aga sellest lugeda oli väga võluv ja südantsoojendav. Ühe koha pealt ma ei ole autoriga siiski nõus. Raamatus anti pidevalt mõista, kuidas nt kõik Waverleyde perekonna liikmed on olnud kergelt imelikud, Clarki perekonna naised on voodis osavad ja keeravad mehi ümber sõrme, Hopkinsi mehed on abiellunud vanemate naistega jne.  Kindlasti üks nimi ja veri seob suguvõsa liikmeid, aga samas on ju tegemist erinevate indiviididega. Kõigil on oma isiksus ja iseloom ning ei saa öelda, et kõik ühe pere liikmed oleks väga sarnased.

Raamatu „Imeline aed“ näol on tegemist väga meeldiva meelelahutusega. Autor paneb lugeja mõtlema mitmete teemade üle, näiteks missugust rolli mängib inimese jaoks perekond. Samuti inimloomuse üle, kuidas igaühel on omad plussid ja miinused ning luukered kapis, kellega võidelda. Me kõik oleme inimesed ning kindlasti leiab igaüks endas raamatu tegelastega sarnaseid jooni.  Iga lugeja saab valida, missugust raamatu  tegevusliini ta jälgib ja oluliseks peab. Head lugemist!

Rosie Alison. Mõte sinust

Teate, ma lugesin üht väga head raamatut. Selleks on Rosie Alison’i „Mõte sinust“. See on nii hea raamat, et ma kohe tahtsin sellest kirjutada, et ka teised teaksid, kui suurepärase teosega on tegemist.

Raamatukaanel pealkirja kohal on sõnad: lugu igatsusest ja kaotusest, truudusest ja armastusest. Need sõnad annavad väga hästi edasi raamatu sisu, samas ei ole need konkreetsed sõnad, seega oodata võib kõike. Need, kes kardavad, et tegu on „naistekaga“ – ärge kartke! See, et raamat räägib armastusest, ei tähenda, et tegu on lihtsa, labase ja meelelahutusliku looga. Siiski, meelt lahutab see lugu küll, see toob lugejate silme ette muinasjutulise maailma ja paneb kaasa elama kuni viimaste kirjaridadeni. Tegelikult meeldib kõigile inimestele lugeda armastusest. See on tunne, mis raputab maailma ja paneb selle ringi käima. Armastuse pärast valatakse verd ja pisaraid ning tuntakse kõikehaaravat õnne. Erinevus, mis muudab ühe raamatu ajaviiteromaaniks või tõsiseks ja sügavaks looks, on see, kuidas on armastusest kirjutatud.

Kui ma hakkasin kirjutama, mis on raamatu sisu, ei suutnud ma ühtegi lauset korralikult lõpetada. Hakkasin kirjutama ning kustutasin kohe kirjapandu ära. Kõik sõnad tundusid liiga tühised. Et teada, millest lugu on, peab seda ise lugema. Siiski, et mingid pidepunktid anda, on siinkohal mõned laused raamatu sisust.

Lugu saab alguse Inglismaal, Teise Maailmasõja eelõhtul. Pommitamise hirmus evakueeritakse tuhanded lapsed Londonist. Üheks peategelaseks on tüdrukuke, kes lahutatakse emast ning paigutatakse koos teiste lastega suursugusesse mõisa, mis on muudetud kooliks. Mõisa omanikeks on salapärane ja väljapeetud lastetu abielupaar. See on lugu tüdruku suurekssaamisest, kuidas lapsepõlves seal mõisas veedetud aastad mõjutavad teda terve elu. See on lugu sassis suhetest ja surematust armastusest. Raamatus on mitmeid tegevusliine, mis omavahel põimuvad.

Raamatu autor on elustanud muinasjutulise maailma, kus naised olid ülimalt naiselikud ning mehed galantsed härrasmehed. Võib-olla just sellepärast on mulle alati meeldinud lugeda raamatuid, mille tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel. See lugu on lummav. Iga kord, kui raamatu kätte võtsin, valmistasin end ette naudinguks, mis tulemas on. Autor on väga hästi kirjeldanud seda praeguseks kadunud maailma. Peategelaste saatus pani kaasa elama ja tegelikult oli see nii traagiline, et tõi peaaegu pisara silma.

„Mõte sinust“ on suur lugu. See on lugu lummavast ajastust ning üleelusuurustest tunnetest. See raamat on suurepärane võimalus jätta korraks maha praegune maailm ja mured ning sukelduda muinasjuttu.

Evelin Kivimaa. Armunäljaste festival

Minu viimane lugemiskogemus oli Evelin Kivimaa „Armunäljaste festival“. Kui raamatut nägin, mõtlesin, et seda tahaks küll lugeda. Teema tundub ju põnev, ühelt muusikafestivalilt teisele kulgevad noored, kes kogevad erinevaid seiklusi. Kuna kuulan ise rokkmuusikat ning satun aeg-ajalt erinevatele muusikafestivalidele ja –üritustele, siis oleks võrdlusmaterjali ja mõtlemisainet. Põhjus, miks esimeses lauses kasutasin sõna „kogemus“ „elamuse“ asemel, on see, et raamat valmistas mulle veidi pettumuse. Alati on parem võtta raamat kätte ilma suuremate lootusteta. Lihtsalt mõelda, et vaatame, mis lugu seekord tuleb ning mitte võtta seisukohta. Paraku on meil paljudel kordadel vastavalt meediakajastustele ja teiste inimeste soovitustele kindlad ootused olemas. Tegemist on mulle südamelähedase ja põneva teemaga, seega ootused olid lakke kruvitud.

Evelin Kivimaa oli mulle siiamaani täitsa võõras nimi, hoolimata sellest, et see ei ole sugugi tema esimene raamat. Varem on ta kirja pannud Arvo Kukumägi eluloo, samuti ühe lasteraamatu, luule- ja jutukogu. Lisaks sellele on veel lugematu hulk artikleid erinevates ajakirjandusväljaannetes.

Raamat „Armunäljaste festival“ räägib ühe sõpruskonna kulgemisest ühelt muusikafestivalilt teisele. Tegelaskujud on erinevad ja värvikad. Seal on tüüp, kes filosofeerib, teine, kes taarat korjab ja üritab teiste kulul elada, gootitüdrukutest lesbipaar, ilus naistemurdja, pontsakas rokiplika, rahulik hipitüdruk, vaikne kirjanik, blond tibi ja palju teisi. Tegelaste elu vaadeldakse 18 aasta vältel. Alguses räägitakse, kuidas nad kokku said, hiljem näidatakse, kuidas nende elu ühise sõpruskonnana edasi läheb ning lõpuks saame teada, mis on neist saanud 18 aasta pärast. Kõik tegelased otsivad elu mõtet, igaüks omal moel. Samuti loobib elu sõpruskonnale kaikaid kodaratesse ning igaüks peab maadlema probleemidega, mis tegelikult aitavadki elu mõtet otsida. Kõik see kõlab ju väga hästi, mis siis puudu jäi? Minu jaoks tundus see lugu natuke kunstlik, pingutatud ja klišeesid täis. Justkui oleks see kirjutatud inimeste lõbustamiseks, meelega pikitud täis erinevaid probleeme, et igaüks leiaks midagi, millega end samastada. Kirjandus tegelikult ju ongi meelelahutus ja inimesed selleks raamatuid loevadki, et meelt lahutada. Midagi oli selles raamatus minu jaoks puudu. See ei pannud mind kaasa elama, nii et ei suuda raamatut käest panna. Ma pidevalt mõtlesin, et kas see ülepingutatus on meelega tehtud, et inimesi lõbustada, pakkuda neile midagi elust suuremat. Seks-narkootikumid-rock’n’roll elustiil tundub ju nii põnev. Ja eks ta ongi, lihtsalt asi on selles, kuidas seda lugejatele edastada. Mina ei jäänud uskuma.

Kui te nüüd loete mu kirjaridu ja mõtlete, et seda raamatut te kindlasti ei loe, siis ärge tehke nii ennatlikke järeldusi. Inimesi on palju ja erinevaid, igaühele meeldivad omad asjad. See, et minule see raamat elamust ei pakkunud, ei tähenda, et ta kellelegi teisele ei meeldiks. See raamat ei ole halb, oh ei, ta lihtsalt ei raputanud minu maailma. Võib-olla ma olen ära hellitatud väga heade raamatutega, mis pikaks ajaks mõtlema panevad. „Armunäljaste festival“ vaatleb elu, mida paljud meist ei ole elanud ning seetõttu on kindlasti tegemist huvitava lugemismaterjaliga. Siin on värvikaid tegelaskujusid ja seiklusi. Ärge kuulake minu arvamust. Võtke julgelt see raamat kätte ja vaadake, mis tundeid see teis tekitab. Sest tunnistagem, kui ma selle raamatu kätte võtsin, tahtsin ka mina seda lugeda.

Mihkel Raud. Sinine on sinu taevas

Mihkel Raud ei vaja eraldi tutvustamist. Tema nimi annab garantii, et tulemas on midagi vaimukat, iroonilist, arrogantset ja teravat. Olen lugenud tema esimest raamatut “Musta pori näkku”, mille sisu ja väljenduslaad mulle sobis. Just seetõttu tahtsin kindlasti ka käesolevat raamatut lugeda. Edukas esimene raamat võib värskele kirjanikule komistuskiviks saada järgmiste teoste kirjutamisel, kuid tundub, et Mihkel Raud selle needuse käes ei vaevle. Minu ootused raamatu suhtes olid küll üsna kõrged, kuid olles selle läbi lugenud, võin nentida, et märkimisväärselt allapoole arvamus loetud kirjaridadest ei kukkunud.
“Ma olen teid...”
”...televiisoris näinud.”
Neid kirjaridu sai käesolevast raamatust päris mitu korda lugeda. “Sinine on sinu taevas” peategelane tavatses just nõnda reageerida, kui keegi oli ta ära tundnud – teise alustatud lauset lõpetades.
Mihkel Raua põnevusromaani tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke šokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik, kelle veidrat armulugu saadavad rasked valikud ning maailmapiltide põrkumine. Rohkete pöörete ning värvikate tegelaskujudega teos maalib kummastava pildi kaosest, mis võib tabada üht turvalist väikeriiki, kui käputäis kohalikke fanaatikuid rusikad taskust välja võtab.
Toomas Vint kirjutas Eesti Ekspressis: “John le Carré kirjutab köitvaid spiooniromaane, ­Stephen King kirjutab paeluvaid õudusromaane, ja miks ei võiks eesti kirjanduses olla sama heal tasemel põnevuskirjanik Mihkel Raud”. Ükskõik kui hästi ma ka Mihkel Rauast ja tema kirjutamisoskusest ei arvaks, samale pulgale teda eelpool mainitud autoritega ei paneks. Raamat oli iseenesest kirjutatud ladusalt ja süžee oli tempokas, kuid kohati jäi mulle sellest veidi tehislik mulje. Justkui oleks meelega kokku pandud teatud sündmusi ja detaile, et rahulikust Eesti elust Hollywood teha. Keelekasutus on Mihkel Raual endiselt viis pluss, ehk tekst oli mõnusalt terav, humoorikas ja irooniline. Leheküljed lendasid ja enne kui arugi sain, oli raamat juba läbi. Süžee kunstlikkusele on üks võimalik seletus – autor üritas kõigile meeldida ja pani teosesesse kokku elemente mitmest žanrist. See on mõistetav, kui tahad, et su raamat müüks, seega annan andeks.
Mihkel Raud oskab üllatada. Kes oleks osanud arvata, et peale pikantset elulooraamatut otsustab ta ka ilukirjandust avaldada. Suurepärase väljendusoskusega autorit võiks nimetada maavillaseks Stieg Larssoniks. Ideed on lennukad, aga arenguruumi veel on, mis on iseenesest hea. Hoolimata väikesest vingumisest jäin raamatuga üldjoontes rahule ning jään huviga ootama tema järgmisi kirjatöid.

Mehis Heinsaar. Ebatavaline ja ähvardav loodus

Ühel hommikul sõitsin rongiga Raplasse, kotis Mehis Heinsaare raamat „Ebatavaline ja ähvardav loodus“. Nii kui rong liikuma hakkas, asusin lugema. Üle minu valgus meeldiv rahu, hoolimata sellest, et rong vahepeal paarkümmend minutit peatus, kuna raudtee ülesõidu peal oli risti suur rekka. Mehis Heinsaar viib teid teise dimensiooni, võin lubada. Ja elu selles dimensioonis tundub palju mõnusam, sest seal on kõik võimalik, nii argirutiin kui uskumatud juhtumised.
Mulle kohutavalt meeldib rongiga sõita. Esiteks, seal on rohkem ruumi kui bussis. Teiseks, rongiga sõites oled sa ei kusagil, sa asud täiesti teises ajas ja ruumis. Sinu asukoht ei ole määratletav, nagu Paide või Tallinn, vaid sa oled teel punktist A punkti B ning sel ajal ei ole sind tavamaailma jaoks olemas. Võib-olla just seetõttu tulevad rongis alati head mõtted. Vaatad aknast möödalibisevaid maju, puid ja teid, imetled pilvi ning tunned end lihtsalt imeliselt.
Ma armastan Mehis Heinsaart. Ausalt. Kui täpsem olla, siis tema loomingut. Tema raamatud on muinasjutulised, malbed ja voogavad, turvalised nagu lapsepõlv. Mehis Heinsaart lugedes tuleb alati naeratus näole. Seega otseloomulikult tahtsin ma seda raamatut lugeda. Ma olin ette kindel, et ees on ootamas nauditav lugemiselamus ning ma ei pidanud pettuma.
Mehis Heinsaar tutvustab kõnealuses raamatus mitmeid inimesi, osad neist tavalised ja teised ka tuntumad, kes elavad oma igapäevast elu. Ühtäkki murravad nende argirutiini sisse ootamatud sündmused. Me kohtume Hermaniga, kes igal kevadel puhkeb õide, helilooja Kuldariga, kes laguneb mitmeks erinevaks inimeseks, meestega, kes muutuvad rebaseks, Endel Lippmaaga, kes läks avastama oma parema ajupoolkera metsikut džunglit jne. Raamat räägib meist kõigist. Me oleme tavalised, samas ka erilised. Meie kõigiga on juhtunud kummalisi seiku, ainult et Mehis Heinsaar viib asjad tavamõtlemisest palju kaugemale. Ta näitab meie harjumuspärase maailma kohal asuvat teist dimensiooni, kus kõik on võimalik. Autor tuletab meile meelde, et inimene on osake loodusest. Ka tema kasvab ja õitseb ja hääbub. Elu ringkäik on hirmus, paratamatu ja ilus – ühe elu lõppemisega sünnib midagi uut, nagu juhtus Tiit Aaviksooga. Loodus on ebatavaline ja ähvardav, aga mitte ainult. Ta on ka tuttav ja turvaline, sest oleme ju osa loodusest ja loodus on osa meist. See tuleb ainult meelde tuletada.
Mehis Heinsaare keelekasutus on ülim elamus, nagu šokolaaditort, maasikad vahukoorega või kiluvõileib, mis kellelegi hea tundub. Autori sõnakasutus on kohati täpne, valitud ja isegi veidi akadeemiline, samas irooniline, humoorikas ja unistav. Tekib tunne, nagu oleks teid mähitud pehmesse tekki, kus mitte miski ei saa liiga teha. Ma ei tea, mis saladuse ta ridade vahele peitnud on, igatahes emotsioon tabab teid otse näkku ning te olete suurest heameelest oimetu.
Raamatut lehitsedes leian sealt vahelt rongipileti. Muigan omaette, sest olen teinud palju kaugema reisi kui Raplasse. Mis on ühist rongisõidul ja Mehis Heinsaarel? Mõlemad viivad teid teise dimensiooni, kus aeg kulgeb teistmoodi ning kõik on võimalik.

1.07.2013

Carlos Ruiz Zafon. Ingli mäng


„Ingli mäng“ on raamat müstilisest linnast Barcelonast. See on raamat raamatutest, ajaloost, põnevusest ja inimsuhetest. Loo peategelaseks on noor kirjanik David Martin, kes asus elama aastaid tühjana seisnud häärberisse. Ta kirjutas odavaid meelelahutusromaane, et endal hinge sees hoida. Ühel päeval sai piinatud geenius pakkumise salapäraselt kirjastajalt, kes palus tal kirjutada uskumatu raamatu, uue Piibli, usundi, mida rahvas saaks uskuda. Lisaks lubati talle töö eest tohutu tasu. David Martin hakkas uurima kirjastaja tausta ning muuhulgas tulid välja kummalised seigad noore kirjaniku maja ning selle eelmise omaniku kohta. Tema elu põimus maja eelmise omaniku looga, nii et tegelikkuse piirid muutusid ähmaseks.

Carlos Ruiz Zafon oskab maalida lüürilise ja müstilise pildi Barcelonast. Tema kirjeldused on muinasjutulised. Tema sõnade järgi on Barcelona salapärane, unustatud ja unistuste linn. Nii kerge on kujutleda end jalutama neil tänavatel, piidlemas loos kirjeldatud vanu häärbereid ja maju. Autori keelekasutus on peen nagu delikatessid uhkes restoranis. Tema kirjaread on ülim nauding. Ikka ja jälle lugesin mõningaid kohti üle. Peale selle, et kirjaniku stiil on lummav, on ka süžee põnev. Raamatusse on põimitud mitmeid lugusid. On olemas ajalooline taust, mitmete inimeste, majade ja raamatute lugu ning kõik need on omavahel osavalt kokku kootud. Seda teost lugedes läksin täiesti raamatu sisse. Tunnid ja leheküljed lendasid ning muudkui ootasin, mis juhtub edasi. Kohati oli nii põnev, et hoidsin hinge kinni. Peale selle, et autori kirjeldused on äärmiselt lummavad ja maalilised, on ta osanud oma tegelaste suhu panna väga humoorikaid sõnu ja peent irooniat. „Ingli mäng“ on ka armastusromaan. Seal on nii ilusaid ja traagilisi tundeid, et endal hakkas ka valus. Tegemist on mitmetahulise raamatuga, millest igaüks leiab endale midagi.

Peale selle, et tegemist on põnevus- ja armastusromaaniga, on see ka raamat raamatutest. Loos on Unustatud Raamatute Surnuaed, mis pani mind automaatselt mõtlema tänapäeva raamatukogude ja arhiivide peale ning võrdlema raamatus kujutatuga. Unustatud Raamatute Surnuaed oli salapärane paik, kus näiliselt ei olnud mingit süsteemi, tohutu hulk tolmunud riiuleid, mille vahele võis ära eksida. Tänapäeva raamatukogud on sellega võrreldes üsna steriilsed. Carlos Ruiz Zafon on välja toonud mitmeid huvitavaid mõtteid. Näiteks see, et igal raamatul on oma hing ning seda mõjutab, kes ja kui palju on seda lugenud ning kuidas on raamatut hoitud. Raamat ei ole mitte ainult hunnik lehekülgi, vaid müstiline lugu, mis elab oma elu ning mõjutab ümbritsevat maailma. Ja tegelikult ju nii ongi. Iga loetud teos paneb meid mõtlema ning annab meile midagi juurde. Seda on tore uskuda, et ka meie, lugejad, anname raamatule midagi.

„Ingli mäng“ on muinasjutuline teos. See on ilus, müstiline ja traagiline lugu ning puudutab meid kõiki. See on nii hästi kirjutatud, et annab tõelise elamuse. Soovitan soojalt kõigile!

Roone Roost. mis sul Viga on


Raamatud leiavad tee minu juurde mitmel moel. Üks variant on see, et niiöelda jooksen neile ise otsa - märkan riiulis kutsuvat peakirja, autorit või kaanekujundust. Teine variant, mida viimasel päris palju kasutanud olen, on tuttavate soovitused. Üks sõbranna soovitas mulle käesolevat raamatut ja ütles, et tegemist on väga mõtlemapaneva raamatuga, milles on muhe keelekasutus ja tuumakad ideed. Sellise seletuse peale kihutasin otseloomulikult arvuti taha elektronkataloogist otsima, kust seda raamatut võiks kätte saada. Pettunult pidin tunnistama, et kõik on välja laenatud. Igal pool. See asjaolu omakorda oli näitaja, et tegemist peab olema hea raamatuga. Või massipsühhoosiga, aga see aspekt ei olegi nii oluline. Oluline on see, et huvi raamatu vastu ei kadunud kusagile ja olin nõus kannatlikult ootama, kuni ühele eksemplarile küüned taha saan.

Siinkohal toon ära ühe lõigu raamatust.
“Kui Michelangelo Taavet Firenze kesklinnas pikali kukuks, ei jääks sellest tõenäoliselt midagi muud järele kui buldooserikopatäis marmorkamakaid ja kari hiina turiste oma high-tech fotokatega, mis on nende näppudesse monteeritud. Aga mis jääb järele siis, kui sina üks päev pikali kukud? Krediitkaardid? Laenulepingud? Testament? A miks see sind enam kottima peaks, sa oled ju siruli. Ma ei taha su illusioone purustada... okei, tegelt vist ikka tahan, aga ainult sinu enda huvides! Süsti veidi juhuslikkust enda ellu, ära võta seda liiga tõsiselt ja ära talu ajutuimestavat paska, mida sulle igast infokanalist pea sisse punnitatakse. Kui paljud sinu mõtted on ikka päris sinu omad? Kui paljud sinu ideedest on kellegi kolmanda kirjutatud sulle mõtlemiseks ja kui palju sa tegelikult julged tähele panna seda, mis sinu ümber iga päev toimub? Maga sisse, saada pikalt inimesi, keda sa kuulata ei viitsi, ütle välja mis sa mõtled ja ennekõike...lihtsalt...Mõtle – päris ise ja oma peaga.”

Roone Roosti “mis sul Viga on” on vastuoluline lugemine. See sõna iseloomustab antud kirjatööd vast kõige paremini. Autori väljenduslaad on aus, humoorikas ja terav. Tundub, et talle on oluline see, et mõte jõuaks lugejatele kohale, mitte etendada keskaegset poeeti. Selle raamatu eesmärk ei ole šokeerida, vaid panna inimesi mõtlema.

Roone Roost lahkab oma raamatus peatükkide kaupa Eesti ühiskonda ja selles valitsevaid nähtuseid. Oma koslepi saavad poliitikud, tibid ja rullnokad, maha tehakse religioon, valitsus ja pangad. Autor juhib tähelepanu probleemidele, mis erinevates eluvaldkondades ette tulevad. Kõik need probleemid tulenevad ühest asjast – inimesed ei julge mõelda oma peaga. Me kõik allume kellelegi ja ei julge vastu võtta otsuseid. Samuti iseloomustab Roone eesti inimest – missugused me oleme, mida me kardame ja kuidas käitume. Tüüpilise eestlase hingeelu on tükkideks lahti võetud ja läbi huumori ära seletatud. Lugedes saab mitte lihtsalt kihistada, vaid kõva häälega naerda. Tuttavaid olukordi ja mõttekäike on palju. Usun, et igaüks tunneb end ära. Me kõik teame, missugused me oleme, aga käitume ikka samamoodi edasi. Justkui oleks meile emapiimaga eestlase essents sisse süstitud ja vereringesse saadetud. Isegi olen end näiteks kedagi kõva häälega üle bussi rääkimas kuuldes tabanud mõttelt, et issand, kas ta ei oska teistega arvestada. Seejärel saad aru, et igaüks on erinev ja igaühel on omad põhjused, miks ta just niimoodi käitub, aga esimene mõte on ikka laitev. Eestlastele on hädaldamine geenidega kaasa antud ja tegelikult peaksime kõik mõtlema, enne kui vinguma hakkame. Raamatu teine põhiidee on see, et me kõik oleme erinevad ja erilised ning seda peaks väärtustama, mitte üritama olla ühesugused. Teistsugune ei ole viga, vaid väärtus.

Raamat “mis sul Viga on” paneb kõik lugejad mõtlema, olen selles juba ette kindel. Ühes tekitab hämmingut ebatsensuurne väljenduslaad ja ärapanemine, teises jälle hingekriipiv ausus, mis tekitab äratundmist - appi, ma tõepoolest mõtlen nii, selles suhtes peaks midagi ette võtma. Raamatul on tegelikult lihtne ja ilus sisu – me oleme kõik erilised ja peaksime mõtlema oma peaga, julgema olla mina ise.